Esimesed ja viimased

...

Ma pole miski võistleja tüüp, suusatada/uisutada ei oska, joosta ei jaksa ja mälumängus veab mälu alt. Küllap on see mind karastanud ja kohandanud, igatahes olen alati pigem kaotaja, võitudest ja võitmisest katsun eemale hiilida. 

Eelmine nädal sattus nii, et kohe kaks võistlust ühele päevale. Etlema ma õnneks ei pidanud, aga söömises siiski võistlesin.

Söömine on teatavasti mu lemmiktegevus.

Võistlus läks tavapäraselt... see tähendab, et peaaegu lõpuni püsisin pingerea lõpus.

10-15 osavõtjat, mis seal siis ikka. 

Nimelt lugesime kõik lõunalauas üle, mitu tükki liha on pakutavas guljašis.  Esikoht leidis viis tükki, mina oma kahega olin tagantpoolt esimene.

Kõigepealt lämmatas mu heameele mürgine märkus, et mis sa virised, oleks sa praadi tellinud, oleks lihatükke ainult üks olnud. 

No ja siis tuli üks õnnelik, kes teatas, et tal oligi ainult üks liha, mis sest, et ei olnud praad, oli guljašš.

Ega vanadele inimestele polegi liha kasulik...

...