Sõnavabadus on piiritu

...

Sõnavabadus on piiritu.

Ma natuke kardan seda piiritust.

Isegi siis kardan, kui on lahjendatud, näiteks 40% ni.

Eriti kui organism sellest üleküllastunud on.

Mõni muutub siis vägagi sõnakaks.

Vaba mees vabal maal, tahab, siis räägib.

Vahet pole, millest räägib.

Kus räägib.

Kui palju räägib. 

Kui kõvasti räägib. 

Kas see ongi sõnavabadus?
Isegi siis, kui kaine peaga nii ei räägiks?

Kirja pandud sõnad on ka sõnavabadus.
Haigete mõtete sõnastamine on sõnavabadus.
Pilavad pildid on sõnavabadus.

Vanasõnad on vanaks jäänud, sest nad piiravad sõnavabadust.

Laps räägib siis kui kana kuseb.

See tähendas, et laps peab olema vait.

Nüüd võivad lapsed rääkida.
Isegi kui lollusi räägivad, ikka on sõnavabadus.

Ja mitte ainult lapsed.

Kõik võivad kõigest rääkida.
Lollusi võivad rääkida.
Rõvedusi.

Ikka on sõnavabadus.

Mingid piirid siiski võiksid olla.

Eetilised.

Millest mitte üle astuda.

Meenub üks kunagine kirjanduslik kohtumisõhtu.

Kipub nii olema, et tegusatel pole aega või tahtmist ja nii oli kutsutud võimalikust kuulasajaskonnast kohale tulnud kooliõpilased ja pensionärid.

Kes luuletajad oma loomingut esitasid... ei hakka meenutama.

Pärast seda oli lastele pikka aega raske selgeks teha, millal on ropendamine kohatu, aga millal kunst või kirjandus. 

Pensionäridele polnud mõtet seletada, nendel oli nagunii asjast oma arusaam.

K K  looming on mulle suhteliselt tundmatu, seepärast vaatasin ringi tema blogis.

Lugesin läbi mõne loo ja luuletuse.

Mulle ei meeldi selline sõnavabadus.

Mulle meeldiks, kui mingid piirid siiski oleks.

Piiritus küll, aga mitte 100%-line.
...