Vinkadi-vonkadi läbi Saaremaa

...

Eelmisel nädalal me nii käisime.

Vinkadi-vonkadi.

Umbes nii, et läheme sinna, kuhu rattad viivad.

Autorattad.

Eks rooli pidi ka keerama, aga sellest ei tea mina midagi.

Mul oli lihtsalt hea olla.

Muretu tunne.

Öömajaga vedas ka, ei olnud probleemi, et algul ainult üheks ööks tahtsime.

Lahkelt lubati kauemakski.

Esimesel päeval tutvusime Muhu uuenenud faunaga.

Meil mandri pääl äi pole selliseid loomi mette.

On neil seal alles kombed!

Ja ega siis ainult loomad.

Meitel pole ka sellist tuult nagu neil seal mere ääres.

Et puhub seeliku- või särgi serva alt sisse, sul pole muud, kui purjeta mandrile.

Võid veel omaette ümiseda: puhu, tuul, ja tõuka takka...

Me tulime mere äärest enne ära, kui asi päris tõsiseks pööras.

Kui juba purjepaadid merele ei tihanud minna, siis mis julgus meil seal kaldal oma hõlmadega lehvitada!

Me läksime Saaremaa Veskisse sööma.

Ikka kala, ikka kala.

Prae nimi oli "Päevakalasaak" ja see oli ikka päris suur kala, mis nad saagiks olid saanud.

Kala jagus kauemakski.

Järgmisel päeval leidsime hea lestapüügi/müügi koha, me seal nüüd sama hästi kui püsikunded.

Katsepartii võtsime kaasa ja ühes looduskaunis kohas leidsime varjualuse, kus pikniku pidada.

 Oli ikka hea kraam küll.

 Helistasime ja tellisime järgmiseks päevaks järgmised lestad.

Aga ise liikusime vinkadi-vonkadi edasi. 

Leidsime kummalisi rannamaastikke...

 

kummitusliku laevakere...

lahedaid väljapanekuid...

 ... mõned kauged sugulased ja muidu tuttavad ning esivanemate päritolupaigad.

Ja enne kui aru jõudsin saada, oligi 3 päeva läbi ja kodutee jalge all.

...