65 aastat tagasi

...

1949

Märtsis 1949 oli ämm oma vastsündinud pojaga haiglas. Laps sündis 21.03.

Noorte mammade meeleolu oli täis masendust, sest just-just... 

Märtsiküüditamine, 25.03.1949

Mina sündisin ikka üksjagu hiljem, nii et mina seda tunnet ei tea. Tean vaid, et vanaema ja vanaisa hoiatati, et parem oleks, kui neid kodus ei ole.

Lihtsalt üks võõras inimene vallamajast võttis ette kümneid kilomeetreid pika jalgsimatka, et märku anda.

Kui ise ei tea, siis kuidas teistele rääkida.

Tänastele teismelistele.

Et teadvustada.

Kuidas kirjeldada kahetsust, lootuste purunemist, paratamatusega leppimist ja elutahet?

Panin küünla põlema.

Kirjutasin tahvlile:

MARIE UNDER

Jõulutervitus 1941

14. juuni 1941

25. märts 1949

1883-1980

Sirje Kiin 

Elisabet Tamm

Risttuules

Martti Helde

Tujurikkuja

Küsisin, kuidas need sõnad-nimed-arvud võiksid seotud olla.

Siis hakkasime otsima seoseid.

Netist leidsin suvalise video.

Panime paika numbrid.

Juuni 1941 

Märts 1949 

Rääkisime Eesti rahva saatusest.

Lugesime ajalehte.

Lugesime läbi Underi luuletuse.

Jõulutervitus 1941

Kuulasime. 

Elisabet Tamm

Kuulasime juttu küüditamisest.

Juuniküüditamine

Kümme minutit saatest Eesti aja lood. Okupatsioonid: Kevad 1949

Vaatasime Tujurikkujat.

Rääkisime filmikunstist.

Risttuules. Film ilma liikumiseta.

Martti Helde.

Kuidas kirjeldada kahetsust, lootuste purunemist, paratamatusega leppimist ja elutahet.

Ja Sirje Kiin.

Sadu lehekülgi Marie Underi (1883-1980) elust ja loomingust.

Jõudsime tagasi Marie Underi luule juurde.

...

Kogutud luuletused

Printed in Sweden 1958

Raamat on Eestisse toodud 1960ndatel. Too aeg toodi ikka salaja üht-teist keelatut kaasa. Nii ka see raamat. 

Toojad?  Need, keda enam ei ole…

 ***
Ja luuletus ise.

Jõulutervitus 1941

Astun vaikselt jõululumist rada

üle kannatanud kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada:

ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,

nördimusest kalk, hell valust meel:

Ei saa mitte olla jõulupuhas

sellel valgel jõulupuhtal tee.

Ah, et on nii kiviränki hetki

kanda südamel kui kirstukaant!

Enam pole anda silmavettki –

seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:

silmad ikka minevikku säet –

Tagurpidi – siiski kojujõudja …

Ent mu hõimud – kodutuks on jäet …

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi …

Taeva poole karjub nende äng.

Nagu oleksime kõik ses süüdi,

et neil puudub – meil o n söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,

uskumata, et see täide läeks:

kas me kunagi veel oma meeli

saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,

tähtedesse tõuseb kustuv tund.

Loojumisse pandud puhte algus –

öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,

ripsmeil sulab lume hõbeleht;

Tõuseksin kui kõrgemalle üha:

kutsub nimepidi mind see täht?

Äkki tunnen, et ka täna n e n d e

pilgud tähtedesse tõstet, kust

kuulen vangipõlves õdede ja vende

valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,

särav märguand – oh loe ja loe! –

Tuhatsuine - ja kui oleks mõne

tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahel lumeväli:

tähtedest saand meile ühiskeel …

Nüüd kui oleksime üksijäli

sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?

Mis teis üha tuikab sunnitööl,

ning me kohtume sel taevasillal

palest palgesse sel jõuluööl.

...