...Ega ma poleks täna kirjutama hakanudki, aga jäi silma see kuupäev. Ilus number ju. Sellise numbri alla igasugu jura juba ei kirjuta.
Ma kirjutan täna sellest, kuidas ma ajalehte loen.
Täitsa vale, ma ei alusta lugemist tagant ette poole. Ma tean küll, et nii tehakse. Kõigepealt vaadatakse üle surmakuulutused, et kui enda nime ei leia, siis võib päevaga peale hakata.
Nii tehakse.
Vähemasti seal, kus post hommikul kell 5 kolksti koridoripõrandale kukub. Mujal maailmas.
Mina saan lehti lugeda siis, kui koju tulen. Ja siis on juba lootusetult hilja. Olulised asjad on juba ammu toimunud.
Nii ma siis lihtsalt loen lehte.
5 korda nädalas Päevalehte
1 kord nädalas EE ja ÕL
Reedeti "Naisteleht"
Korra kuus "Elukiri"
Tundub, et hakkab palju olema. Kuskilt otsast peab koondama, aga ma pole veel õiget otsa leidnud. Seepärast ma just niipalju loen kui jõuan.
...
Selle lugemisega on ka üks jama. Viimasel ajal ei jaksa pikka teksti lõpuni lugeda, enne liigub mõte oma rada. Nojah, rada ju haakub tekstiga, aga pole see pole see pole see...
Näiteks täna.
11.1.11 ja Päevaleht.
Esileht täidetud täiturite kullasoonega. Kuna esimene lugu, siis tõmbasin ühe hooga peaaegu lõppu välja. Peaaegu. MK sõnab, et ei teeni miljoneid. Vastupidi, selle suure töö kohta ikka suhte-liselt vähe. Mul poleks küll midagi selle suhte vastu, mis võimaldaks mul lähedasi 200 000 krooniga aastas toetada. See ei pea ju tingimata lähedane erakond olema?
Artikkel poliitilistest loosungitest. Kuidagi väga tuttav tuli ette. Kuskil olen ise sellest kirjutanud, aga mida ma tookord õieti kirjutasin.... Need on need vanad loosungid. Uusi, ausõna, ei viitsinud lugema hakatagi, sama mõttetud nagunii. Artikkel jäigi pooleli.
Katusel varitseb oht... appikene, 29aastane noor mees. Kui vana see poja mul nüüd on... Ja jumalast õnn, et naabrimehega midagi hullu ei juhtunud, kui ta eile meie katust kraapis. Ja miks teisel naabril täna labidas katusel oli, aga meest ennast ma ei näinud.
Ma ei mäleta, kuidas artikkel lõppes, aga midagi head seal küll polnud.
Säutsuvad ja blogivad... twitteris ma ei osale, aga mõned blogid on tuttavad, vaja ikka üle vaadata. Nojah, eilne lugu mammist apteegis, kes rublade/kroonide/eurodega kimpus oli.
Kalevipoeg korraldab vastuvõtu. Üks püha üritus neile, keda muidu kunagi ühelegi vastuvõtule ei kutsuta. AP-l ideedest puudust ei ole. Aga ma käisin kunagi vallavanema vastuvõtul, nii et mina olen oma osa kätte saanud.
Tallinna linnavalitsuse pistisejuhtumid. Seda poleks ma lugema hakanudki, aga hommikul raadios öeldi, et sellised pisiasjad nagu pistised aeguvad ja siis mõistetakse nii pistja kui pistetav õigeks.
Aru ma ei saa, kuidas mõni asi aegub ja mõni asi ei aegu.
Mina pole pistist võtnud ega andnud, aga 15 aasta taguse suvalise ametniku näpuka pidin küll kinni maksma. Isegi minister sekkus asjasse.
Monica sai Mupo juhiks. Kui midagi on, siis ikka kohe palju. Üks Monika pani autod hange, täna just kolleeg rääkis oma lugu ka ühest Moonikast. Tegelikult, ilus nimi ju. Ega ma neid Moonikaid oma elus muidu pole nagu kohanudki. Aga seda laulu mäletan küll: Moonika-Moonika, mooniga Moonika...
