esmaspäev, 29. november 2021

Nokk kinni, saba lahti...

 ...

Pesin köögis nõud ära.

Läksin suurde tuppa telekat vaatama.

Vaatan: näputöö laual ootamas, aga kääre pole.

Läksin väiksesse tuppa kääre tooma. Vaatan, pesemata kohvitass laual.

Läksin pesin tassi köögis ära.

Läksin suurde tuppa, et istun teleka ette. Näputöö ootab laual, aga kääre pole.

Läksin väiksesse tuppa ja tõin käärid.

Läksin suurde tuppa, näputöö laual ootamas. Ja üllatus-üllatus... üks pesemata tass ka.

Läksin kööki tassi pesema. 

No öelge ometi, millal mul see aeg telekat vaadata! Või siis näputööd teha...

Tegin endale hoopis Hea Une Teed.

Võtsin kruusi ja läksin voodisse raamatut lugema.



...

pühapäev, 28. november 2021

Aja täitmine 6... mäng sõnadega

 ...

Tühi targutamine ja mõttetu ajaviitmine see sõnadega mängimine, aga mulle meeldib. 

Ja aega mul on. 

Miskipärast tundub, nagu sõnal ajaviide on negatiivne alatoon. 

Ei ole hea asja eest teist taga niisama aega viita.

Ei maksa lobisemisega aega viita!

Ära viida aega, hakka tööle!... Sööma!... Hakka minema!

Ära viida aega, tee eluga!

Ennustusportaalist sai ajapikku põnev ajaviide.

Isegi Saareste sõnaraamat ütleb: ära viida siin asjata aega! Ja positiivsena hoopis, et veeda parem aeg kasulikult.

Saarestel kirjas veel mõnusaid mõtteid aja planeerimisest.

Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.

Aega härjal, aega orjal.

Tuleb aeg, tuleb nõu.

Või siis targad mõtted mujalt: 

Mis võis olla parim ajaviide kui enda seltsis aega viita.

Male on hea ajaviide.

Puslede kokku panemine heaks koduseks ajaviiteks nii lastele kui nende vanematele, vanavanematest rääkimata!

Tee sa siis nüüd kindlaks, milline sinu lemmik ajaviidetest on hea ajaviide ja milline ajaviitmine on lihtsalt molutamine... 


... kusjuures, molutamine iseenesest pole ju ka paha.

Ütleb mina iseendale...  ja läheb nõusid pesema. 

Täitsa vastu tahtmist.

...

laupäev, 27. november 2021

Aja täitmine 5... kohustuslik kõndimine

 ...

Kui juba kohustuslik, siis nagu poleks seda nägu, et lemmikute hulka kuulub. See siiski kuidas võtta, nii ja naa.

Päris kindlasti oleks päevi, kus ma ninagi toast välja ei pistaks, kui poleks kohustust. Mõnikord on selleks kokkulepe kõnnikaaslasega, ei saa ju helistada ja öelda, et anna andeks, ma täna ei viitsi. Teinekord saaks muidugi ilma kaela ajada: sajab, tormab, tuiskab, on niisama libe, aga pärast on kahju, et ära jäi. 

Mõnikord lähen ahjupuid tassima, pärast seda on ok kõndima minna. Isegi kui üksi peab minema. Kõige raskem on toast välja saamine.

Ühesõnaga: kui on kohustus, siis võib see kaasa tuua võimaluse mõnusasti aega täita. Kvaliteetaeg: tunnike suhtlemist, 5000 kõnnisammu, mõned fotohetked, mõned lõpuni mõeldud või räägitud mõtted.

Paar päeva tagasi käisin üksi. Kõigepealt tegin kohustuse: jälle need mutimullahunnikud, viiks pangega peenramaale. Suurem vedu jäi ära, sest imede ime, kuhilad olid seestpoolt suht jäätunud. 

Aga kui õues, läheks ka kõnniringile, mis sest, et kõnnikaaslane ära.

Fotokas taskusse ja metsa. 

Esimesed jäätunud võtted sellel sügisel.

Jäässe jäänud pisarad ... 24.11.2021

Hülgemöla ... 24.11.2021

Ninatark... 24.11.2021

...
Ei saa öelda, et mets kõndimiseks kerge oleks olnud.

Või et see üldse enam mets oli. 



Aga aeg sai hästi täidetud. Mis peamine, et toast välja.

...

reede, 26. november 2021

Aja täitmine 4... sundseis aega viita

 ...

Pole midagi teha, kui sa ikka autoga ei sõida, siis tuleb sõita bussiga. Või rongiga. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, lõppude lõpuks on see natuke minu valik ka, kehtivad load on kuskil täitsa olemas. 

Seekord siis bussiga kohalikku pealinna, kell 8.45 kohtumine hambaarstiga... aga see pole see lugu.

Aeg oli täpselt ajastatud, bussi pealt maha ja kiirkõnnil paarsada sammu.

Koju tagasi stardib buss (ja meie super-bussijuht) kell 14.00

Päris pikk aeg, mis täita vaja. 

Alustasin sellega, et jalutasin tuttava juuksurisalongi ukse taha. Ilmselgelt aeg liiga varane, ruum oli pime ja uks kinni. Helistasin ja saingi võimaluse: lõikamine mahub, rohkem mitte, tule kahe tunni pärast. 

Tühja sest muust, mulle sobib!

...

