neljapäev, 31. juuli 2025

Tibu, tibu, ära näita

 ...

#lühijutud

Tahaks ju uhkustada, et mul on nüüd tibud, aga kahjuks sain omanik olla üsna lühikest aega. 


20.07.2025

Naabrinaine ütles, et need on hoopis tema tibud! Et tema sai nad enne!

Ma polnud võimalust vastu ka vaielda, temal olid täpsed andmed... 4 vana ja 7 tibu! Peidavad end nende kuusehekis. 

Nojah, minu juures nad ei peitnud.


Ja vahet ju pole, kelle omad... kui juba vabapidamisel 😉


Poja küsis, kas munevad* ka.

Ikka, aga peidavad, ja kipuvad hauduma!

...


* Tõsi see on, nende omad ju munevad! Lisaks sellele, et on ka väga nunnud...




Aga kui jutt juba kanade peale läks (või pigem ikka tibu-tibu), siis hiljuti krimi-reedes oli film "Agatha Christie`s Hjerson". Seal leiti rannas poolsurnud kanakostüümis meesterahvas, kes lühikese aja jooksul ootamatult kaduma läks. 

Pean nüüd küll meelde tuletama, kus ja kuidas lugu lõppes. 

...

kolmapäev, 30. juuli 2025

Lihtsalt üks päev

...

#lühijutud 

Kui nüüd eilsest rääkida.


Päev oli palav, tubaseid tegemisi toetav.

Mitte et ma midagi tarka oleks teinud. Lappasin ajalehte, lugesin raamatut*, näppisin läpakat. Natuke üht ja jupike teist, ei erilist süvitsi minekut.


Lehest lugesin läbi artikli 1991. aasta omandireformist** ja oma kodu kaotanud inimestest.



...

Mingil ajal jagasin sõbrannaga riigikogu värskemat infot.



...

Vaatasin arvutist filmi "Kolme katku vahel”.


"Istute maamehe turjal kui puuk..."

Nojah, Maalehes ütleb L.P. ka: maaelu on rikastele!

...

Õhtul käisin veel õues pildistamas.




Selline lihtne ja igav elu mul.

...


* Raamat siis... Ago Livius Kerge "Alutaguse uinuv kaunitar. Lugusid Tudulinnast", 2023


** Artikkel Õhtulehes,  25.07.2025. 

Omandireformi aluste seadus võeti vastu riigikogus 13. juunil 1991. Omandireformi käigus läks tagastamisele 5143 elamut, kodu kaotas umbes 22 500 peret, pereliikmeid registreeriti ligi 75 000

Omandireform tõi välja eestlase tumedama poole...

...

esmaspäev, 28. juuli 2025

20 + 30

 ...

#lühijutud


Käisin täna ligilähedases külakeskuses toiduvarusid täiendamas. 

Pood 1 ja pood 2. 

Kui Coopis kaardiga maksma hakkasin, ütles müüja ka kulutatud summa.

20 eurot. Ei sentigi rohkem ega vähem.

Piim, pett, jogurt, kurk, tomat, kapsas, rabarberikook ja woki segu, sink ja 5 jäätist. Mind üllatas ümmargune number, mis nad kõik kokku andsid.

Hästi planeeritud ostukorv! 

Müüja oli nõus, mainis vaid, et lausa üllatavalt hästi õnnestunud, kui arvestada, et kaalukaupa ma ise ei kaalunud. See tehti kassas.


Aga see pole veel kõik! 

Kodus vaatasin Pood 1 ostutšekki.

Banaanid, kohv, kaerahelbed, mineraalvesi,  kodujuust, oliivid, pehmik,  greibimahl, kommid, küpsised, suured rõngikud, redised ja hapukoor. 

Kokku 30 eurot. Ei sentigi vähem ega rohkem. 


Nii täpselt ma tavaliselt majandada ei oska. Ja oleks siis, et ainult üks pood ja üks arve! 

Võiks nüüd oma sõnu paberiga ka kinnitada, aga ma kortsutasin kviitungid juba ära.

Tegelikult, tühja sest 😀



...

laupäev, 26. juuli 2025

Konnatiik

 ...

#poolelijäänud

24.06.25

Tegin ära Sudoku

Ja siis tegin ära Paigutuse. Sõnade paigutamine õigetesse ruutudesse.

Mõlemad 5. juuni ajalehes, sattus laua peal vedelema. Telekast tulev jaanipäeva tähistav kontsert taustaks, kaks koos täitsa sobiv ajaviide.

Hästi läks, sudoku õnnestus lõpuni teha, oli teine raskemate killast, kunagi juba alustatud ja pooleli jäänud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, seekord sõnadest, mitte numbritest. 

