Minu lapsepõlve-Pärnus olid ühed kuulsad varemed.
Teater "Endla."
Ma mäletan seda päeva, kui need varemed õhku lasti.
Ma olin siis juba suur tüdruk, sügisel läksin kooli.
See oli ette teada, ja me ei elanud teatrist teab-mis kaugel.
Ma mäletan seda kõmakat.
Võimalik, et varemetele sai saatuslikuks iseseisvusmanifest, mis 1918. aasta 23. veebruari õhtul teatri rõdult ette loeti. See oleks nagu teinud hoone kaasvastutavaks iseseisva Eesti Wabariigi eksisteerimisele.
Iseenesest oli hoone sellises seisus, et seda oleks saanud taastada... olen ma lugenud.
Lööklaine purustas kõrvaloleval pangamajal, kus tol ajal teater tegutses, mõned aknad.
Ja elu läks edasi.
Teater pesitses pangamajas veel mitu aastat.
L.Koidula nimeline Pärnu Draamateater
Usun, et see pilt on just tehtud selles ajutises peatuspaigas.
Kui 1967. aastal valmis "Endla" uus hoone, oli meie pere Pärnust juba Tallinna kolinud.
Pank sai oma maja tagasi.
Eelmisel suvel käisin kaemas.
Ega väga palju polegi selle 50 viimase aastaga muutunud.
"Endla" teatrit meenutab monument.
Ja seal, kus kunagi asus ajalooline kaunis hoone, on praegu hotell.
...
Kusjuures mina niiväga veendunud pole, et sellel õhkimisel oleks kindlasti olnud peapõhjuseks mingi ideoloogiline värk. Kuigi Endla teatrihoone puhul seda tihti toonitatakse. Minu jaoks läheb see rohkem sinna ritta, kus ajalooliste mõisahoonete kõrvale ja mõisaparkidesse ehitati silikaadist paarikorruselisi kolhoosielamuid. Keegi ei käskinud ega näidanud, kuhu neid tänases mõistes kolemaju ehitada. Seda otsustati ikka ise. Selle ajaloolise teatrihoonega oli ilmselt samamoodi - saaks selle risu kuidagi maha, et ehitada moodsa ja "ilusa".
VastaKustutaSiinkandis ka, üks kohalik ülemusest korraarmastaja käis ja lammutas tühjaks jäänud taluhooneid. Oli neiski oma ajalugu peidus, ja küllap oleks nii mõnegi saanud üles kõpitseda...
VastaKustutaEks ta ole, suhtumise küsimus.