Võtan aega mõtlemiseks.
Et kuidas ma ennast tunnen.
Ajal, kui suur osa blogijaid on vanuses pluss-miinus 30, väikeste laste emad, ja kelle igapäeva rõõmud ja mured minu omadega kohati ei haaku.
Loen aeg ajalt neid blogisid, õpin noori paremini tundma... ja mitte ainult. Nii mõnegi elutarkuse olen endale kõrva taha kirjutanud.
Sealt edasi, 30sed, 40sed.
Ja vanemad.
Ja veel vanemad.
Minu vanuseid blogijaid on olematult vähe.
Tõsi, kui alustasin, olin ka alles 50. Esimene (ja ainuke) lapselaps oli siis 5 aastat vana. Nüüd on lapsukesi juba kuus.
Ja esimene blogi internetis kadunud.
Mul oli elus päris keeruline periood, lisaks töö, mis võttis korraliku suutäie mu õhtusest ajast. Seda, et tegin poole ööni ettevalmistusi järgmiseks tööpäevaks, tuli päris tihti ette.
Tollal mõtlesin väikese kadedusega ajale, mil naised vanuses 55 said minna pensionile.
Praegu mõtlen, et need ju puhta noored naised alles! Nii mõnigi leiab just selles eas oma elu õnne :) Või läheb uut eriala õppima. Ma olin ise 48, kui ülikooli diplomi kätte sain. Nooruses jäi haridustee pooleli, siis oli pereelu ja lapsed esmatähtsad.
Aeg läks ja tegelikult alles 2 viimast aastat tundsin, et enam ei jaksa. Hommikul ei jaksa tööle minna ja õhtul ka ei jaksa.
Mitte midagi enam õhtul ei jaksa.
Üritasin juba eelmisel sügisel, et tõmban otsad kokku ja jään koju. Ometi ei teinud seda. Tundsin, et vean kolleege alt... ja vanus ka nagu veel ei luba. Ja hirm oli, sest paljud hoiatasid: hakkab igav, lähed lolliks, tervis ütleb üles.
Kõik võib olla, kõik võib veel tulla. Seda enam, et arstile visiidid alles ees, töö ajal polnud aega ega jaksu ette võtta.
Aga ma ei usu, et mul igav hakkab. Pigem tunnen, et aega võiks rohkem olla. Et teha, mis kõik plaanis on.
Ja ehk väga laisaks ei lähe. See oht on, kuigi lohutan ennast, et mitte-midagi-tegemine võib olla ka teraapiline.
Nüüd siis vanusest. Ja ausalt.
Paar päeva tagasi käisime kaasaga ERMis. Kaasa oli algul oma ootustes suht skeptiline, aga tagantjärele mõeldes tundub, et ikka meeldis.
Kui nüüd rääkida vanusest, siis soovisin osta kaks sooduspiletit. Täispilet 14 eurot, soodukas 10.
Noormees müügiletis küsis isikut tõendavat dokumenti. Vaatas üle meie ID kaardid ja teatas, et ainult üks saab sooduspileti, teine (st mina) on liiga noor. Sünniaasta peab olema 1952 või varem.
Uskumatu, ikka veel ma liiga noor!
Võiks olla uhke.
Aga kui see 4 eurot maksab, siis tühja mul sest uhkusest. Koukisin rahakotist oma pensionitunnistuse välja.
Sooduspileti ma sain, ja ega ma täpselt ei tea, kas seadsulikult või ebaseaduslikult. Kaasa oli kõrval suht karmi olemisega, poiss võis lihtsalt kartma hakata. Küll ma pärast tuuseldasin ERMi kodulehel, et kuidas siis tegelikult on.
No ei leidnud.
Aga muuseumis jõudsime ka 0-korruse väljapanekuteni. Ja seal oli eriti äge! Mina olin pärast tükk aega merehaige :)
Mehele ei teinud midagi.
Teine lugu.
Ka paar päeva tagasi.
Tuttav helistas ja küsis, kas 60+ festivalile tahan tulla.
Ikka tahan ju.
Võtku õde ka kaasa.
No ei ole veel 60!
Aga tuttav lohutas, et nende eakate ühingu põhikiri loeb alates 55ndast eluaastast. Et on küll eakas ja võib kaasa tulla.
Nii et eakus on selline umbmäärane mõiste.
Mul sugulane Rootsis saab järgmisel sügisel 90.
Suvi 2016
Plaanin küllaminekut, praegu teen trenni. Kiiresti kõndimist... kipun alati maha jääma, kui linna peale kolama läheme.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar