...
Üks ema rääkis oma 1. klassis õppivast pojast.
Poisi nime jätan nimetamata.
Poisi nime jätan nimetamata.
Ei ole minu välja mõeldud lause.
Märkus.
Märkus.
Suvaline pedagoog kirjutas.
Kui kirjutas märkuse, siis oli probleem.
Mitte otseselt pedagoogi probleem, pigem selle lapse probleem, keda kiusatakse.
Ilmselt tundis pedagoog vajadust ka kiusaja vanemaid informeerida.
Vanematel oli lõbus.
Loomulikult, tema last ju ei kiusata.
Aga siis läks lugu juba imelikuks.
Isa arvas, et laps võiks tüdrukuid ka näppida.
Tüdrukute pepusid.
Ma olen kindel, et lapsevanema "lahe" nali jõudis ka kooli.
Ehk mitte pedagoogini, aga kindlasti teiste poisteni.
Sest isa, kes nii head nalja teeb, ei jätnud seda kindlasti korduvalt rääkimata.
Või siis ema.
Ehk mitte otse pojale, aga oma sõpradele. Poja kõrval, kõrvad kikkis, lapsevanema heakskiitu kuulates ja omaks võttes.
Nüüd nad siis näpivad.
Pepusid.
Poiste pepusid, mõned julgemad ka tüdrukute omasid.
Poiss ja tema sõbrad, sest igal ägedal kutil on ju kaasa naerjaid ja tegudele ässitajaid.
Isegi kui nad ise kiusajad ei ole.
Peaasi, et neid ei kiusataks.
Ja siis need teised.
Tüdrukud, keda kiusatakse..
Poisid, keda kiusatakse.
Ja kes ometi igal hommikul peavad kooli tulema.
Mitte et ma nalja ei mõistaks.
Igal naljal oma koht, ja ma ei tiku meeste seltskonda, kes lolli nalja teevad.
Napsulistena näpistama või kallistama kipuvad.
Miks ma peaks, minu valida.
Lapse valida ei ole.
Kas minna kooli või mitte minna.
Ja siis see alatoon.
Pigem näppigu tüdrukute pepusid.
Kus on "Naised köögis"... hea teema uue laulu kirjutamiseks.
Nemad laulsid ka lastest.
Ja emadest. Ja isadest.
Ja emadest. Ja isadest.
See minu kõrva ei riiva.
Laul.
Pepust näpistamine pole naljakas.
Päris kindlasti pole see naljaks ka õpetaja jaoks, kes märkuse kirjutas.
Kui rääkida ahistamisest või füüsilisest vägivallast, siis kuskilt saab see alguse.
Kes on see, kes vastutab, et poisist kasvab mees, mitte mingi nõmedik, kes pepust näpistamisega populaarsust kogub.
Kes peab last kasvatama?
Kool?
Kui ema otse eetris imetleb oma andekat last ja vaimukat meest...
Kust ma kuulsin?
Täna hommikul.
...
Jah, ka minul ajas see kulmud püsti ja ei tundunud üldse naljakas. Miks peaks üks ema oma halvasti kasvatatud lastega televisioonis ja/või etendustel kiitlema? Kompensatsiooniks?
VastaKustutaJust see tunduski kummaline. Meie lapsed on kõik isiksused ja andekad, aga lapse ja tema loovuse arengu toetamiseks on kindlasti paremaid võimalusi.
VastaKustutaMa juhtusin ka seda ema nägema, ja kuigi ma olen tihtipeale olnud pedagoogi haridusest hoolimata väga ebapedagoogiline oma lastega (või naeru tagasi hoidnud teatud olukordades, kui peaks väga tõsine olema), siis olid ikka mõned jutud külas olnud ema suust sellised, mis panid mind imestusest kulmu kergitama. Ma ei näinud midagi naljakat. Kui õpetaja juba midagi kirjutab, siis peaks ikka asjale selgust saama, mis täpselt käimas on/oli. Aga äkki olen liiga vanaks jäänud...
VastaKustutaSamas nautisin väga-väga-väga... kööginaiste laulu :-)
Laul oli lahe :) Ja need ema lood oleks kindlasti ka teistmoodi kõlanud, kui need oleks laulu sisse kirjutatud ;)
VastaKustutaOngi nii, et kõik oleneb esitusest :) Kes teab, ehk oskab ta seda paremini teha, aga intervjuu ajal ei kukkunud just hästi välja. Kuidagi kontekstist väljas.
VastaKustuta