Endiselt hingeline

...

Aeg on selline. 

Hallikarva. 

Küünlavalge.

Ise ka samasugune. Tuhmivõitu ja pisut segaduses.

Ettevaatlik.

Tuppa sattunud võõrapärasele putuktiivulisele ütlen tere. Piitsaga ei ähvarda, harjaga ei hirmuta. 

Ehk on mõni kadund kaim. 

Ometigi... kuigi olen valmis üllatusteks, ikkagi üllatun.

Ootamatusest.

Kui kaasa eile sünnipäeva-seltskonnas ütles, et hinged annavad märku. Tema toimetanud kraanikausi juures, kui äkki keegi viskas teda.
Õlipudeli kollase korgiga. 

Pudeli seisab meil kohe sealsamas riiulil. Kork tavaliselt ikka peale vajutatud.

Ega ma poleks uskunud, kipub teine vahel fantaseerida. Kui veel publikut ka on.

Aga mulle meenus, et minu suunas ka visati.

Paar päeva tagasi.

Kollase korgiga. 

Mina pihta ei saanud, ma seisin veits kaugemal.

Korjasin korgi põrandalt ja ei suutnud välja nuputada põhjust, miks kork mu selja taga niimoodi häälekalt riiulilt põrandale lendas.

Ometi oli pudelile peale vajutatud.

Nüüd siis eriti.

Mõtlen.

Et miks.

Vaimud?

Või on mu rapsiõli käärima läinud?

No ma ei tea...

...

Samuti nagu ma ei oska seletada aastaarvu raamatus.
Miks see sinna sisse on kirjutatud.
1913

Friedrich Reinhold Kreutzwald "Laulud", ilmunud 1953

Ka "Kosjaviinade"  esietendus toimus 1953.aastal.

Kuuldemäng 1961.

Oli see Susy poolt tahtmatu viga või oli aasta numbril ka mingi tähendus... mina seda välja ei mõelnud.

Ja tegelikult, mis tähtsus sel on.
Kui nii on.

Nagu kõik see muu... nii lihtsalt on.

Milleks pead murda?
...