Sooda ja sidrunid... ja paranenud nahaprobleemid

...

Sooda kui sõimusõna.

Igaks juhuks guugeldasin ja sain teada, et kasutatakse küll.

Kui on vaja halvasti öelda.

Kui ikka keegi juba kirjutab, et sa oled sooda, siis on see päris karm ütlemine. 

Aga  sooda ja sidrunid  on viimase aja kuum teema.
Ohtlik ka.
Need on sellised sõnad, mida arstid ei tohi kasutada.
Kirjutada... vist ka pole hea mõte.

Mina arst ei ole, mina kirjutan.

Kõigepealt kirjutan sidrunitest.

Ma lihtsalt pole soodani veel jõudnud, aga see pole välistatud.

Et jõuan.

Üldiselt pole ma see, kes kampaaniatega kaasa läheb. 

Asi sai alguse hoopis sellest suurest kruusist, mis paar kuud tagasi sünnipäevaks kingiti. 

Perenaise TOOBER.

Kuna mul on lemmik-kohvitass olemas, oli uuele kruusile ka rakendust vaja.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin. 

Et inimene peab iga päev vett jooma, mina aga kogu aeg unustan. Ja kui aus olla, siis vesi mulle ei maitse, vähemasti see, mis kodu-kraanist tuleb. Aga see on juba teine teema, mainin seda ainult seepärast, et selgitada, miks ma söögi ja joogi valmistamisel kasutan keedetud ja filtreeritud vett. Või siis poest ostetut.

Nüüd ma siis alustangi oma hommikut kruusiga, kuhu mahub umbes kolmveerand liitrit.

Vett näiteks.

Mis mulle tegelikult eriti ei maitse. 

Ja kuna kodus oli mingil ajahetkel poolik sidrun, siis lõikusin kruusi põhja paar viilukest, pressisin neist (puidust pudrunuiaga) mahla välja, kallasin oma keedetud, filtreeritud ja jahtunud vee peale, lisasin natuke kuuma, keedetud ja filtreeritud vett (et mitte magu šokeerida)... ja ausõna, väga hea oli. 

Korraga mulle vesi maitses, pisut hapukas leige vesi.

Nüüd siis juba poolteist kuud, igal hommikul. Ühest sidrunist jagub mitmeks päevaks, keskmist kasvu sidrun peab vastu vast 4 päeva.

Miks ma seda üldse kirjutama hakkasin?

Asi on selles, et oma 20 + x aastat on mul probleemid nahaga, kahjuks ei ole ma pildistanud neid suuri punaseid laike oma jalgadel.

Aga nad on olnud mul aastaid ja aastaid, kord intensiivsemad, kord  pisut tagasihoidlikumad, aga igatahes silmaga väga märgatavad.

Ei sügele, ei sega, lihtsalt näotud.

Arsti juures olen palju käinud, kõiksugu salve olen peale määrinud, sealhulgas nii neid, mis hormoonidega, kui neid, mis beebidele soovitatakse. 

Leevendavad, aga ei aita.

Tallinna-arst pakkus, et sporiaas. Ja kirjutas vastavad rohud.

Kohalikus pealinnas on lõigatud nahast proove ja neid uuringutele saadetud.

Justkui ei midagi. 

Mingil hetkel poetas nahaarst nagu mokaotsast, et ju see ikka mingi sisemine viga on, mis läbi naha märku annab. 

See kõlas hirmutavalt.

Viimasel ajal olen tüdinenud neist igasugustest arsti-visiitidest, eriti peale viimast diagnoosi, et parapsoriaas ja põhjust ei tea ja ravi ei pruugi aidata.

Eile hommikul mõtlesin, et pole oma nahka ammu õliga hellitanud,  määrin murekohad siis üle.

Ja ma ei leidnud ühtegi oma mitmest suuremast ega väiksemast laigust.

Kadunud.

Jäljetult.

Ma ei julge kinnitada, et see nii jääb.

Või et seda tegi sidrunivesi.

Aga hetkel nii lihtsalt on.

Ja sooda?

No miks siis mitte ka soodat proovida.

Kui juba, siis juba.

...
Kuna sidrun mulle maitseb, siis panen tema ka siia teemasse.
100 head asja.
Neljakümne seitsmes.
Sidrunid ja sidrunivesi.
...