Ei saa ju kirjutada raamatust, kui alles napilt 25% loetud. Aga kui ikka on nii õudne, et hästi nagu ei julgegi lugeda... siis tuleb ju raamat veidiks ajaks käest panna ja midagi muud ette võtta.
Näiteks kirjutada.
Raamat on "Külmakaksikud", autor S.K.Treimayene.
Kõik see, mis esimesel 80 leheküljel toimub, on juba parasjagu õudne. Traagilises õnnetuses hukkunud väike tüdruk, segaduses ja probleemidega ema-isa. Ja siis see uus elukoht, mille nad valisid. Tundub ka hirmutav olevat... kuigi jah, kui tõde tunnistada, siis nii kaugel ma veel oma lugemisega ei ole.
Alles sisse kolimata.
Alles sisse kolimata.
Aga pikk öö veel ees!
Tegelikult mõtlesin, et hakkan end tasapisi teistlaadi kirjandusega harjutama.
Tõin raamatukogust paar "normaalset" raamatut ka.
Aga no ei edene.
Siis võtsin kätte selle kolmanda, mis nö magustoiduks mõeldud oli.
Ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada... et pole veel piisavalt normaalne normaalsete ramatute lugemiseks.
Ikka peab olema põnev.
Ja õudne.
Ja õudne.
Aga ükspäev ma lugesin Underi luulet, see annab siiski lootust.
Nüüd need külmakaksikud.
Ma ei tea, mis sellest perest saab.
Angus ja Sarah.
Ja Kirstie.
Või hoopis Lydia?
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar