Viiest neli

...
Olen jätnud unarusse oma 100 head asja.
Nad on jätkuvalt olemas.
Eilsest (?) lehest lugesin, et õige oleks igaõhtuselt üles kirjutada 5 head asja, mis päevast meelde on jäänud.

Siis oleks mul kuu ajaga teema täis, pigem tiksun vanas vaimus edasi.

Vajalikud vihmapausid.

Viiest neli.

Ühel õhtul sadas nii, et polnud isu ratast välja tõsta.

Aga muidu oli mõnus.
Sõita.
Ilus oli ka.

Esimesel õhtul oli udu.

 

Teisel õhtul imelised värvid.

 Kolmandal õhtul toredad kohtumised.

 

Neljas õhtu oli nii, et vihma sadas lakkamatult.  

Rattasõit siiski toimus, tegin selle ära oma öises unenäos. Ikka tuttav ring, koduküla ja naaberkülad. Korraga oli tuisk, mööda kohalikku maanteed kulges äkki hangedesse mattunud raudtee, rong lumekuhjas kinni. Koos osalisega asusime appi, ja kui rong lõpuks liikuma pääses ja ära sõitis, oli minu ratas kadunud.

Et ära hoida öiseid painajalikke unenägusid, oli eile kindel otsus, et sadagu või lund, mina lähen. Aga taevataat oli minu poolt ja andis ühe kuiva tunnikese, et ma oma tavalisel ajal saaks sõidu sõidetud.

Koju kihutasin võidu vihmapilvega, tema tuli küll vastassuunast, aga kohale jõudsime enam-vähem üheaegselt. 

Mina ikka natuke enne!

Viies õhtu siis, kohalik veesilm. 

Märk, et suvesoe on juba läbi, ei ühtegi hingelist.

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne seitsmes.

Vihmaste päevade vihmapausid.

...