Tüli Leedu poliitikas. Appike kui piinlik, ma ei teadnudki (ehk ei mäletanud lihtsalt?), kes on Leedu president. Adamkust mäletan, aga Dalia Grybauskaite... no kas ma suudan meelde jätta. Võiks ju.
Neljandik leedukaid koliks välismaale... ma ei kujuta ette, kui palju on neid eestlasi, kes on juba kolinud. Kunagi lauldi: moi aadres sovetski sojuz. Nüüd loen netis blogisid ja näen, et maailm eestlaste jaoks on piirideta.
Otsas, möödas, laiali ja lõhki... see käib aasta 2010 kohta. Ma väikest viisi masohhist, selle artikli jättan unejutuks.
Lapsepuhkus mind ei puuduta, töötus hetkel ka mitte... need jätan lugemata.
Paaril tuntud inimesel on sünnipäev. Aaviksoo ja Gross näiteks.
Aaviksoo surus mu kätt, kui miski diplomi ülikoolis kätte sain, Grossi poodi pole ammu saanud. Näe, enam-vähem üheealised, Oleg on paar aastat vanem.
Ja siis on täna veel Osvaldi nimepäev. Mul on üks tuttav Osvald ka, ta oskas juba lapsena endale kõiksugu jamasid kaela tõmmata. Sama praegu...
Horoskoop ütleb, et keegi tahab minuga manipuleerida... ärgu lootkugi. Ma ei ole nõus.
Ristsõna ei lahenda, sudoku jätan kaasale, koomiksid vaatan ehk kunagi hiljem.
Ma kirjutan täna sellest, kuidas ma ajalehte loen.
Täitsa vale, ma ei alusta lugemist tagant ette poole. Ma tean küll, et nii tehakse. Kõigepealt vaadatakse üle surmakuulutused, et kui enda nime ei leia, siis võib päevaga peale hakata.
Nii tehakse.
Vähemasti seal, kus post hommikul kell 5 kolksti koridoripõrandale kukub. Mujal maailmas.
Mina saan lehti lugeda siis, kui koju tulen. Ja siis on juba lootusetult hilja. Olulised asjad on juba ammu toimunud.
Nii ma siis lihtsalt loen lehte.
5 korda nädalas Päevalehte
1 kord nädalas EE ja ÕL
Reedeti "Naisteleht"
Korra kuus "Elukiri"
Tundub, et hakkab palju olema. Kuskilt otsast peab koondama, aga ma pole veel õiget otsa leidnud. Seepärast ma just niipalju loen kui jõuan.
...
Selle lugemisega on ka üks jama. Viimasel ajal ei jaksa pikka teksti lõpuni lugeda, enne liigub mõte oma rada. Nojah, rada ju haakub tekstiga, aga pole see pole see pole see...
Näiteks täna.
11.1.11 ja Päevaleht.
Esileht täidetud täiturite kullasoonega. Kuna esimene lugu, siis tõmbasin ühe hooga peaaegu lõppu välja. Peaaegu. MK sõnab, et ei teeni miljoneid. Vastupidi, selle suure töö kohta ikka suhte-liselt vähe. Mul poleks küll midagi selle suhte vastu, mis võimaldaks mul lähedasi 200 000 krooniga aastas toetada. See ei pea ju tingimata lähedane erakond olema?
Artikkel poliitilistest loosungitest. Kuidagi väga tuttav tuli ette. Kuskil olen ise sellest kirjutanud, aga mida ma tookord õieti kirjutasin.... Need on need vanad loosungid. Uusi, ausõna, ei viitsinud lugema hakatagi, sama mõttetud nagunii. Artikkel jäigi pooleli.
Katusel varitseb oht... appikene, 29aastane noor mees. Kui vana see poja mul nüüd on... Ja jumalast õnn, et naabrimehega midagi hullu ei juhtunud, kui ta eile meie katust kraapis. Ja miks teisel naabril täna labidas katusel oli, aga meest ennast ma ei näinud.
Ma ei mäleta, kuidas artikkel lõppes, aga midagi head seal küll polnud.
Säutsuvad ja blogivad... twitteris ma ei osale, aga mõned blogid on tuttavad, vaja ikka üle vaadata. Nojah, eilne lugu mammist apteegis, kes rublade/kroonide/eurodega kimpus oli.
