...
Tihti kirjutada on lihtsam kui harva. Kui tihti kirjutad, võid igast päevast midagi leida, paarist lausest piisab... kui harva, siis tundub, et jutt peab olema pikk ja põhjalik. Sisukas. Oluline. Arukas.
Katsun jutuotsale tagasi saada ja selleks sobivad need Eesti asjad.
Järgmine mind puudutav teema on kaerakile.
Olen seda söönud, kunagi lapsepõlves.
Vanaema tegi.
Lugu on ka vanaema lugu.
Vanaema ja vanaisa kooselu oli alles päris algusjärgus, kui nad koos Peipsi kanti sõitsid, meespoole suguvõsaga kohtuma. Sõideti siis perest peresse, külastati lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Igas peres pakuti pidurooga. Miskipärast oli just kaerakile see, millega noorikut üllatati.
Üllatus-üllatus tõesti, vanaema jaoks päris võõras roog.
Talle see ei maitsenud, aga kus sa siis seda välja näitad.
Sõi ja kiitis.
Lõpuks hakkas vabandama, et kõht täis, enam ei mahu.
Aga hiljem ta harjus ja mõned korrad olen minagi lapsepõlves seda imelikku löga saanud süüa.
No ei maitsenud.
Ja ma ei mäleta ka, et ma viisakusest või vanaema rõõmuks seda endale sisse oleks surunud.
Aga tegelikult polnud ta nimi kaerakile, selle toidu nimi oli kisla.
Juba nimi kõlas õõvastavalt.
...Pilt on kislaga seotud selle niidiga, et minu meelest on vanaema-vanaisa just Peipsi-poolsete sugulaste külaliseks.
Kui sõidukis olev laps on nende oma, siis pole see vast mitte esimene külaskäik.
Siis vanaema ehk juba sõi kislat heameelega.
Raamat ütleb, et "Tudulinna kile oli siis küps, kui tal oli krimpsus vanamoori nägu peal."
...
Minu isa ja tema õde tegid ka seda kislat ehk kaerakilet. Tegemise viis oli juba eriline. Kaerahelbed ja leivaviil pandi külma vette ligunema ja siis keedeti pärast kurnamist ühtlaseks halliks massiks. Küll sõid ja kiitsid! Meid õnneks sööma ei sunnitud.Ise ka ei riskinud proovida.
VastaKustutaNemad olid pärit Virumaalt Kadrina lähedalt.
See kisla kaardistamine oleks huvitav. Minu kisla kogemus Järvamaa, Järva-Madise.
VastaKustutaMina ei mäleta, kuidas vanaema seda tegi. Maitset ka ei mäleta... praegu prooviks uuesti.
VastaKustutaEi tea, kas mõni kuskil seda ka valmistab?
Kaardistamine on hea mõte, ja kuidas maitses Järva-Madise kisla :P
kui see on see, mis ma mõtlen, siis vanaema Nete nimetas toitu kaerakiisliks. Nete lapsepõlv möödus Põlva kihelkonnas, sealt edasi tuldi Virumaale.
VastaKustutaMulle ta ei pakkunud, aga juttu oli küll, et teeks ja tahaks.
jep... ka kiisel. Heal lapsel mitu nime, ainult küsimus, kas ikka on hea ;)
VastaKustutaMina olen ka seda lapsepõlves Ida-Virumaal,noh nii 45 aastat tagasi saanud.Oli kiisel nagu mäletan. Hapukas kilejas löga? Mäletan,et arvasin kaerahelbepudruks ja olin väga pettunud...
VastaKustutaKui nüüd keegi ette võttis ja meeldetuletuseks valmis ka keetis... andke märku, kuidas maitses :)
VastaKustuta