pühapäev, 10. august 2025

Kuuillusioon

 ...

#ilusadsõnad


Iga päev avastan midagi, kui mitte muud, siis uue sõna.

Kuuillusioon iseenesest väga võõrana ei tundu, aga kui eile õues kuud käisin pildistamas, siis tekkis küll tunne, et selle omapära jaoks peab mingi kindel sõna olema :) Siis ma seda sõna veel ei teadnud. 

Kõik räägivad miskist Jutupaunikust,  kellelt võid iga asja kohta küsida, aga kui tõtt tunnistada: ma lihtsalt ei viitsi! 

Eile näiteks, selle asemel, et õppida, kuidas tehisaruga suhelda, õppisin pähe oma päevases postituses kirja pandud luuletuse. Ainult 8 rida, aga väga lihtne see ei olnud. Pidin täna üle kordama!

Või siis iseteeninduskassa. Kui õppimisest rääkida. Ma pole kunagi unistanud kassapidaja ametist, aga nüüd tundub, et selle õppimine on lausa kohustuslik. Ok, kui ma saaks tänu sellele lõppsummast paar protsenti allahindlust, siis miks ka mitte. Asi see ära õppida... loodetavasti ;)

Eilne artikkel* ütleb, et Soomes neist kassadest tasapisi loobutakse, kuna kauplused kannavad selle iseteenindusega seoses suurt kahjumit. 

Mina olen see, kes hea meelega naudib meeldivat teenindust tavakassas.

See oli nüüd sissejuhatus 😉 

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis Kuust. Ja ilusast sõnast.

Kuuillusioon.

Kuu erilisuse avastasin juhuslikult, kui õhtul köögi aknast välja vaatasin ja nägin, et puude latvade ja okste vahel midagi punast kumab. Minut hiljem olin juba fotokaga õues...


kell 22.23
 

9 minutit... ja seda kuud enam ei olnud.  Selle ajaga jõudis ta jupike maad kõrgemale tõusta ja mina temast kümmekond klõpsu teha, viimane foto kell 22.26. 

Ja järgmine pilt oli must taevas. Kuu oli pilve embusesse peitu pugenud. 


Tund aega hiljem, päris kõrgel taevas oli juba tavaline täiskuu. Aknast vaatasin.

Kuuillusioon** oli hajunud.



* majandus.postimees.ee. 

** optiline illusioon, mille tõttu näib Kuu horisondi lähedal suuremana kui kõrgemal taevas. Kuu pealt kukkunud illusioon.

Aga vähe sellest, et suurem... esimesel pildil (mis kahjuks kehva kvaliteediga) oli Kuu ikka täitsa punane. See küll mingi illusioon ei olnud! 

...

reede, 8. august 2025

Luuleleid

 ...

Elu on ilusaim hetk

pärast algust ja enne lõppu,

üürike väsitav retk

ajamäe kõrgesse tippu;

otsides väärtusi teel

või leides neid iseendas,

tunned, kuis kõrval ja eel

hingelinde ja liblikaid lendab.


Virve Osila
(10.11.1946 - 07.08.2025)


19.07.2025


* Luuleleid

...

esmaspäev, 4. august 2025

Luts mängis Liivi

 ...

Käisime Ritaga laupäeval teatris, kuskil pärapõrgus... või vähemalt niisama kodunt kaugel, kohas, kuhu varem pole sattunud. 


02.08.2025


Tarvastu mõisa tallihoovis, teater Temufi* tegi seal korraliku kolmetunnise meelelahutuse. Ok, pooletunnine vaheaeg sees, selle sisustamiseks oli kohapeal väga hea lahendusega söögi- ja joogikoht.


Aga kui lavastusest rääkida, siis nagu kavaleht ütleb: lutsulik suvekomöödia. Sama hästi võiks öelda ka, et üks lustlik meelelahutus.

Kõike oli, nagu Lutsu loominguski,  oli õrnust ja oli ägedust, taiplikkust ja taipamatust, muusikat ja luulet. 

Midaiganes veel. 

Isegi tossu ja paugutamist. 

Peaasi, et naabrimehest rikkam. Targem. Kavalam.

Seda peldikust purskkaevu ma näha ei taha... õnneks ka etenduses jäi see ainult idee tasandile!

Ma arvan, et sõnademängu rohkemaks märkamiseks ja mõistmiseks võiks etendust korda kaks küll veel vaadata. Igav ei oleks! See nagu liiv hammaste vahel, iga tera peaks kätte saama! Ühe korraga ei pruugi õnnestuda (kindel see, et midagi jääb märkamata).

Kui nüüd klassikuid tsiteerida... siis Lennuki lennukas tekst 😉

Sisse toodud nii kevadet kui suve, nii minevikku kui olevikku. Tulevikku ka... kui juba börsile minna, siis ikka jõuka homse nimel.

Luts hoiab oma tegelastel silma peal, aeg-ajalt püüab mõnd olukorda muuta või armsaks saanud tegelast päästa, aga mis kirja on pandud, see on sama hästi kui kivisse raiutud ja jääb meid saatma läbi elu. Selles mõttes, et kapsapead enam komposti ei veereta, tema püsib ikka värskena, mis sest, et laat tegelikult toimus juba mõned päevad tagasi!

Mu meelest väga hea näitlejate valik, Peeter Volkonski ja Veikko Täär vanad tuttavad, aga teisi tahaks laval veel näha, Lauri Kink oli Oskar Lutsu rollis, Oskar Pung laval kui Tõnis Sägi. Peaks ju nimetama veel ülejäänud hästi mängitud tegelaskujud: Emilia, Maria (minu lemmik), Leena ja Hannes... aga ma ei hakka kavalehte ümber kirjutama. Et kes on kes või mis on mis.

Ütlen ainult, et lubatud on erinevas mahus algmaterjali: Laul õnnest, Kapsapea, Valimised, Siniallik, ja Sootuluke, aga ilmselgelt on killukesi kokku korjatud hoopis laiemalt pinnalt ja isegi Lutsust kaugemalt.

Miks ja kuidas Luts Liivi mängis, selle teada saamiseks on soovitav ise kohale minna. Mu jutt läheks liiga pikale. 

Kusjuures, ma olen Lutsu vast keskmisest rohkem lugenud (mu lapsepõlvekodus oli sari Lutsu loomingust ja sealt sai päris palju loetud), aga kui nüüd Vikipeediast vaatan, appikene kui palju võõravõitu pealkirju** seal on!

Ennast küll kordan, aga ka seekord ütlen, väga hea kavaleht! Neid leidmata liivateri oleks muidu kindlasti paar peotäit rohkem! 

Etendus siis "Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest".



...

* Kui aus olla, siis Temufi oli kõrvale veel võõram sõna kui Tarvastu.

** Oskar Lutsu teoste loendis on 55+ pealkirja.

...