Lapivaip 100

...
Sain kauni kingituse.
Raamatu.
"Minu Eesti täna".

Olin teadlik, ja ootasin.

Head asja on hea oodata, eks ma natukene kibelesin, aga mitte nii palju, et takka oleks kiirustanud. 

Tartusse vastu läinud.

Kohtusime Magdaleena haigla trepil.

Üks armas inimene andis kontaktid ja teine armas inimene tuli ja tõi.

Nüüd on ta mul olemas.

Läbi olen sirvinud mitu korda, lapanud, et lappe imetleda.

Tasapisi loen.

Igal pisikesel tekil oma lugu, iga tegija on oma loo raamatusse jäädvustanud. Ja oma nägemuse Eestimaast vaiba sisse kujundanud.

Kui aus olla, olen ma vaipa näinud ka. 

Suurt vaipa.

Siis, kui Viljandis "Nähtamatut daami" vaatamas käisime, oli vaip Ugala Teatrigaleriis näitusele välja pandud.

Nüüd tahaks uuesti näha. Igat vaipa eraldi vaadata, raamat käes, et lugu ja tegijat meelde tuletada ja kokku viia. 

Ja tehnilist teostust lähemalt uurida.

Tublid naised!

Imetlen nende kaunist käsitööd, aga samas on imetlusväärne ka idee ja ettevõtlikkus see ellu viia. 

...
Nüüd on neil käsil uus projekt, mis seekord ühendab Baltimaade käsitöösõpru.

Lapiline Balti kett.

Mõtlesin tegelikult ise ka, et võiks ühe lüli kujundada ja teostada. Mingi mälestus mul on, tohutu elevus ja meeletud rahvahulgad. Pidime jõudma ühte kindlasse punkti, aga jõudsime vaid Türile, siis enam edasi ei pääsenud. Olime terve bussiga majandist tulnud, äkki olime täielikus ummikus. Kuna aeg oli niikaugel, mahutasime end ketti sealsamas linna vahel. 

Aga lapitöö oleks tahtnud teha hoopis sellest hetkest, kui poja oma vanaemaga koos Tallinnas Kaarli kiriku juures Balti ketist osa said.

Mu ema oli 60 ja Ivo 13.

Aasta siis oli 1989.

Aga see uus projekt... tähtaeg kukkus, töö jäi tegemata. 

Samas, Balti kett 30 on alles augustis, võiks ju veel?

Mul kipubki olema, et viimasel minutil... või natuke hiljem.

 ...