Kui juustest rääkida, siis vägisi tekib tahtmine kuuseisu kontrollida, kas on mingi eriline faas, sest just sel nädalal on mind minu lähituttavad oma oluliste sündmuste reas teavitanud juuksuri juures käimisest. Naabrinaine (kulmud, värvimine, lõikamine),  pinginaaber (lõikamine ja kulmud), lapsepõlvesõbranna rääkis tänasest juukselõikusest, õe kohta veel ei tea, ta alles käis. Lõpuks minu lõikus ka.

See pole küll see teema, aga kui juttu juba tegin, panen pildi ka. Märgiks, et mitte keegi meist ei teinud endale selliseid imekauneid lokke kui tundmatu Tonja 1955.a fotol, kaugelt sugulase albumis.



...

Nüüd siis oli mul kõigepealt vaja paar tundi aega sisustada. Olin selleks teinud isegi ettevalmistusi: hommikul ei söönud ega kohvitanud, ja kodunt võtsin kaasa kirjutamisvahendid ning muu, mis vajalik. Näiteks ümbriku, margi ja aadressi.

Mul on nüüd kohalikus keskuses lemmik kohvik (kui juba lemmikutest rääkida), täielikus privaatsuses sai üks kirjavõlg likvideeritud. Kohvist ja saiakeste nautimisest rääkimata. Kvaliteetaeg ;) 


23.11.2021


Peale juuksuri mahtus ajatäiteks sisse veel selline tore ajaviitekoht nagu uuskasutuskeskus, aga ka kaks toidupoodi ja sihtotstarbeline kõndimine läbi linna mitmes suunas. Kui siis pool tundi enne bussi väljumist bussijaamas istuma potsatasin, helistas kallis kaasa, et kas ma apteeki veel jõuaks. No miks ei jõua, kui kiiresti liigutada! 

Mul see tavaline, et kogu aeg on aega küll, aga lõpuks läheb ikka kiireks ;) 

Neljas lugu sellest, kuidas aega meelelahutuslikult täita.

...

neljapäev, 25. november 2021

Aja täitmine 3... fotojaht, sedapuhku teemaks JALAD

 ...

Fotojaht on täitnud mu aega ikka aastaid. Arhiiv näitab, et fotojahi mõtet ja mõistet olen kasutanud rohkem kui neljasajas postituses.

Kui see nüüd on ajaviide, siis olen sel otstarbel ikka palju aega viitnud. 

Mulle küll meeldib pigem mõelda, et olen sellega oma aega meeldivalt sisustanud. 

Esimene fotojahi leidsin detsembrist 2008. 

13 aastat tagasi.

...

Seekord siis selline õrn teema nagu jalad.

Esimene mõte on, et mul jalad pidevalt külmetavad, sobiks üks sokkidega pilt. Äkki teen veel ära, ostsin just paar päeva tagasi endale nunnud villased sokid kohaliku pealinna käsitööpoest.

Aga muidu mulle meeldivad hoopis pikajalgsed, neid ma kadestan!





...
Viis viimast teemat fotojahiks leiab siit.
...

Aja täitmine 2... Lõbus Ajaviide

 ...

Lõbus Ajawiide... perekondlik piltidega nädalleht 1922-05-01.

Kuna meie post tuleb endiselt piisavalt hilja, loen vahelduseks ajaviiteks sajand tagasi ilmunud ajakirja. 

Ikka Digaris.


Esikaanel kaks vuntsidega vanameest, juures teade, et nemad allkirjastasid 31.01.1922 Wene-Saksa (Rapallo) lepingu. Walther Rathenau ja Georgi Tšitšerin.

Järgmisel lehel kohe reklaam: Likööri ja napsivabrik VERITAS.

Liköörid, napsid, konjak, rumm.

Silt pudelil kinnitab: Veritable Benedictine.


Et paremini lugeda, suurendasin lõiget.

Likööri ja napsiwabriku "Veritas"e paviljon minewaastasel näitusel. Liköörid, weinid, napsid ja rumm paremas headuses. Tallinn, Dunkri tn 4. Kõnetraat 13-17



Tahtsin teada, kui suure ajaloolise jälje too Veritas kodumaisesse alkoholitööstusesse ka jätnud on, leidsin vaid raasukesi. 

Aga huvitav seegi ;)

100 aastat tagasi valmistas nimetatud vabrik 2344 pange kangemat kraami ja tarvitas selleks 99,631 kraadi piiritust... misiganes see nüüd tähendab. Igatahes aasta oli 1921.



("Eesti Majandus", 1923)



Tagasi Lõbusa Ajaviite juurde... alates kolmandast leheküljest saab lugeda Edgar Allan Poe jutustust "Elusalt maetud". No see on küll kõike muud kui lõbus... aga vahet pole.

Igatahes aeg saab täidetud, kuni lõpuks uuemad uudised postkasti jõuavad.

...

kolmapäev, 24. november 2021

Aja täitmine... ehk ajaviide 1

 ..

Mingi aeg tagasi küsis TT oma blogis, kellel milline ajaviide on. Täpsemalt, milline lemmik ajaviide. 

Ma nii kaua mõtlesin sellele, et enam nagu polnud viisakas vastata.

Ja lõpuks, jutt oleks läinud liiga pikaks, parem siis üldse mitte turkida.

Aga ma tõesti mõtlesin sellele, ja aus vastus oleks: mul ei ole lemmikuid. 

Isegi lemmikloomi mitte... kui lapsepõlvest konnad ja praegu ämblikud välja arvata. 

Muidugi meie pere kolm liblikat, kes kordamööda südant rõõmustamas käivad. 

Seekord Murtudtiib... 22.11.2021

Kui pereliikmetest rääkida, siis üks Lemmik vahepeal ikka on olnud, aga ühel hetkel otsustas ta nime muuta... ja nüüd on jälle kõik võrdsed.

