Kui inimene on üle 10 aasta blogi kirjutanud, siis tahes-tahtmata hakkad ennast kordama. Seesama pensioni jutt, et ema oli 55 kui pinsile jäi... ja hea oli, et nii vara, sai vähemasti 8 aastat pensionäripõlve nautida.
Ja pedagoogid said mu meelest juba 50-aastaselt vajaliku tööstaaži puhul väljateenitud aastate pensionile.
No nüüd... hea on, kui 63-selt.
Võib juhtuda, et alles siis, kui 65 kukub.
Sealt järeldubki, et mida vanem, seda parem.
Uskumatu, aga mulle on hakanud tundumagi, et kõrge vanus on uhkuseasi.
Mõni sõbrannadest on uhkelt juba mitu aastat pensionil... mõni kohe-kohe saab.
See on sissejuhatus.
Rohkem imetlen neid, kes põlvkonna jagu minust ees.
Pilvi, minu ema täditütar.
Elviine, minu kaasa onunaine.
Sünniaasta peaaegu üks - 1920ndate lõpuaastad.
Muudki ühist.
Elutarkus ja elurõõm.
Liikumislust ja lahtised käed.
Vaprad kõndijad, ikka kilomeetreid ja tunde.
Head suhtlejad ja lahked kostitajad.
Mõlemad linnaprouad, üks Haapsalus, teine Sundbybergis.
Mõlemad räägivad rootsi keelt: Pilvi hakkas rääkima hilises lapsepõlves, kui pere paadipõgenikena Rootsi jõudis, Elviine, kelle kodu asus Vormsis, sai keele kätte varases lapsepõlves sealsete rootslastega suheldes.
Praegune kodu - korter - asub korruselamus.
Pilvi on teisel korrusel... ja tal on 2 poega.
Elviine on kolmandal korrusel, temal on 3 poega.
Pilvi mattis mehe 17 aastat tagasi, Elviine 20.
Erinevusi on muidki.
Elviine koob ja heegeldab, Pilvi käib laulukooris ja line-tantsu trennis.
Nende mõlemaga on tore istuda koos ja kohvi juua.
Alati on neil pakkuda midagi head-paremat, rääkida mõni suguvõsaga seotud lugu, pajatada enda tegemistest, igasugused muud naistejutud juurde.
Iga kord on mul kaasa võtta mõni tarkusetera.
Kui see ikka igakord kinnistuks ka...
Mõlemad on stiilsed.
...
Pilvi juures olin viimati augustis.
Uskumatu, kõigest 5 kuud tagasi oli suvi ja palavus.
Tuuritasime paljudes olulistes ja vähem-olulistes kohtades.
Elviine juures käisime nädal tagasi, 27. detsembril.
Ja kui uuemad uudised räägitud, näitas Elviine, mis ta ostnud oli.
Naiste värk, teadagi.
Uue kübara, karvase kraega jaki ja musta seeliku... mis jäi küll selga panemata.
Muu vaatasime üle ja kiitsime heaks.
Oli kena küll.
No ja siis mõtledki, et on ikka imelisi inimesi.
Vanus ei loegi midagi.
Nagu see Elviine sõbranna... õigemini oli ta Elviine ema sõbranna, Katariina, kellega Elviinel pikki aastakümneid väga tihe suhtlemine oli, kelle juures ta, kui piirid avanesid, sageli külas käis ja kes ise veel 106-aastasena Eestit külastas.
Andku aasta 2016 meile kõigile head tervist, tahtmist teha ja jaksu joosta.
...
Tundub jah, et mida vanem seda parem ;) Vahel tekib arvamine, et alles pensionipõlves see õige elu hakkabki, siis kui saab ainult iseendale pühenduda. Ma vaatan siin Torontos neid vanemaid daame ja härrasid, kes äkki eriti aktiivseks muutuvad, kui töökohustusest lahti saavad. Kurdavad, et pole kuidagi aega kõigega toime tulla, mis ette võtavad. Üks "noorpaar" - naine hilis-80ndates ja mees kesk-90ndates - võtsid ikka veel paar aastat tagasi pikki autoreise ette. Sel aastal lähevad siiski lennukiga lõunasse, et siis kruiisile minna :D Nõnda siis need lood :D Ok-ok! Nad on siiski ka siin heaoluühiskonnas üsna erandlikud, sest tegelikult sõltub kõik inimese tervisest ja sellest, kuidas nad maailma näevad. Kas on ikka see hädaorg või hoopis koht, kus iga võimalust ära kasutada, ükskõik, kui vana olla.
VastaKustutaPensionäride kaks muret - ei ole aega ja ei ole raha :)
VastaKustutaAga eks ta nii ole, et igal eluetapil oma rõõmud ja oma mured. Ja tervis on kogu aeg kõige olulisem.
Ja ikkagi imetlen neid hilis-80ndates, eriti imetlen, kui mõlemad on alles ja nad on osanud hoida alles ka vastastikkust hoolimist ja austust ning nad naudivad koosolemist. Olgu see või lennukiga lõunasse ;)
Tead mis kõige toredam selle "noorpaari" puhul. Nad on olnud koos vaid vaevalt kümme aastat! Millalgi peale seda, kui mees oma naise kaotas. Päris kokku ei ole kolinud, kuid naine (kauaaegne lesk) müüs küll oma korteri ja ostis endale uue samasse majja, kus mees elab. Nii pidi mõnusam olema, et saavad vajadusel ikka omaette olla ja mingil määral harjunud rutiinidega edasi minna. Mehe naine ei armastanud eriti reisida, nii nad siis on seda reisikihku täitnud vanas eas :D Pole kunagi hilja seda õiget leida!
VastaKustutaHead Uut!
VastaKustutaKena, et jagasid. Mul ema 88, tundub teistele tore ja vitaalne - mulle aga tüütus ise :D, aga ema on ema.
See muidugi ei käi Sinu jututegelaste kohta. Inimesed ongi erinevad.
Inimesed ongi erinevad, tõesti :)
VastaKustutaOn nii lahe, kui elujõudu ja elurõõmu jätkub kauemakski, lisaks oskus elutarkust (näiteks mitte kokku kolida)ära kasutada.