Kontimööda külm tuba

...

...

Kui säästmisest rääkida, siis ühest küljest ma küll säästan. Kütma ikka enne ei hakka, kui külm nahavahele pole pugenud. Nii mõnigi puu metsas jääb küttepuuks tegemata.

Teisest küljest… majal pole neid soojapidavaid pakett-aknaid, järelikult olen jälle raiskaja. Võiks ju sooja kokku hoida. Ja aknad hankida.

Samas, nagunii ma ju tahan, et toas oleks värske õhk, isegi tihendid osadele akendele panemata. Ja uued aknad maksavad ka omajagu, mis neist vahetada, kui vanad veel ees püsivad. Et oleks nagu kokkuhoid.

Ja isiklikule ihule ka korralik polster korjatud.

Teisest küljest… mis säästmine see niiväga on, kui polstri kasvatamiseks söögikraami kulub.

Ja sooja hoidmiseks kõik neli 60-watist pirni toas põlevad.

Aga säästupirnide raha on jälle kokku hoitud. Ja puhurit pole vaja sisse lülitada, et kaitsev kraadike temperatuuri juurde saada.

Mis on omakorda jälle kokkuhoid.

Ja jahe tuba on tegelikult ka meeltmööda.

…

See, et ma külma ei pelga, see on sest, et karastunud läbi raskete aegade. Oma esimest kodu, mida mäletan, küll soojapidavaks ei saanud nimetada. Mõnel hommikul oli köögis ämbril jääkirme ikka peal. Ja hoidjatädi sundis jalgu külma veega pesema.

Teine kodu oli keskküttega, aga järgmine oli jälle jumalast külm korter. Mäletan neid hommikuid, kui ainus soe koht oli voodis teki all.

Eks ta siis nüüd ole sama.

Ainult et külma suhtes olen täiesti sallivaks muutunud. Villased sokid jalas ja retuusid ka, soe kampsun… kui nina hakkab külmetama, panen muidugi ahju küdema.

Õnneks teised kodakondsed ka ei nurise.

...
Miks nii pikk jutt?
No et nina hakkas külmetama...
...