See oli sissejuhatus.

Jutu iva on selles, et mul polegi nagu ajaviiteid, mul on ajatäited, ja neid juba jagub. Kujutan ette, et ajaviidet on vaja siis, kui peas tiksub mõte: appikene, mul on nii igav, mida ma nüüd teen. Sellist mõtet mul nagu pole olnud, küll aga on olnud juhuseid, et istun toas teleka ette ja mõtlen, et no mis ma siin niisama istun, võiks midagi näppude vahele võtta. Ja kui tõesti midagi põnevamat käeulatuses ei ole, siis mõni Sudoku igal juhul laua peal vedeleb. Kuna ühel hetkel sain aru, et olen võimeline ka tähe-sudokusid lahendama, siis viimasel ajal olen ajaviiteks just neid proovinud. 

Juba peaaegu hakkab aju õigeid tähti õigetesse kohtadesse paigutama, aga aega see võttis. Algul mõtlesin küll, et miks ometi tähed, ja siis panin sama sudoku numbritena paberile. 

Nüüd olen juba niikaugel, et numbri-sudoku hakkab tahaplaanile jääma, uus vahelduseks huvitavam.

...

laupäev, 20. november 2021

Praetud liha

 ...

Mul ikka veel lõhna tajumisega probleeme... panin tüki soolapekki sügavkülma (aegumise kuupäev hakkas tiksuma), praeguseks juba hulk aega tunnen praeliha lõhna. 

Võta sa nüüd kinni, kas lõhnameel on tagasi tulnud või mitte.


16.09.2021

...


neljapäev, 18. november 2021

Fotojaht: õige magus

 ...

Mida kõike pakutakse!

Roosivannid ja piimavannid.

Vahuveinivann kahele!

Vahuveinivann meega... see võib olla õite magus.

Mis siin veel rääkida... on olemas ka šokolaadivann.

Meil oli küll ainult magus vahukann, aga nautijaid leidus sealgi.



15.08.2021

...

Kuus fotojahti veel, teemad on siin.

...

teisipäev, 16. november 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keerulise inimesega?

 ...

Kuidas kulgeb koostöö keerulise kodanikuga?

Kogukonna kuuenda kokkutuleku korraldajaks kamandati kärbes, kohusetundlik käsutäitja, kes katsus kaasata ka kohalikke külaelanikke.

Käepärane kodanik, kentsakas  kehkadivei, keeldus kontaktsusest. Kohe kerkis küsimus, kuidas kujundada koostööd, kui kodanik kummaliselt käitub, kusjuures käed käbedasti käimas: korra käpakil kõrvalhoones, korra küürakil keldris, korra kuuris kana kitkumas. Koostööst keeldus keeruline kodanik korduvalt, kuuldavasti kiuslikkusest. 

Katsu koos kurivaimuga kogukonna kokkutulekut korraldada! 

Kärbes käis korduvalt kodanikul kannul, kõneles kõditades, kõditas kõndides, kõndis kutsudes. Kord-korralt kulges kokkupuude kergemini, kuni kodanik, kuigi kergelt kärsitu, kuidagi kuuletus.

Kuid kokkutulek kujunes kaugel kavandatust.

Koroona karmid keelud kitsendasid kohaletulekut. Kogunes käputäis: kärbes koos kaaskonnaga, keeruline kodanik kuivikust kaasaga, kodutalu kõurik koos kutsumata kaaslasega, kaks kakerdavat külameest, kümnekonnast kontvõõrast kõnelemata. Kahjuks kaunis koduhaldjas keeldus kahtlasest koosviibimisest. 

Kuid kohalik keeruline kodanik keeras kokkutulekulgi käki kokku. Kuulutas korraldaja-kärbsele korraliku kodusõja, kuskäigus kupatas kahetiivaliste koostöögrupi kakahunnikust kaugemale, külakempsust kõrgemale... kuni kärbseparv kogunisti kurjustades kadus.

Kõlab kui kaader kunstiteosest ;) 


Kokkutulekul kandsid kärbsed ka kaotusi...

...

pühapäev, 14. november 2021

Ellujääjad

 ...

Ma laenutasin ellujääjate raamatu põhjusel, et mulle meeldis ta väljanägemine. Ja siis ehk veel kaaneümbrisel olev märkus Põhjamaade romaan.

Kaanepilt meeldib ka, aga seda ma raamatukogus ei osanud vaadata.




Alex Schulman, "Ellujääjad".

Nüüd on mul hea meel, et selle valiku tegin.

Raamatus on ühe perekonna lugu, mis paigutatud nagu ajateljele... ja telg siis kokku murtud.

Üks osa loost läheb ajas edasi ja teine ajas tagasi. Murdekoht on kell 00.00

Ajateljel tagurpidi kulgemine saab alguse 23.59. Esimene peatükk, ja sealt edasi kell 22. Kell 20... 18... 16... Kokku 13 lugu, mis kirjeldavad ühte päeva kolme venna elus.

Ajateljel edaspidi on lood poiste varasest lapsepõlvest kuni ajani 00.00. 

Nii neid kordamööda räägitaksegi. 

Ühe perekonna valusad lood.

Tegelikult ma oleks tahtnud seda raamatut kuulata, siinne sõnaseadmine on väärt, et sa mitte ainult ei loe teksti, vaid soovi korral kuulad. Mitte et lugemine halb oli, aga kui söömise juures on oluline nii maitse kui lõhn, võiks lugemise juures olla võimalus valida, millist osa loen ja millist kuulan.