Kalevipoeg korraldab vastuvõtu. Üks püha üritus neile, keda muidu kunagi ühelegi vastuvõtule ei kutsuta. AP-l ideedest puudust ei ole. Aga ma käisin kunagi vallavanema vastuvõtul, nii et mina olen oma osa kätte saanud.
Tallinna linnavalitsuse pistisejuhtumid. Seda poleks ma lugema hakanudki, aga hommikul raadios öeldi, et sellised pisiasjad nagu pistised aeguvad ja siis mõistetakse nii pistja kui pistetav õigeks.
Aru ma ei saa, kuidas mõni asi aegub ja mõni asi ei aegu.
Mina pole pistist võtnud ega andnud, aga 15 aasta taguse suvalise ametniku näpuka pidin küll kinni maksma. Isegi minister sekkus asjasse.
Monica sai Mupo juhiks. Kui midagi on, siis ikka kohe palju. Üks Monika pani autod hange, täna just kolleeg rääkis oma lugu ka ühest Moonikast. Tegelikult, ilus nimi ju. Ega ma neid Moonikaid oma elus muidu pole nagu kohanudki. Aga seda laulu mäletan küll: Moonika-Moonika, mooniga Moonika...
Tüli Leedu poliitikas. Appike kui piinlik, ma ei teadnudki (ehk ei mäletanud lihtsalt?), kes on Leedu president. Adamkust mäletan, aga Dalia Grybauskaite... no kas ma suudan meelde jätta. Võiks ju.
Neljandik leedukaid koliks välismaale... ma ei kujuta ette, kui palju on neid eestlasi, kes on juba kolinud. Kunagi lauldi: moi aadres sovetski sojuz. Nüüd loen netis blogisid ja näen, et maailm eestlaste jaoks on piirideta.
Otsas, möödas, laiali ja lõhki... see käib aasta 2010 kohta. Ma väikest viisi masohhist, selle artikli jättan unejutuks.
Lapsepuhkus mind ei puuduta, töötus hetkel ka mitte... need jätan lugemata.
Paaril tuntud inimesel on sünnipäev. Aaviksoo ja Gross näiteks.
Aaviksoo surus mu kätt, kui miski diplomi ülikoolis kätte sain, Grossi poodi pole ammu saanud. Näe, enam-vähem üheealised, Oleg on paar aastat vanem.
Ja siis on täna veel Osvaldi nimepäev. Mul on üks tuttav Osvald ka, ta oskas juba lapsena endale kõiksugu jamasid kaela tõmmata. Sama praegu...
Horoskoop ütleb, et keegi tahab minuga manipuleerida... ärgu lootkugi. Ma ei ole nõus.
Ristsõna ei lahenda, sudoku jätan kaasale, koomiksid vaatan ehk kunagi hiljem.
Ah, aitab tänaseks küll...
...
Mul käib ka kolm lehte: EPL, Ekspress, Maaleht. Lisaks on üks erakond minupoolse soovita austanud mind regulaarselt oma propagandalehega.
VastaKustutaNing tegelikult ma tõepoolest ei saa aru, miks ma neid lehti tellin. Lapsepõlve kodus ajalehed käisid, eks siis minulgi mingi harjumus - nii on alati olnud...
Pilt loo juures on suurepärane.
VastaKustutaMeie peres ei käi kahjuks juba aastaid paberlehti. Internett niigi kallis. Õnneks on meil mõnus raamatukogu!
Ja mitte ainult lapsepõlvekodus... kunagi oli aeg, kus oli tellitud nii Noorte Hääl, Rahva Hääl kui ka Õhtuleht, Sots.Põllumajandus, Nõuk.Naine, Eesti Loodus, Horisont, Za Ruljom ja tont-teab-mis-veel. Aru ma ei saa, kes luges ja millal luges. Lehe hind putkas oli 2 kop tk, ega see tellimine ka kindlasti teab mis kallis polnud.
VastaKustuta...
foto on tehtud tuttava juures, kus tapeet ja ajaleht tulid välja remondi käigus. Mõlemad aastast 1934.