Sõnamängu ühele sõnale ei olnud ruudustikus kohta, ja see sõna oli KONNATIIK. Kui ilusatest sõnadest rääkida, siis konnatiik on ilmselgelt ilus sõna. Kõik nagunii juba teavad, et konnad on ühed mu lemmikloomad (ämblike kõrval), ja et ma lapsena liivaaugus konnadega mängisin, ehitasin neile losse ja müüre sinna ümber. Mul olid väga head vanavanemad, ma ei mäleta, et mind keelatud oleks, konnad käest ära korjatud või misiganes.


Aga sõna ise tuletas mulle meelde hoopis midagi muud!

Toredatel asjaoludel sattus minu raamaturiiulisse raamat, mille autoriks sm Konn. Täpsustan siiski... V.L.Konn. Mitte et mul seal nüüd konnatiik oleks, aga mitu Konna nime kandvat kirjandusteost on küll käeulatuses.


Viimase kättesaamine toimus pidulikus õhkkonnas koos kenade inimestega.


16.04.2025


Uskumatu, kuidas aeg lendab, kui nüüd tõtt tunnistada, siis juba 29. aprilli kuupäeva alla olen oma Päevaraamatusse kirjutanud: lugesin läbi Konna raamatu "Saatus". 

Üldiselt siis järg raamatule "Esimesed sada. Segadus"

Arvamus on kahetine, selles mõttes, et kust nurgast vaatan. Elulugusid lugeda mulle meeldib, natuke tuttavat igapäevaelu, natuke ulmet ja natuke armastust. Humoorikas lähenemine nii esimesse, teise kui ka kolmandasse. Kohati natuke nukker, sest nagu elus ikka, kõike tuleb ette. Haiget saamist, kinni hoidmist ja lahti laskmist. Kaotusvalu. Lõpuks ka leidmisrõõmu. Mina-tegelane tõenäoliselt mitmest kokku lapitud.

Nüüd see armastus. Või niisama lähedus. 

Tundub küll, et kokku sai liiga palju naisi ühe mehe elus, aga kui see lõpuks kuhugi kindlasse punkti välja viib, siis olgu pealegi. 

Raamatu alguses on mina-tegelane 35-aastane, lõpuks kuskil 60+. Nii et keskelt läbi 25 aasta jooksul oli 50 katsetust... täiesti tühja ja tuima tööd. Tung on, aga tunded puuduvad. Kuidagi kergesti ärakasutatav mees. Kasutajad olid ikka parajad fruktid ka. Või no tegelikult, mida ma nüüd neist asjadest tean! Kes keda ära kasutas. 

Aga mis peamine, lõpuks ju tulid tunded ka! Pluss äratundmine.

Lugu tervikuna oli ladus, lugemine läks kiiresti ja ka lõpplahendus sobis! Isegi lahingud, vigastused ja kaotused ei olnud väga häirivad. 

Et see osa seal lõpus nüüd mingi ennustus ei oleks.

...

reede, 25. juuli 2025

Nimepäevalainel

 ...

#lühijutud


Pärast seda, kui peaaegu oleksin maha maganud kaasa nimepäeva, hoian end selle olulise infoga hoolega kursis. 

Kaasaga läks hästi... loetud tunnid enne päeva lõppu avastasin. Nii et sain teda tähtsa päeva puhul õnnitleda ja piisakese* brändit pakkuda. Millest tema küll keeldus... aga mitte mina ;)... ei lasknud end segada. Kahjuks jäi tervitamata nimepäevalaps-lapsepõlvesõber, lohutan end sellega, et liiga pealetükkivaks ka ei maksa muutuda, kaasa isegi vaatas mind kahtlustava pilguga. Selles mõttes, et ära muutu tüütuks.

No ja eile oli onutütre nimepäev. Traditsiooniliselt** tervitasin teda 4 tundi enne päeva lõppu. Ta on piisavalt lähedane, võin end vabalt tunda ja pealetükkiv olla.


Täna on Jakobi nimepäev.

25.07.2025


Vanaisal pole kindlasti midagi selle vastu, et tema tähtpäeva oluliseks pean. Jakob on 1/2 vanaisa eesnimest. Me olime vanaisaga lähedased.

Ja natuke sarnased. Selles mõttes, et kui võtta, siis pisikese pitsiga.


Kui numbritest rääkida... Jakob on viimasel ajal populaarsust kogunud poisslapse nimi. 2025. aasta seisuga on nimi Jakob 903 mehel, ja kõige rohkem vanusegrupis 0 - 4 aastat. 

No minu vanaisa mahuks gruppi 120+ :P 

Aga üks pisike sugulane Jakob on mul ka, kuulub gruppi 5+. Seal on peaaegu sama palju lapsukesi kui alla viieaastaste grupis.

...

* pudel juba pikemat aega tühjavõitu

** traditsiooniliselt selles mõttes, et suur osa minu tegemisi toimub viimasel minutil... või natuke hiljem

...

neljapäev, 24. juuli 2025

Nimi, mis kõnetab

 ...

