Nädalavahetuse nägu

...

Igal nädalavahetusel oma nägu.

Eelmine oli kivide ja mere nägu. 

 

Ainult et keegi on kive lõhkumas käinud.

Isegi kirve leidsime rannast. Võib-olla haakrik, aga vabalt võis olla lõhkuja tööriist.

Kivi kangesti kirvetöö moodi.

...

Selle laupäeva iseloomustamiseks oleks tulnud mõned laululinnud pildile püüda, aga mul selline kehvake aparaat, pisikesed linnud välja ei paista. Nii ma siis sihtisin luike.

Seda ma koolitusel teada ei saanud, kuidas laululuik laulab, isegi ette ei oska kujutada.

Õnneks pole hullu, sest tegu on kühmnokk-luigega ja temalt ma suurt lauluoskust ei eelda.

Laulud lauludeks, nagunii on need mul segi kui pudru ja kapsad. Parem juba keskenduda konnade kevadkontserdile, palju neid konnaliike Eesti looduses ikka on. 

Rohukonn pidi põrisema kui keskmise suurusega ringrada. 

Mulle rohukonnad ei meeldi.

Õigem oleks öelda, et mulle ei meeldi see põrin minu kambri akna all. 

Kui tõde tunnistada, pole sellel põrinal küll mingit pistmist konnadega.

Aga kui nüüd edasi mõelda, ehk suudan selle põrinaga isegi leppida... kui ikka ette kujutada, et 500 konna ja nende armuhüüd... kõlab päris inspireerivalt. 

Eriti kui kardinad ette ja tegeliku põristaja tuvastamata jätan.

Ma igatahes mõtlen sellele.

Kärnkonnad on teisest puust, nemad käuksuvad. 

See seltskond, keda meie laupäeval kohtasime, see oli päris vakka. 

Neil oli mingi puntratants, jäsemed sõlmes ja sabad-sarved segamini.

Loodetavasti igaüks leidis oma. 

Kevad südames.

...