Mõtlesin, et panen siia juurde mõne lõigu, mis kõige rohkem puudutas, aga need oleks liiga pikad tekstid, las nad olla. 

Pigem paar killukest.

Oli kord aeg, kus nad koos isaga suusatamas käisid. Valged suusarajad mustavas metsas, üle väljade, vaatega orgudele, kus isa valdas säärane meeleliigutus, et ta pidi peatuma ja lihtsalt vaatama.

...
Vendadel oli kõrgklassi lapsepõlv, mis möödus kuidagiviisi allpool elatusmiinimumi.

...
Ta pidi terapeudile kogu oma loo ära rääkima ja too ütles, et aju on isevärki. Teeb asju, millest me ise teadlikud pole. Teinekord, kui oleme midagi traumaatilist läbi elanud, muudab psüühika meie mälestusi. Benjamin oli küsinud, miks, ja terapeut vastas: et välja kannatada.

Suhted, mis kohati keerulised, kohati ilusad ja kohati väga-väga valusad.

Tavaliselt, kui ma leian raamatus mõne võõra nime, sündmuse või huvi pakkuva aastaarvu, siis ma guugeldan. Mõne raamatu lugemine venib tänu sellele lisatööle jupp aega pikemaks.

Seekord mõtlesin, et polegi midagi nii võõrast, et otsima hakata. 

Siiski, üks nimi tuli, see suunas mind kuulama Lou Reedi kontserti. Ja siis veel see Piano Man. Sain teada, mismoodi nad kõlavad.

Nii et lõpuks, polnudki ainult lugemine, oli ka kuulamine.

...

laupäev, 13. november 2021

Puuduvate asjade hulk kuhjub

...

Hakkasin juba varakult tegema nimekirja, mida järgmine kord Selverist tellida. Iga päev tuleb paar-kolm olulist kaubaartiklit juurde. Kusjuures, tavaliselt pole mul poes kunagi ostunimekirja kaasas, tean niigi, mida vaja on. 

Järsku hakkasid aga olulised asjad järjest otsa saama, ja E-Selver pole tavaline pood, et jalad viivad sinna, kus tean, kus mis on. E-Selveris võin ma lausa ära eksida, nii palju "riiuleid", pole ime, kui mõnest kogemata mööda libisen.

Ireenile ütlesin ka mingi hetk tagasi, et puuduvate asjade hulk mu kodus muudkui kuhjub.

Tema muidugi tundis huvi, et kuhu ma selle kuhja küll ära mahutan.

Mõni mure! 
Ruumi on... üks kuhi ees või taga...

Puuduva viie asja kuhi on veel nii väike, et võib märkamatuks jääda.
...

neljapäev, 11. november 2021

Fotojaht: teekond

 ...

Eesmärgistasin tänase kõndimise, et prooviks kokku sobitada selle nädala fotojahiga Teekond.

Päris edukalt läks!

Kõigepealt leidsin, et mul on päkapikud käinud. 

Üllatus, üllatus!

Moosid, mahlad, salatid... ootasid mind välistrepil. Päkapikul pidi ikka üksjagu rammu olema.


Järgmine üllatus teekonnal: kell kaks päeval oli post juba tulnud!

Koos Õhtulehega (Reklaamipaus: tellige kõik Õhtulehte!) oli ka kaks kirja. Ok, üks neist oli elektriarve... ma vist olen ainus eestimaalane, kellega Eesti Energial veel kirjavahetus on... aga olen nagu olen. Ümbrikus oli hea uudis, meil oli eelmises kuus ainult 150 kWh elektrit kulunud.

Edasi saime kokku kõnnikaaslasega ja liikusime lähimasse bussipeatusesse, lootuses, et keset päeva mõni buss ikka sõidus on.

Isegi kaks tükki oli, meie kasutasime küll ainult ühe bussi teenust.


Sealt siis teekonna kolmas saamise lugu... mul on nüüd ootel 4 kriminulli, ehk aitavad mind blogimise sõltuvusest vabaneda ;)

Järgmised leiud olid tee ääres maas, kuna nendega ma midagi peale hakata ei oska, siis sinna nad jäid. Kui kellelgi vaja, lähen korjan üles.



Pildistasin veel oma lemmikut maanteeäärset kompositsiooni.


Ja kõige lõpuks viimane pilt tänasest teekonnast. 

Juba hakkabki hämarduma.


Ei saa jätta ütlemata... kui juba saamisega alustasin, siis saamisega ka lõpetan. 

Järgmised päkapikud :) 

Terve kotitäis kommi, liitsin-lahutasin, korrutasin-jagasin... peaks viieks päevaks jaguma ;)

...

Seitse fotojahti selles aastas on veel ees, teemad on siin.

...

Kõige hallim päev

 ...

Mul käis eile Selver külas. 

E-Selver. 

Esimest korda.

Tegi kohe päeva helgeks!

Tegelikult oli eile täiega hall, tuuline ja vesine päev. 

Ma poleks sellele ehk mõelnudki, aga Selver tegi mulle kingituse. Leidsin, kui tellitud kaupa kottidest kappidesse paigutasin.

 Hartwall Original Long Drink. Alkoholivaba.

Õige päev tarbimiseks on 13. novembril, sest siis on 2021. aasta kõige hallim päev.

Soomes on uuritud, mis võiks olla kõige hallim päev aastas. Halli ilma on jälgitud juba 50 aastat. Sel aastal on kõige hallimaks päevaks määratud novembri teine nädalavahetus, silmaga nähtava udu, vihma ja kõrge õhuniiskuse tõttu. Sellist ilma kutsutakse Soomes isegi lonkero-halliks. Meie, kui Soome sugulasrahvas otsustasime, et võiksime samuti seda päeva tähistada kodus omade seltsis.

