Seiklused Saaremaal

...

Sel suvel on suguvõsa kokkutulekuid kohe kobarasse kokku kuhjunud.

Või mis nüüd kobarasse, emapoolne oli juulis ja isapoolne augustis.

Aga ikkagi, eelmisest kokkutulekust on möödas 5 aastat ja teine eelmine 17 aastat tagasi, nii võib öelda küll, et kobaras koos.

Ühe suve sees.

Saaremaa teadagi meretagune maa, sinna mandrirahvas sageli just ei satu.

Seepärast meie ka, kasutasime juhust, et kokku kutsuti... ja läksime kogunisti kolme autoga.

Siit nurgast ja sealt nurgast, Virtsus saime kokku.

Esimene kogunemine.

Teine kogunemine oli juba saare peal, Liival.

Kolme autot kobaras koos hoida ei õnnestunud, ühe kaotasime vahepeal ära.

Vahet pole, siht ju selge.

Haeska, esivanemate kodukoht.

Palju seal külas ikka rahvast, leiab üles, kui suu küsimiseks peas.

Suud polnud vajagi, juba kaugele paistis, et õhupallid teeserva sätitud.

Peremees, tõsi küll, võõra moega, aga kes neid kaugeid sugulasi kõiki tunneb, kohe kutsuti koduõlut mekkima... ja saun ka juba küdemas.

Õlleni ei jõudnud, saunast rääkimata... ikka oli suud ka vaja, jutu sees selgus kibe tõde: see ei ole meie kokkutulek. Peremees ootas väimees-poisi sünnipäevalisi, riputas igaks juhuks pallid lehvima, et võõras rahvas, põrutab äkki mööda.

Nojah, see pidu jäi pidamata, jätkasime otsinguid.

Pisut kummitama jäi peremehe jutt, et sellist kokkutulekut, sellist talu ega sellenimelisi inimesi tema siin külas küll ei tea.

Vahepeal helistasin kadumaläinud autoseltskonnale... nemad pidavat juba kohal olema ja suitsulestaga maiustama.

No ma ei tea.

Kõlas kuidagi kahtlaselt, aga eitada ka ei julgenud, seda enam, et poja telefoni nö perenaisele pihku pistis.

Ega ma jutust suurt mõiganud, aga ikka... eitada ka ei julgenud, mine tea, mis kõnedefekt inimesel 17 aasta jooksul külge on tulnud.

Siis äkki kõne katkses ja ühendust enam ei saanudki.

Pärast tagantjärgi kommentaare kuuldes... lihtsalt nii naljaks olnud, et rohkem ei saanud rääkida. 

Miks see mind ei üllata...

 

Olgu peale, mingil ajal külavahel ekseldes jõudsime ühe suure vana lauda juurde. Mina välja ei tulnud... õnneks. Läheduses kohatud inimesed olevat lubanud meid kui mandrirahvast kohe desinfitseerima hakata... mis sest, et tegemist oli kunagise noorloomalaudaga.

Kui hiljem Pihla vallas leitud metsseakorjusest kuulsin, hakkas süda küll natuke valutama.

Mis sest, et korjus leiti 28.augustil, meie seiklesime 29ndal.

Ühel hetkel oli kadumaläinud punane auto meile sappa haakunud, siis oli asi selge, ei miskit lestasöömist ega väidetava perenaise mõminat ei saa tõena võtta.

...

Kes on külas kõige targem, kes inimesi teab ja majapidamisi tunneb?

Õnnelik juhus sättis meile ette postiauto ja postiljoni.

Ja kui tema juba ei teadnud, siis järelikult ei olnud.

Seda kokkutulekut ega neid inimesi, keda otsisime.

Hiljem kuulsime, et esivanemate majapidamisestki enam märkimisväärselt jälgi järel ei ole.

Aga postiljon oli taibukas, helistas paarile kolleegile, ja asi oligi selge.

Et siit ja siit ja siit, siis tuleb kirik, siis keera paremale ja siis vaata vasakule.

Nojah, sellestki teeotsast õnnestus mööda sõita, aga selleks ajaks saime õigele perenaisele telefoniga pihta, Maret tuli suure tee serva lehvitama ja kui kannapööre tagasi oli kolmel autol tehtud, olimegi kohal.

Täitsa tuttav koht, 17 aastat tagasi olime sealsamas.

Aga Haeska külas elasid kauged esivanemad. 

Ja hilisemad lähedased.

Kõik see oli väga ammu... küla veel alles, maja mitte.

Ja sealseid inimesi ei mäletanud enam keegi.

Vist.
Sest kui aus olla, ega me neid ei märganud ju küsida.

Meie otsisime Maretit.
...