...
Suurema osa oma elust oli Helvi Soomes elanud, aga see, et 50% temas on eestlase verd, ning ehk seegi, et lapsepõlve kümmekond esimest aastat oli ta kodumaaks Eesti, on jätnud märgi Helvi loomusesse ja mõtlemisse ning omamoodi valusad haavad hinge. Sealt, mere tagant, on tema esimesed ilusad mälestused, aga ka valusad kogemused ja lein.
Ta on õnnelik, et on saanud hoida kontakti oma isapoolsete sugulastega, käia Eestis, vaadata eemalt lapsepõlvekodu ning viia küünal isa hauale.
Tõsi, ajad on olnud keerulised. Olid keerulised siis, kui isa 1941. aastal suri, kui ema koos kahe väikese tütrega tagasi oma sünnimaale läks ja pidi eluga uuesti alustama.
Ja omamoodi keeruline on praegu hoida suhteid lähedastega, kes üle maailma laiali: onu Canadas, tädid peredega Rootsis. Suur osa omakseid ikka Eestis, täpsemalt öeldes Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis.
Helvi ohkab. Kui väga tahaks mõnikord lihtsalt minna sadamasse, osta pilet ja sõita need kilomeetrid, mis omal ajal paadiga üle mere sõites tundusid rannarahvale läbitavamad kui nüüd, mil suured reisilaevad peaks küll reisimise lihtsaks tegema.
Ainsad, mis viisavabalt riigist riiki saavad liikuda, on kirjad.
Pärast soomlasest abikaasa surma märkas Helvi, et järjest rohkem on ta hakanud eesti keeles ja Eesti sugulastele mõtlema. Tänagi, kui poes hapukapsast märkas, tuli kohe Klaara meelde. Armas hea tädi, isa noorem õde Eestis. Ikka pakub seapraadi hapukapsaga, isegi siis, kui Helvi juhtub Jaanipäeva paiku külla sattuma.
Korraga tundis ta nii suurt igatsust, et pani pikemalt mõtlemata karbi kapsaga ostukorvi. Seapraad võib jääda ju tegemata, aga üks Eesti moodi hapukapsasupp sobib ka suurepäraselt!
Kodus otsis naine välja tädi Klaara viimase kirja. See oli eriline kiri, sõnum kirjas vaid paar rida. Kallis laps! Mul on nüüd telefon, mida aastaid olen oodanud. Saadan sulle numbri, siis saame rääkida. Sind kallistab su tädi.
Tõesti, see oli eriline kiri. Seni oli telefon kodus olemas vaid paaril nooremal sugulasel Eestis. Nüüd siis Klaarakesel!
Helvi pani kapsad potiga pliidile ja valis ketast keerates numbri.
Vaid natuke ootamist ja oligi kontakt käes. Klaara hääl oli veidi kõhklev, aga seda suurem oli rõõm, kui ta aru sai, kes helistab. Pikalt see kõne ei kestnud.
Helvi: "Klaara, kallis, räägi, kuidas sa teed hapukapsasuppi? Kas küüslauku ka sisse paned?"
Klaara: "Ei, ei, ei! Venelased panevad hapukapsasupi sisse küüslauku, mitte eestlased! Ja kas tead, mul ka kapsas potiga just pliidil. Küll sa oled armas laps, et mulle helistasid!"
Helvi poolt tänusõnad nõuande eest ja oligi nende esimene telefonivestlus läbi. Viimasena kuulis Klaara lauset: "Ja muidugi aitäh Sulle hea sõna eest!"
Klaara-tädi Tallinnas jäi kauemaks toolile istuma ja mõtlema, mis see siis ometi oli. Kuidas suurest kaugusest äkki sai lähedus. Ja kui olulised on sõnad, mida saad öelda ja kuulda.
Helvi Helsingis otsis välja retsepti emast jäänud vanas kokaraamatus... ja jäi mõttesse. Kuidas edasi? Et supp mitte mingil tingimusel poleks nii nagu venelased teevad... või pigem ikka nii, kuidas ka soomekeelses raamatus õpetus. Küüslauguga.
Mis teha, eestlast on temas siiski ainult 50%.... aga Klaarakese sõnad tegid sedapuhku otsustamise lihtsaks.
Head sõnad.
Muidugi.
Aitäh.
Küüslauk jääb välja.
...
Huvitav, ma pole kunagi isegi mõelnud, et hapukapsasupi sisse võiks küüslauku panna. Äkki peaks proovima. Aitäh hea sõna (idee) eest.
VastaKustutaAga palun ;) ... Kusjuures, ma ise topin igale poole küüslauku (kui meeles on), aga hapukapsasupiga on veel katsetamata. Ju pole meeles olnud...
VastaKustutaSoe ja pehme jutt.
VastaKustutaNii sametine.
Natuke roosamannat karmis argipäevas :)
VastaKustuta