Selline lugu oli kingitusega kaasas. 

Lisaks üleskutse jagada avalikult, kuidas sina aasta kõige hallimat päeva tähistad, ja soovitus teha seda koos Hartwall Original Long Drink (alkoholivaba?) tootega.

Nii et parim on võtta selleks aeg 13. novembril, et trotsida viletsat ilma koos.

Kui algul mõtlesin, et luban endale väikese dringi ja naudin õhtut, siis kingitusse süvenenud, sain aru, et õige oleks need mõned päevad veel oodata.

Kuni läheb veel hallimaks.

#thegreyestdayoftheyear

Kuna minul Instagrammi pole, siis räägin siin ette ära. 

Ikka koos pere ja longeroga. Ja et päevasse värvi lisada, kutsun liblika külla. Ta nagunii käib ülepäeva end näitamas. 

Kusjuures, neid on mitu. Üks on suurem, teine väiksem ja kolmandal on tiivaserv murdunud. Minu korraldusele magama minna nad ei allu. Või kui, siis korraks... et paari päeva pärast jälle tiibu lehvitades tagasi olla. 


8.11.2021

Ehk siis laupäeval kutsumise peale vähemasti üks neist ikka tuleb.

....

kolmapäev, 10. november 2021

Oh aegu ammuseid

 ...

Vahet pole, ükskõik mis sõna või mõtet ma guugeldan, jõuan lõpuks ikka ajakirjanduseni kaugemas või lähemas minevikus. Piinlik tunnistada, ma isegi ei mäleta, milline sõnaotsing mind viis Digarisse, 28. nov 1951 aasta ajaleheni "Nõukogude Sõdur" . 

Ajas 70 aastat tagasi. 

Esimene pealkiri kohe kõnetas.

"Leninliku-stalinliku komsomoli 33. aastapäev". 

Olin just üht vana karpi koristades leidnud oma keskkooliaegse koolivihiku, mille kasutus oli küll eelpool nimetatud leninlikust loost paar aastakümmet hilisem, aga minu kirjand oli peaaegu sama paatoslik kui artikkel vanas ajalehes.

Veidi luulelisem ainult. 

Teema siis "Lenini kuju Majakovski ja Gorki loomingus".

Tundub, et oma arvamus mul asjast täitsa oli ;) 

Vahetult peale Lenini surma haarasid suled kaks nõukogude kirjanikku: Maksim Gorki ja Vladimir Majakovski. Valmisid suurepärased teosed Vladimir Iljitš Leninist.

Mõlemad teosed väljendavad sügavat leina, kuid mitte ainult autorite, vaid kogu meie rahva muret ja ängi.

"Reetlik läige 

kulmupuhma alt

veereb

vuntsipidi parrateravikku.

Mõtted sõlmes

meelekohtadesse tinutatud,

veri tönkab tardund tompu veenis:

"Eile kell kuus viiskümmend minutit

Suri seltsimees Lenin!""

Lugesin kokku. Kirjandis oli 13 minu lauset, ülejäänud tekst, traagilise alatooniga tsitaadid, pärit tunnustatud nõukogude autorite loomingust (Majakovski luuletus ja Gorki essee).




Kahjuks ei mäleta tunnet, mis seda kirjandit kirjutades valdas. 

Aga see eest mäletan, et umbes samal ajal keelitas meie kooli komsorg Tarmo mind ja pinginaabrit komsomoli astuma. Põhjendus oli, et kui tahame ühiskonnas midagi muuta, tuleks kasutada komsomoli kattevarjuna. Tarmo oli poiss paralleelklassist, väga mõnus kuju. Olin temaga hiljem, kui ta juba sõjaväes aega oli teenimas, aasta või paar kirjavahetuses. Kui mehele läksin, põletasin ta kirjad ära. Ju siis tundus, et pean abielu tõsiselt võtma (100% pühendumust), kuigi Tarmo oli tegelikult ainult kirjasõber, ei grammigi rohkem. Mul on neist kirjadest praegu tõsiselt kahju! 

Komsomoli ma ei astunudki, isa keelas ära. Pinginaaber oli sõnapidaja, tema avaldust tagasi ei võtnud, aga mu meelest jäi temalgi organisatsiooniga ühinemata. Ju tulid uued huvitavamad väljakutsed, nii Tarmole kui Milvile, asi jäi soiku.

Tol ajal käibel olnud ähvardus, et kui komsomoli ei astu, siis ülikooli ei saa, osutus valeks. Faktikontrolliga tõestatud ;) 

Teemaga haakub üks mu varasem postitus"Lenin, Stalin pomogi!"

Ja minu kirjandi kirjutamisest kümme aastat hiljem on poeem Leninist  Mikk Mikiveri esituses raadios kõlanud. Guugeldasin ;)

...

teisipäev, 9. november 2021

Korduvad hetked

 ...

Refotograafia... olen sellest kirjutanud.

Vikipeedia räägib muidugi täpsemalt lahti.

Refotograafia ehk ülepildistamine kujutab endast fotode tegemise meetodit, kus üht objekti pildistatakse erinevatel ajahetkedel, luues "enne ja nüüd" võrdluse.

Nii lihtne see ongi.

Ega mu fotod nüüd küll teemaga üks-ühele ei haaku, sest esiteks, kumbki foto pole minu tehtud, ja teiseks, refotograafia ei keskendu inimestele vaid pigem elutute objektide muutumisele, olgu selleks siis loodus- või tehiskeskkond.