Alustaks muusikast.

XXVIII üldlaulupidu... ilmselgelt kõik teavad, et avalauluks oli "Koit", muusika Mihkel Lüdig, sõnad Friedrich Kuhlbars. Esimest korda kõlas laul VIII üldlaulupeol 1923. aastal. Tookord oli laul teise kontserdipäeva viimaseks palaks. Alates 1969. aasta laulupeost on "Koit" laulupeo esimeseks lauluks.

Teist laulu "Koit" teavad samuti kõik, selle saamislugu jääb 1988. aastasse. Nii et kahe "Koidu" vanusevahe on 65 aastat. Laulupidudele on nad jõudnud mõlemad, isegi nii, et üks on algus- ja teine lõpulauluks. Raske otsustada, kumba rolli olulisemaks pidada. Aga Tõnis Mäe "Koidu" sünni ja võidukäigu juures on meie põlvkonnale antud võimalus olla.

...

Tegelikult mitte lauludest ei tahtnud ma rääkida. Lihtsalt laul "Koit" tuli guugeldades kõigepealt kätte. Mõlemad tegelikult.


Edasi juba ajaleht "Koit", mis ilmus 1951 - 2019. See pole ainuke ajakirjanduslik "Koit", küll aga vist kõige pikaajalisem. Kui nüüd tõde tunnistada, siis kaks esimest aastat (1951 - 1953) kandis ajaleht nime "Bolševistlik Lipp", "Koitu" oli 65 aastat.

1969. aasta laulupidu on kajastatud... nii nagu ikka tol ajal kõik üritused, punaste lippude lehvides. Aga õnneks mitte ainult! Ka see, et...





Ei saa jätta märkimata, sellest laulupeost olen ma isegi osa saanud...


See oli nüüd sissejuhatus. Tegelikult mõtlesin veel Koiduvalguse peale, aga läheks liiga pikale.

Numbritest ma siiski mööda vaadata ei suuda!

2025. aasta seisuga on eesnimi Koit 517 mehel, vanim 85+ ja noorim 0 - 4. Populaarsuselt 282. mehenimi. Keskmine vanus keskelt läbi 50ndate keskel

.

No see Koit, kellest mina rääkida tahan, on keskmisest noorem. Ütleme, et tema nimi on KP. Peale tema tean veel kahte Koitu, KT ja KR. Eks nemad räägivad ja laulavad enda eest ise.

Mitte et KP ei laulaks. Või ei räägiks. Nende ansambel SigaRillo laulis esimest korda just 10 aastat tagasi, meie kandi esimesel külapäeval. 

Seekord Koit mitte ainult ei laulnud, tal oli au heisata meie küla verivärske külalipp. Lipp ja logo.

Ja Küllike taustal kandis ette olulisele sündmusele kirjutatud ja pühendatud lugulaulu.


Näe, tõuseb Koit! 

Kas kirre,  kagu,  edel 

on tõusmissuund - 

ei ole tähtsust sel.

Me Koidul abivahendiks

on redel. 

Mees kindlalt püsib 

püsti astmetel. 

Selg sirge ja siht selge, 

pürib tippu. 

Seal ülal,  terve küla 

silme ees 

ei värise ta käed 

ka kinnitades lippu.  

Koit selleks tööks 

on kõige õigem mees. 

Ta kandnud hoolt,  

et küla süda laulaks 

ja kestaksid 

me kohtumiste lood. 

Koit, tule alla, 

kas sa jääd veel kauaks? 

On kohe-kohe 

otsa saamas ood! 




...

Võiks veel lisada, et vahetult enne külapäeva ilmus värske ajaleht... seekord pigem juba ajakiri.




Mis külapäeval toimus, seda jäävad osavõtjad mäletama. Küllikese andmetel (ja kes siis paremini teaks!) oli külalisraamatus kirjas 132 nime.


Aga seekord oli just Koit märgilise tähtsusega osaleja! Loodetavasti suutsin põhjendada ;)

...


teisipäev, 8. juuli 2025

Kohtumispaik Tallinn

 ...

Tsiteerides klassikuid, oli Tallinn täis ääremaalt kohale tassitud memmi ja taate.

Vabanduseks võin ehk öelda, et kui juba väljavalitutele mõeldud pealinnas, katsusin hoida madalat profiili ja korralikult käituda.

Suurüritustel ei käinudki, ühe väikese kontserdi vaatasin ära, natuke kõndisin Telliskivis ja vanalinnas ning 24 tunni möödudes olin kodus tagasi. Reisi algusele ja lõpule andis sooja sära bussijuht Ülo. Ma arvan, et ta on parim mees oma ametis, temaga on alati turvaline sõitmine ja ainult positiivsed emotsioonid. 


