Ununenud ussisõnad

......

Kus on tõde, kus reaalsus, kus muinasjutt?

Eluski on raske piire paika panna. Kummitused tele-ekraanil on üsna tavapärasteks külaliseks, kuigi jah, lahjavõitu külalised. Mida ei saa öelda Kivirähu kangelaste kohta raamatus “Mees, kes teadis ussisõnu”.

Tõeliselt mahlakad ja elus. Justnagu päriselus.

Ja et see raamat suutis mind nutma panna, oli üllatus mulle endalegi. 2 kuud kulus 20 esimese lehekülje lugemiseks… ülejäänud 300+x lehekülge lugesin läbi paari päevaga. Kui väga veriseks läks, lasin silma veidi kergemalt üle libiseda, aga muidu läks küll rida-realt. Arvestades televisioonis nende kõige verisemate ja võikamate saadete kõrget vaadatavust, ei tohiks raamat ka oma julmemates kohtades midagi üllatuslikku pakkuda. Aga ega ma neid saateidki fänna.

Kõige rohkem läksid hinge need paar lehekülge, kus Leemet üle pika aja ema juurde läks. Ja kuidas ema paaniliselt poega toiduga rõõmustada püüdis.

“Ema, aga miks sa ometi puu otsa pidid ronima?” küsisin mina. “Ma ei saa aru, ma pole sind nii kaua näinud ja siis kui ma tulen, ronid sina puu otsa.”
“Ma tahtsin sulle öökullimune tuua,” vastas ema ja võttis taskust välja kaks suurt ja ilusat muna. “Need olid ju su lemmikud, kui sa laps olid, ja kõik see aeg, kui sa ära olid, mõtlesin ma kogu aeg, et kui mu kallis poiss jälle koju tuleb, siis pakun talle öökullimune, nii nagu vanasti, kui ta veel väike oli. Nüüd sa tulidki ja minul polnud ühtegi öökullimuna.”… (lk 314) … Tuttavad tunded, eks seepärast hinge liigutasidki.

Ja ussikuningas oli justkui tuttav, lapsepõlves rääkis vanaema oma kohtumisest temaga. Juba siis sain aru, et asjal tõde taga.

Nii et tuttav raamat oli ja erilised värvikad tegelased. Elust võetud ja elavaks kirjutatud. Või siis välja mõeldud ja hing sisse puhutud.

Igatahes natuke kurb hakkas. Ja natuke oli naljakas. Ja tähendussõnu leidus nii ridade sees kui ridade vahel.

Foto

...