Aga kui ma selle väga vana foto vanaemast oma kasutusse sain, meenus mulle kohe see teine (vana) foto. Lahutab neid kahte +/- nelikümmend aastat.

Mis see muud on, kui refotograafia :) 

Vanaema... läbi aegade.

Ikka midagi toomas või viimas.

1930ndad


1976... august
...

esmaspäev, 8. november 2021

Positiivsus perekonnas

 ...

Algus siin.

Me oleme kaasaga mõlemad üpriski positiivsed inimesed... kui meid eraldi võtta. Koos olles võib asi negatiivset poolt ka näidata, aga see selleks. 

Seekord on kaasa siiski positiivsem kui mina. 

Sõnum tema positiivsusest tuli minu telefonile 28. oktoobril, kohe järgmisel päeval, kui ta paar nädalat peale operatsiooni haiglast koju oli tulnud. Usun, et vaktsiin, mis talle juuni algul teise doosina manustati, mängis oma osa, et haigustunnused esialgu üsna leebed olid: kurk haige, pisut valu luudes ja lihastes, esialgu rohkem ei midagi. Hetkel tundub, et paranemine võtab siiski aega, sest jõud on kadunud ja söögiisu olematu. Aga küll ta hakkama saab, seda enam, et ei köha, nohu ega palavikku tal endiselt pole.

28.okt oli neljapäev, kolm päeva hiljem avastasin, et mu lõhnameel on kadunud. Olin olnud küll ettevaatlik, üritasin kasutada maski ja BioBlock spreid, viimasest vaktsiinidoosist 3 kuud möödas, loogiline oleks, et pääsen. Kui pääsen...

Peale haistmismeele kadumise ja 1-päevase korraliku nuuskamisega nohu mul teisi haigustunnuseid ei ilmnenudki (pean vist üle õla sülitama), ei olnud ei köha, palavikku, jõuetust ega söögiisu vähenemist. Hääl oli ja on veidi ära. Andsin perearstile pere terviseprobleemidest teada ja sain saatekirja testimisele. Kuna olin nagunii ilma mingite kontaktideta, siis jooksujalu kohalikku pealinna proovi andma ei tormanud. Et aega on selle kiire asjaga. Kui ilm lubas, käsin kõndimas, lähedased varustasid vajalike rohtude ja toiduga. 

See on siis alguse lugu.

11 päeva on koroona meid siin kodus kollitanud. 

Laupäeval tegin testi.

Pühapäeva hommikul kell 8 tuli sõnum... algul inglise, siis vene keeles. Õnneks võõrkeeled raskusi ei tekitanud, eriti sõna positiivne. Paar tundi hiljem helises telefon ja umbes sama jutt räägiti mulle ka eesti keeles. Püüdsin vestlusesse sekkuda, aga vestluspartner ei lasknud end segada, rääkis masinlikult oma loo lõpuni... ja siis veel mõnes teises keeles, ma ei jaksanud lõpuni kuulata, vabandasin viisakalt ja lõpetasin kõne.

Hiljem helistas sümpaatne naisterahvas Terviseametist, kellega sai ikka dialoogi ka arendada ja üht-koma-teist küsida. Rohkem küsis küll tema, usun, et andsin oma vastustega väikese panuse koroonaaja statistikasse.

Eile õhtupoole tekkisid juba esimesed... aistinguid. Või haistingud? Kõige õigem kasutada sõbrantsi terminoloogiat,  et esialgu on need haisungid. 

Täna on esmaspäev, tõenäoliselt pean veel mõned päevad kodus konutama. Eks kuuleb, mida perearst arvab.

Üks küsimus hakkas kummitama: ei tea, kas selline pealiskaudne koroona põdemine ka mingid antikehad mulle organismi jätab? Et kas saaks kolmandat doosi edasi lükata või ehk isegi kunagi hiljem mõne kaasaegsema kaitsevahendiga asendada.

Ehk selleks ajaks on meditsiinil juba uusi pakkumisi, sest vaktsineerimisega on mul omad suhted... ja võimalik, et uus postitus.

22.10.2021
Püsigem kodus!


...

pühapäev, 7. november 2021

Kas positiivne või negatiivne

 ...

Aru ma ei saa, miks ma noores eas endale ei meeldinud? Pole ju hullu midagi!


Veel arusaamatum on, mis põhjust mul praegu on enesega rahul olla... aga igatahes ma ei nurise. Olen nagu olen... kelle asi ;) 

Seda, et ma kiiksuga olen, seda pean ma küll tunnistama. Aga isegi oma kiiksudega olen täitsa nõus koos edasi elama. Kui on antud ja kuni on antud...

Kui nüüd kiiksudest rääkida, siis õeraas hilisõhtul küsis, kas ma digiloost oma hommikul antud koroonaproovi vastust olen vaadanud. 

No ei ole, vastusega tegelemine oli mul järgmise päeva plaanis! Kui sõnumit ei tule, siis süvenen otsingutesse.

Ma isegi ei suutnud enesele selgeks teha, kumba vastust ma ootan. Kuni reedeni kahtlustasin positiivsust, sest juba 5-6 päeva ei olnud minu igapäevaelus ühtegi lõhna. Ausõna, see olukord ei seganud. Natuke pani küll muretsema, et äkki ajab suitsu sisse ja ma saan mürgituse. Või siis kahtlaselt puhta õhu tunnetamine kodumajapidamises.... igaks juhuks tuulutasin kordi rohkem kui tavaliselt. Toidu riknemist sain õnneks kontrollida, maitsemeel on alles. Kõige suurem ämbrisse astumine oli äädikaga, vaja ju ikka end testida. Oleks vabalt võinud piirduda Vietnami salvi, maasikamoosi ja hapukapsasupi nuusutamisega. Aga ikka oli vähe! Kuna parasjagu kallasin äädikat pesumasinasse, võtsin ette ka nuusutamise, teadvustamata enesele, et lõhna olematusest hoolimata on pudelis igal juhul äädikas. Kui nüüd mu haistmismeel ei taastu... siis põhjuseks pole koroona. vaid äädikas. 

