Kindlasti solvus

...

Helistasin lähedasele.

Ei võtnud vastu.

Saatsin sõnumi... ei muhvigi.

Õhtul helistasin veel korra... ikka ei midagi.

Kindlasti solvus. 

Meie viimane kõne, misiganes ma seal kokku jahvatasin.

Armsatest kassipoegadest, kellest saavad tüütud kräunuvad kõutsid?

Lahtirääkimata sünnipäevakingi soovidest?

Kindlasti solvus...

Helistasin teisele lähedasele.

Ei võtnud vastu.

Kindlasti solvus, panime talle ju pakki mingi kummalise sisuga õnnitluskaardi.

Sain teada sinu vanuse... ah-ha-ah-ha-haaa! Ja peal hirnuv kass.

Nagunii solvus.

Aga edasi läks juba kenamaks. 

Helistas kolmas lähedane... et ega ma ei solvunud? Olin jätnud talle FB-s sõnumi, aga tema ei vastanud. 

Et lihtsalt kiire moment oli.

Loomulikult ma ei solvunud, peaasi et läbi luges ja teada sai.

Loodetavasti ei solvunud ka tema.

Järgmisel päeval helistas lähedane nr 1. 

Et sry, polnud aega suhelda, oli K l a s s i k o k k u t u l e k .

Ja siis helistas lähedane number kaks, polnud temagi solvunud. 

Lihtsalt telefon oli kaugel olnud... või kadunud, misiganes.

Lõpp hea, kõik hea.

Aga kummaline ikka.
Kahtleme ja kahtlustame.
Et kas ja kes ja miks.

Muretseme.
Asja eest, teist taga.

 14.02.2017

...