100 külalist pulmas

...

No ei ole meediasündmus, niisama sündmus. 

100 külalisega ja pulmad.

Aga kuna möödas on juba üle neljakümne aasta, siis võib ju rääkida ja pilte üles riputada. Tegelikult, ma polegi aru saanud, millal võib juhuslikke inimesi pildistada, ja vähe sellest, pilte ka ajakirjanduses või internetis levitada. Kui mina ikka oleks mõnel suuremal üritusel kogemata pildile sattunud, kas mul on õigus nuriseda või isegi kuhugi kaevata, kui mingi x fotograaf mind pildistab ja pilti levitab?

Mingi aeg tagasi helistasin sõbrantsile, et millega nädalavahetusel tegeles. Oli olnud ühes pulmas ja ühtedel matustel. Virtuaalselt.

Vaatas fotosid. 

Pulmad ja matused.

Ta võib nüüd ka vaadata. Ja meenutada... sest meie pulmas ta osales. 

Reaalselt.

Kohalikus pealinnas oli registreerimine. 

Pulmapidu praeguse elukoha läheduses vanas koolimajas.

Et laulatus võiks olla ka kiriklik, sellele me üldse ei mõelnud. Polnud tol ajal kombeks. 

Ei ole mind ei ristitud ega leeritatud. 

Sellest hoolimata mulle meeldiks, kui minu matustel räägiks kirikuõpetaja.

Kui ajas edasi minna.

Aga kui ajas tagasi minna... aastasse 1975.

Külalisi oli pulmas 100 ringis. Loogiline, minul on suur suguvõsa, kaasal on suur suguvõsa. 

Lisaks sõpru ja lähedasi lugematul hulgal.

Kleidi õmbles üks memm Luise tänavast, vanaema hea tuttav. Pikk valge kleit, ei mingit erilist ega silmatorkavat. Loor oli ka pikk, selle kanga aitas isa hankida. Aga kes loori valmis tegi, seda ei mäleta. Äkki ma ise... kui kuskilt valmis pärg sai hangitud.

Soengu tegin küll ise, pesin pea puhtaks ja keerasin tuka sisse paar rulli. Kohalikud pulmalised tellisid nö juuksuri-bussi kohale (tol ajal oli nii, et lisaks autolahvkale käis spetsiaalse bussiga külarahvast rõõmustamas nii juuksur kui raamatukogu). 

Juuksur oli veel torisenud, et tahaks pigem pruuti näha ja talle soengut teha...

nüüd siin niisama pulmalised.

Pulm oli nagu üks Eesti pulm tol ajal. Laud jookidest ja toidust lookas, tuttavad kokad kokkasid pea nädal aega kohapeal, kõik tehti ise. Alates vasika veristamisest... seda küll kokad ei teinud. Aga traditsioonilised keel tarretises, hakklihapallid, sült, praad, rosolje, salat, maksapasteet, kala punases.

 

...

Enne lauda istumist tehti igasugust traditsioonilist, peigmees pidi hobuse ette rakendama (sai hakkama küll) ja pruut lammast niitma (tuli ka kuidagi läbi häda olukorrast välja).

Pulmakülalistele jagati ülesanded, kes oli õllevalaja (kohaliku kolhoosi esimees), kes lipuvalvur, kes fotograaf, kes operaator, kibe-karjuja, kuldkõri. 

 

Ja loomulikult olid meil ikka pulmakorraldajad ka... pulmaema ja pulmaisa. 

Mul kohvripõhjas alles terve hulk pulmavidinaid alates pulmalehest ja pulmalipust, lõpetades laulikute ja põnevate plakatite-pudelisiltide-aumärkidega.

Kõik pikalt ette valmistatud ja valmis tehtud.

No ja siis lilleneiud, õde sõbrannaga. 

Napilt 17. 

Veel olen ma uhke, et lisaks ämmadele ja äiadele ka kaks paari vanaemasid-vanaisasid pulmas oli, nii minu omad kui kaasa omad. 

 

Fotograaf oli tasemel, pilte terve albumitäis. 

 

Operaator oli tasemel, isegi pulmafilm on tänaseni täitsa jälgitav.
Ja ülevaatlik.

Me ju sõitsime pisut ringi ka, enne kui pulmamajja suundusime.

Pidu... pidu oli tempokas.

Karjuti "kibe", pruudipärja mängisime maha, pillimees tõmbas lõõtsa ja rahvas vihtus tantsida.

 

Lauldi. 

Pulmaema ja pulmaisa juhtisid vägesid, korraldasid mänge ja hoidsid meeleolu üleval.

Järgmisel päeval pakuti külalistele hapukapsasuppi.

Peigmees käis ja tõi vankriratta korstna otsast ära.

Ja tasapisi hakkas rahvas laiali minema. Neid minemise seiklusi sai ikka jupp aega hiljem kuulda ja naerda. Kes kellega ja kes millega ja kes kuhu välja jõudis.

Varasemad lahkujad saatsime päevase bussi peale.

Pulma kolmandal päeval läksime pulmareisile.

Saaremaale.
...
Mõne päeva pärast on meil  pulma-aastapäev.

Õde abiellus 7 aastat hiljem.
Ka augustis.

Nende tähtpäev on juba homme.
...