Vanaema õudusunenägu

...

Lapsukesed toodi hoida. 

Õhtul pidime nad tagasi transportima, poisinaasklil oli veel sünnipäev. 

Päev kulges kui üks pidu ja pillerkaar, sebimine ja sahkerdamine kõikse aeg.

Ja siis ma äkki avastan, et kell on kümme läbi, aga lapsed alles koju viimata. Plix toimetab kuskil õues, poiss ripub poolest kerest üle diivani serva ja nohiseb juba magada. 

Järgmine hetk tuleb tunne, kas ma neile üldse süüa olen andnud, pikk päev seljataga. 

Küsin kaasa käest, tema küll ei suutnud meenutada.

Vähemasti mitte seda, et tema ise oleks süüa saanud.

Paanikas mina, üritan emmele-issile helistada, ehk tohivad lapsed ööseks meile jääda, 100 vabandavat põhjust meeles mõlkumas. 

Siis äkki, minu muidu nii sõnakuulelik telefon ei allu enam mulle. Viimased sissetulnud ja väljaläinud kõnede numbrid meenutavad rohkem jaapani keelt kui araabia numbreid. 

 Nojah, ma tean küll, kelle käes telefon päev otsa mängida oli...

Ma ärkasin selle peale üles, et üks lastest (kumb?) teeb kisa, kui üritan talle mingit jogurtitopsis olevat ollust sisse toppida.

 

...