Mõnusad mõttetud sünnipäevad

...
...

... või siis mõttetud mõnusad sünnipäevad.

Arutleks, kumb üle kaalub. Et kas mõnusad või mõttetud.

Miks ma peaks olema rõõmus, kui jälle aasta kukub?

Ja kas ma pean selleks, et oma eakusega teistele varjamatut rõõmu pakkuda, peo püsti panema? Loomulikult, kõik nad püüavad mind lohutada, toovad lilli ja kingitusi. Aga mis olnud see olnud. Kukub 50 või 60… 70 … 80… no mille üle mul rõõmustada. Kallis… küll on tore, et juba 100… Paneme peo püsti!… no lõpetage ära.

Jep, mulle meeldib, et tulevad need, keda näha tahan… aga nad võivad mu juurde alati tulla, kui nad mind näha tahavad. Või kui on sobiv moment. Võivad helistada. Kirjutada. Kutsuda mind kohale.

Sünnipäeval tulevad kõik korraga, isegi siis, kui nad hästi ei viitsi, kui hästi ei sobi, kui samal õhtul oleks hoopis olulisem mujal olla. Tulevad, et sünnipäevalast mitte solvata. Ega neil ka kerge ei ole.

Mina paneks reeglid paika.

1.Et kinke tuua ei tohi

2.Et ainult üks õis ei ole liiga palju.

3.Et kui veini-viina tahad, võta pudel kaasa. Sama kehtib tordi kohta.

4.Et pakkumiseks suutäie soolast kapis ikka leidub. Ja kohvi. Lookas laud jääb ära.

5.Ja kui täna tulla ei taha, siis tule homme. Või järgmisel nädalal. Või kuul. Kui tulla ei saa, pole hullu, tuled siis, kui saad.

...

Mitte et mul täna sünnipäev oleks. See oli juba ära rohkem kui kuu aega tagasi.

Kaasal oli sünnipäev.

Aga minu sünnipäeva-eitav organism alustas vastutegevust juba eelmisel päeval. Kõigepealt, kui ma lae alt ämblikuvõrku püüdsin kätte saada. Loomulikul 3jalgse tabureti peal. Mis mingil hetkel tasakaalu kaotas ja mind maha kukutas.

Just enne jõudsin mõelda, et kui nüüd kukun ja mõne kondi murran, küll oleks naljakas. Siis oleksime kaasa juubelil mõlemad kipsis.

Ei murdnud ühtegi konti, sest tabureti taga oli tühi ämber, algul maandusin sellele, siis koos sujuvalt juba edasi.

See oli ka muidugi naljakas.

Oluliselt viga ei saanud, üks sinine jutt kannikal ja veidi valutav ranne, mis järgmisel päeval enam valus ei olnud.

Järgmisena (mõned tunnid hiljem) võttis mu sünnipäeva-eitav organism kätte ja hankis endale kibekähku ühe korraliku kõhugripi. Kes teab, see teab. Lahti seletama ei hakka. Aga järgmised 36 tundi oli hooleta, ega ma muule suurt mõelda ei saanud, et kuidas omadega hakkama saada.

Mulle jääb see juubel kauaks meelde.

...