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! 

Mõtlesin, et panen märgi maha ja ütlen välja: sai käidud ESTO-l. Väliseestlaste üritus, no ja kui mõtlema hakata, mul ju ka veidi välis-Eesti juuri ;) Või peaks pigem kändudest rääkima? Mu vanavanaema on maetud kuhugi Uppsala kanti, ja mina olin seeaeg juba teismeline. Kahjuks ei ole ma kunagi oma vanavanaema näinud ega tema haual käinud. Ta oli surres ligi 90, oma elust viimase veerandi elas ta Rootsis. Elas seal ja suri seal.

Vana-vanaema Olgal oli 10 last, nii umbes 20 lapselast... aga edasi järgmist põlvkondi ma enam hallata ei suuda. Neist suur osa elab Rootsis. Aga kõige rohkem järeltulijaid on igatahes just minu vanaemal. Lapsi ja lapselapsi, ja nii edasi. 

Kui 1944. aastal rannarahvas mereteed kasutas ja Eestist lahkus, oli vanaema õdedest-vendadest ainuke, kes Eestisse jäi. Pluss nemad, kes juba varem Eesti mulda puhkama olid sängitatud. Neli õde oma peredega jõudsid Rootsi, üks vend Kanadasse ja teise venna pere Soome.


Sellised sidemed mul siis väliseestlastega. Igatahes oli tore Fotografiskas kontserdi ühe esinejaga kohtuda ja koos meenutada: meie vanaemad olid õed!

Ja vähe sellest! Minu vanaema, kui ta 1960ndatel Rootsis külas oli (ja ta oli seal kolm kuud), käis oma õe lapselast aeg ajalt hoidmas!

Ma ei tea, kas Annil see pilt on, minul on foto täitsa olemas.



Nii et sidemed on tugevad!


Kontsert, mida vaatamas käisin, kandis nime ”Sauna taga".

Mõned meenutused kontserdist.

Foto FB-st




Mõned lauldud laulud...



Lauludele vahepalad ja igal esinejal omad meenutused.



Mõni neist isegi kunagi kuuldud.

Meenutused... ESTO 45 aastat tagasi.


Et Rootsi riik saaks sini-must-valgeid lippe probleemideta lubada, õmmeldi kõikidele lippudele peale ESTO sümbolid. 

Üritust ESTO-80 oli poliitiliselt korrektne toetada ja nii said Rootsi pealinna tänavad mõneks ajaks täis sini-must-valgeid lippe ja rohkem veel Eesti rahvariideid. 

Aasta siis oli 1980.


Selle aasta 28. juunil jõudis Stockholmist Eestisse ESTO 2025 . Üritused nii Narvas kui Tallinnas. 




Mina käisin pealinnas kontserdil.

Väga meeldis.




Aga tantsupeol ma ei käinud ja laulupeole ei jäänud. Kuuest lapsukesest 3 käisid laulukaare all laulmas ja üks lisaks ka tantsuplatsil. Nii et esindus oli meil täitsa korralik. 

Mina hoidsin "Iseomal" silma peal ja nautisin Suurt Kontserti kodus tugitoolis. 

...

reede, 4. juuli 2025

Takkajärgi tarkus

 ...

Takkajärgi selles mõttes,  et ajaleht on eilne ja horoskoobi näpunäidetest pole täna enam kasu. Ainult ajas tagasi arutamine on võimalik.  



Kaasale helistasin, rääkisin... õrnalt,  aga ausalt. Et ma ei tule ööseks koju.


Suhtedünaamika jäi tasakaalust välja. Tegin kahele poiss-sõbrale ühise hommikukohvi pakkumise, vihjamata, kas tema mulle või mina talle, kumbki ei innustunud.


Ära lase väikestel asjadel kasvada... no sellega ma isegi tegelesin. Kaks ameerikapärast eesti keelt kõnelevat noormeest kutsusid mind oma kirikusse. Viisin sujuvalt jutu "oma" kiriku juurde. Arenes huvitav vestlus jumalast ja usust. Väga nunnud poisid olid 😀 Kui kutsest lõpuks loobusin,  ütlesin, et ma pole kohalik. Kas vastus, et Kesk-Eestist, oli ikka arusaadav? Ma ei tea, ehk seostus see neil kuidagi Kesk-Ameerikaga.  Kui vahemaadest ja numbritest rääkida. 

Igatahes läksime sõbralikult lahku.


Aga hommikukohvi joon Lidos. Mulle siin meeldib, on avarust ja väljavaadet. Korraga silma all nii kultuur kui majandus.

Teater "Estonia" ja Eesti Panga hoone. 




Ainult et sõber roboti-Robert  minuga täna ei seltsinud. 

Mitte et ma nüüd kaaslasest eriti puudust tunneks... aga vägisi tekib mulje, et viga on minus.

...