Koroonaga katsun diplomaatilisi suhteid hoida... et kuidas sina mulle, nii mina sulle...

Kuna kõik need päevad kahtlustasin positiivsust, siis vältisin kontakte ja püsisin kodus. Reede hommikul, peale põhjalikku eeltööd tegin väga korralikult ära mulle apteegist toodud kiirtesti... mis näitas, et ma olen negatiivne. 

Tekkis kohe nõutuse tunne: 
1)Ma olen negatiivne... mis mõtet mul on üldse minna ametlikult testi tegema? 
2)Lõhnataju kadumine... kasutasin mitu päeva usinasti BioBlock spreid, mine tea, äkki selle kõrvalmõju. 

Konsulteerisin targematega (sõbrannad, sugulased ja perearsti infoliin), võtsin vastu pakkumise transpordiks, otsuse tegemine oli veidi keeruline, sest kui ma olen positiivne, siis ma võin negatiivset autojuhti nakatada. Nii et parem oleks, kui autojuht on ka positiivne. 

Aga äkki ma ikkagi olen negatiivne, ja siis oleks parem, kui autoga sõidaks ka negatiivne. 

Ainult et... kust ma tean! 

No siis tuli kõige parem pakkumine, üks hea kaasteeline soovitas... võta minu mees! Tal just haigus läbi põetud!

Mis oli hetkel parim pakkumine ja parim otsus!

Laupäeva hommikul sai sõit tehtud ja proov antud, koos minuga ootas väljas mitmeid inimesi, enamasti puha noored, üks sülelapsuke vast kuu või paarine, arvestades kompsukese suurust emme süles.

Aga õhtul ma digilukku vaatama ei läinudki. Hakka veel vastu ööd und häirima!

Vaatasin hoopis poole ööni Jupiterist Nuuskija (Kirill Käro) III hooaja 7. ja 8. osa ära... mis iseenesest küll eriti rahulikku ööund ei soosinud, aga haakus ideaalselt lõhnataju teema poolest... mitte et ma sellele enne oleks mõelnud.

Hommikul kell 8 tuli mulle telefonisse Terviseametilt kaks sõnumit.

(järgneb)

...

reede, 5. november 2021

Õpin, kuni elan

 ...

Ma pole elusees ühtegi kiirtesti teinud, kuidagi on nagu selleta hakkama saanud. Aga... ära iial ütle ei iial

Sisustasin sellega terve hommikupooliku. Kõigepealt lugesin läbi targad õpetussõnad, mis karbis kaasas olid. Siis otsisin välja video, kus puust ja punasega ette näidati. 

Järgmisel videol oli eestikeelne tekst ka. Kuulasin ja vaatasin kohe mitu korda. 

Siis kirjutasin õpetuste abil välja 10 punkti, et kui vaja vaadata (paanikahäire - appi, mis ma pidin järgmisena tegema!), siis leian kohe õige koha üles. 

Panin stopperi käeulatusse. Algul. Pärast panin mobiilile äratuse, juhuks kui ma äkki need 15 minutit suvaliselt maha magan.

Kõik sujus tõrgeteta. 

Järgmine kord võtan asja juba rahulikumalt.

25.10.2021... rahulik mina 10 päeva tagasi

...

kolmapäev, 3. november 2021

Lood saabastest

 ...

Loetud jutud mõjuvad mulle inspireerivalt, õnneks küll mitte kõik. 

Valikuliselt.

Täna loetud saabastelugu (linki ei lisa, sest siis peaks luba küsima) tõi peaaegu kõik mu enda saapalood meelde. Ja muud jalanõu-saagad.

Näiteks mina olen lapsepõlves isegi viltidega käinud. 

Ja teismelise eas olid mingid madalad vildist talvesaapad... nende rahvapärast nime ei suuda meenutada. ... (Pesu nimega "olge lahked" mäletan küll ;) 

Vildipilte ma hetkel ei leidnud.


Hilisema aja loomapidajana olid mul kalossid. Huvitav, kuhu nad kadunud on, katki ma neid päris kindlasti ei kandnud. Ju olen neist mingil hetkel kergendusohkega vabanenud. 

Oma päris esimesi normaalseid saapaid mäletan ka. Olin siis aasta peale keskkooli lõpetamist trükikojas tööl, usun, et isa kuskilt hankis, maksid veel 70 rubla. Palk vist oli mul 110 rbl, mis selle aja kohta ei olnudki kõige viletsam. 


Samasse aega jäävad ka sukksaapad. Mina neid päris õigeid ei saanudki, mul oli komplekt, kingad ja "sukad". Üks tuttav Tom vahendas, hiljem sain aru, et oli vägagi mõttetu ost. Oleks pidanud ikka tervik olema. Maksin suvalisele ärikale päris suure summa, aga ega ma neid eriti ei kandnud. Hiljem õmblesin ühest säärest vist kosmeetikakoti. Proovisin leida internetiavarustest mõnd iseloomustavat fotot, aga ei ühtegi ligilähedastki. Sukksaabastest siis. 

