Legendiloomad ja teised raamatud...

...

Seda raamatut ma tahtsin osta.
"Legendiloomad".
Aga ikka jäi ostmata, sest kui silma all oli, polnud raha. Kui raha oli, ei olnud meeles.
Ja nüüd äkki selline ootamatu allahindlus.
Piinlik oli nii vähe maksta sellise suure ja ilusa raamatu eest.
...
Ma olen hakanud jälle raamatuid ostma, mis sest, et riiulisse ei mahu.
Eks siis kingin ära. Või koristan natuke, saab jälle ruumi juurde. Ükskord isegi sorteerisin mõned mõttetud raamatud välja... pärast panin uuesti tagasi, sest süda hakkas valutama - kuidas ma ikka niimoodi raamatusse võisin suhtuda.

Raamatupoodides meeldib käia. See lõhn. Aura. Enamasti ma ei osta midagi. Käin, katsun, lehitsen. See on eriline tunne... hoida raamatut käes. Lõpuks mõnikord ehk ostangi. Kui vaba raha tundub olevat.

Aga raamatuklubi (SERK) saadab korra kuus omapoolsetest ahvatlustest teabekirja koju.
Ja siis rahakoti sisu nagu ei kontrolligi.
Hakkan sirvima, peas mõte, et ainult vaatan.
Siis mingi ootamatu leid. Tunne, et just seda ongi mulle vaja.
Hambad risti, suudan hoiduda ilukirjanduse tellimisest (et kas ma siis ikka loen läbi, ja raamatukogu on ju ka), aga käsitöö- või loodusraamatud, teatmeteosed ja muu põnev... juures mõte, et polegi nii kallis, ja mõnel sünnipäev tulemas, ja võib ju jõulupaki jaoks kõrvale panna. Lihtne ju, ei vormista klubile eitavat kirja ja mõne nädala pärast ongi pakk kohal. Nii ma mõnikord teen. Et jätan tegemata.

Kiiremini tuleb saadetis siis, kui ise märku annad, et oled huvitatud. Seekord "Mürgised taimed õues ja toas". Kas oleks tellinud... aga võimalus lisada juurde oma soov - "Legendiloomad". Mõne päevaga oli pakk käes.
Kaks imeilusat raamatut, mõlemad Eesti autoritelt.
...
Loen juba neid loomalugusid. Legende putukatest ja mutukatest.
Et meemesilased võivad olla päikesejumal Ra pisarad... hmmm, kas siis jumalad nutavad?
Ja et mesilasema võib sümboliseerida Neitsi Maarjat, hoolimata sellest, et paaritub pulmalennu ajal kümnete isastega.
Kui su vaenlane on sipelgas, siis näe temas elevanti (Türgi).
...
Lugesin "Legendiloomi" hommikul, ja süda hakkas valutama. Mingi mutukas (vist kõrvahark, kui pimedas õigesti nägin) sai eile köögis laiaks litsutud. Nüüd ma tean, et putukates-mutukates võivad olla kunagi elatud hinged. Lohutan ennast - ehk oli see üks kuri ja halb hing... ja pealegi saab ta nüüd endale ehk mõne sümpaatsema kesta. Et karistus on kantud ja elu läheb edasi. Hingede rändamine.

Raamatust veel - pildid juures on imelised.

Foto... autor U.T. - üks "Legendiloomade" autoritest.

...