Praeguseks on mu jalad muutunud üsna nõudlikuks, noorem poja avaldas mingi hetk arvamust, et mu lemmikjalanõud, kummist plätud ja kroksud, ei ole eriti jalasõbralikud. Võimalik see on, igatahes loobusin nende igapäevasest kandmisest.

Nüüd lasen poes jalgadel hinnata, millist käimavahendit nad eelistavad. On olnud erinevaid firmasid, positiivses mõttes tulevad meelde "Emma" ja "Jana". Lemmik-saapad on "Riekeri" toodang. Kannan neid veel, kuigi ilmutavad lagunemise märke, õnneks kingsepp Järve keskusest suutis paar pragu oskuslikult ära kaotada. 

Need saapad on täpselt minu stiil: peal paelad, kõrval lukk, kõrgus alla poole sääre. Kontsa ka parasjagu.


Mul on sarnaseid (lukk + paelad) saapaid, küll eri firmade toodangut, läbi aegade olnud päris mitmeid, nii talviseid kui ka kevad-sügisesi. 

Aga kuna teadvustasin, et oleks õige aeg uued talvised jalavarjud muretseda, külastasin eelviimane kord kohalikus pealinnas toimetades ka kingapoodi. 

Tänaseks on sellest saanud terve peatükk mu jalanõude lugude kogumikus, mille siia kirja proovin panna.

Kõigepealt hindasin pilguga. Ja leidsin ühed üsna minunägu saapad. 

Tõsi, ilma paelteta. 

Siis vaatasin firmat. "Jana". Äkki läheb õnneks. Kui numbri leian. Suur inimene, suur number. Hakkasin virna alt nr 40 välja õngitsema. Müüja tuli ligi, küsis, mis numbrit otsin ja sikutas välja sellise... veidi katkise karbi. 

Mul on läbi aegade talvesaapad nr 40 olnud. Proovisin jalga, kuidagi nagu avarad. Eriti parem jalg (võimalik, et mul üks jalg suurem kui teine, pole mõõtnud). Aga saabas oli soe ja mugav. Küsisin, kas see on ainus 40 nr... äkki teine paar on natukene väiksem (või noh, karv sees kohevam, ei mina tea, palju seda väljas olnud saabast jalga on proovitud). Aga kus sa, neil ainult üks paar igat numbrit. Tükk aega mõtlesin, võtta või mitte võtta. Äkki mu õhuke sukk annab petliku mulje? Või siis teha nagu müüja soovitas, et soe sisetald veel põhja panna. Miskipärast ei mõelnud ma kordagi, et võiks väiksemat numbrit proovida.

Või kui tõtt tunnistada, mõtlesin küll, aga alles kodus, kui avastasin, et nr 40 karbi sees olevad saapad on tegelikult suurusega nr 41.

Olin ostnud 80-eurosed saapad (siiski, -20% soodukas) lihtsalt vale numbri. 

Mis edasi sai? Kuna paar päeva hiljem oli taas väikelinna asja, võtsin saapad kaasa. Ehk annab ümber vahetada. 

Ei andnud. 

Müüja, ikka seesama proua, oli jälle väga abivalmis. Aga loomulikult ta mulle nr 40 saapaid ei leidnud.  Ülearust 41 karpi ka mitte.

Ma oleks pidanud olema juba esimesel korral abivalmis proua suhtes ettevaatlikum. Mõned aastad tagasi üritasin kaasale kand-lahti suviseid nahast jalanõusid (hind 50+ eurot) osta, aga kuna kaasa treppidest käia ei armasta, küsisin, kas võin oma vähese liikumisega abikaasale minna auto juurde jalanõud (st jutt oli ainult parema jala kingast) jalga proovima. Peale pikka mõtlemist väga pika mokaga lubati, kuigi kinnitasin korduvalt, et mul pole plaan seda ära varastada. 

King kiideti heaks ja ostsin selle tookord ära ka. 

Ju läks lugu hinge, et senini mäletan!

Aga seekord? Ma ei süüdistanud kedagi peale enda, saapad tõin koju tagasi, sest tõesti, soojad ja mugavad. Tald sisse osta, paksemad sokid vaadata? Äkki tuleb külm talv ja ma olen teenindajale veel tänulik, et tema abiga oma ostuga alt läksin. 

Ja kui aus olla, mul ühed käimatossud ka 41.

...

esmaspäev, 1. november 2021

Homme on hingedepäev

 ...

Homme on hingedepäev

Uku Masing on väitnud, et meie esivanemad on olnud oma lahkunutega, surnutega enam ametis ja hädas, kui teised rahvad meie ümber. Hingedeajal, umbes mihklipäevast mardipäevani või ehk jõuluajani välja püüdsid elavad tavalisest enam suhelda nendega, kelle teekond siin maapeal oli otsa lõppenud. Ja Uku Masing ütleb, et tänu sellele meie eelkäijad muiste ei olnud nii hädas ja üksi, kui paljud on täna, sest kui inimesel siis elavate hulgas mõnd sõpra ei olnud, siis surnute hulgas ikka oli. Oli, kellele kõnelda oma muredest, kellelt paluda abi, kellele kõnelda sellest, kuidas on läinud, uskudes, et nemad kuulavad tähelepanelikult, et nendel on aega. Kuid täna ja kristlastena - kuhu me peaksime vaatama, kust ootame abi? Kas maha, mulla alla, hauakääbastele või  taevasse?

Lõik on võetud Jaan Tammsalu tänasest pikemast postitusest FB-s. 


...


Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.

Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.

(Bernard Kangro)

...

Fotod teemasse illustratsioon tekstile.

...