Tegelinski oma kummut

Minu mustad sukad on kadunud...

2012-01-27T21:49:00.011+02:00

...

Nimekirjaväline... järjekordne naistekas.

Nimelt ühel hommikul olin sunnitud kiiruga oma musti sukkpükse parandama, sest varvas kippus välja vaatama.

Ja siis meenus hiljutine Aunaste saade, kus külaliste hulgas Valli Lember-Bogatkina. 91-aastane proua, kes viimased 3 aastat on kandnud jalas ainult musti pits-sukki. Väga kaunid sukad ja saledad sääred, kaameramees polnud kade näitama.

Oleks ma nüüd jätnud sukanina parandamata, oleks ka esimene samm pitssukkade suunas tehtud, kuigi ma pole veel 80+x aastat vana, ja nii võib sellega oodata.

Mul on jalas hoopis mustad retuusid ja villased sokid, sest elamine on jahedavõitu.

...
Aga Landa-tädil olid mustad sukad.

Kui vanavanaema Olga 1968. aastal Rootsis suri, oli ta 89 aastat vana ja leinajaid oli Soomes, Rootsis, Kanadas, Eestis. Oma elu viimased aastad elas memm oma vanema tütre Landa juures. Pilvi ja Helvi olid abiks matuseid korraldamas.

Ja siis oli 800 krooni matuseraha kadunud. Kuhugi korralikult hoiule pandud.
Ainult Landa ei mäletanud, kuhu.
Kogu elamine otsiti läbi.

Mitu korda otsiti, ainult laed jäid lahti võtmata.... nii ütles Pilvi.
Otsiti läbi, ja hakati jälle otsast peale otsima.
Aeg oli juba pooles öös, kui raha lõpuks leiti. Ühest üsnagi delikaatsest kohast.

Ja kui siis kõik suurest leidmisrõõmust peaaegu et kokku vajusid, ütles Landa: "Aga nüüd on minu mustad sugad kadunud".

Järgmisel hommikul algas matusetalitus.
...

H nagu Anton

2012-01-27T20:01:00.007+02:00

...
Anton Hansen Tammsaare.

Ürituse nimi on tegelikult "Hansenist Tammsaareni".

Täna toimus.
Rahvusvaheline, sest osavõtjaid oli lisaks paljudele koolinoortele üle Eesti ka õpilasi Riiast ja Krimmist, Aleksandrovka keskkoolist.

Osavõtjaid-lugejaid kokku 80, neljas vanuserühmas.
Peavõit Renele, pildil on ta koos Antoniga.

Pole just kerge lugeda peast 5 minutit Tammsaare loomingut.
Ja hästi lugeda.
Seda need lapsed tegid.

Renelt jäi küsimata, kust ta sellise liigutava ja täiesti võõra teksti Tammsaare loomingust leidis.
...
Sobitatud fotojahti teema "H" alla.
...

Avastame toite... meem selline (II osa)

2012-01-25T22:19:00.009+02:00

...
Ma siis endiselt uute toodete otsingul.

Nii tark olen küll, et tean - soja on kasulik. Ja et tofu on sojale miskitviisi sugulane.

Vikipeedia ütleb:
Tofu on sojapiimast valmistatud kohupiima- või juustulaadne toiduaine. Tofu ja sellest valmistatud toidud on Hiina ja Jaapani rahvaste köögi traditsiooniline osa.

Seepärast tegin seekord siis sellise ostu, soe soovitus kaasas.
Ole terve!
Kes siis terve olla ei tahaks!

Ega ma nüüd väga vaimustatud ei ole, määrisin teist küll muu määrde asemel leivale, kuid võõras mekk oli isegi küüslaugu kõrval liiga tuntav.
Aga küll ma harjun.

Kuna kuupäev juba kukkus, katsun homme asjaga ühele poole saada, hakin küüslauku juurde ja segan siis pastatootele sekka. Ehk õnnestub kodakondsetele sisse sööta.
Pean ju ometi nende tervise peale ka mõtlema.
Ise nagunii.
...

Naistekas... ei kuulu soovituslikku nimekirja

2012-01-24T17:44:00.012+02:00

...

Valmistasin vaimu, et pojal juubel tulemas, aga tänu tähelepanelikele sugulastele selgus, et juubel oli juba eelmisel aastal.
Aru ma ei saa, enda sünnipäevad suudan täitsa vahele jätta, kuidas need lapsed mul ometi nii vanad on?

Kuigi poja sündimise päev on homme, olin täna x aastat tagasi juba tegija, aga hoolimata sellest, et tunne oli paljulubav, läksin veel sugulase sünnipäevale. Sõin seal kõhu head-paremat täis, siis läksin koju ja käisin duši all.
Kaasale pistsin "Tervise ABC" pihku, et mida teha, kui tema peab äkki sünnituse vastu võtma. Ega siis polnud mingeid perekoole ega perepalateid, kaasa oli paanikas.

Sõitsime trolliga Taksopargi peatusesse ja edasi jalutasime Marksi sünnitusmajja, aga seal oli sanitaarremont ja rohkem mul jalutada ei lubatud, telliti kiirabi kohale. Kell oli miski pool üks, kui Keskhaiglasse sisse sain, 7.25 oli tita käes.

Väino, kelle sünnipäeval ma tol ajaloolisel päeval käisin, sai siis täpselt nii vanaks, kui minu poja homme saab.

Küll aeg lendab!

Igatahes... palju õnne tänasele sünnipäevalapsele!

...
Ja homsele sünnipäevalapsele!

Küll need lapsed on ikka nunnud :)
....

Raamatukogud ja arstiabi

2012-01-23T17:57:00.010+02:00

...

Langi karuteene

Karud kui teenindav personal...

Eks nad sellised ettearvamatud ja kohmakad on, need karud.
Isegi kui tahavad parimat, välja tuleb ikka nii nagu tuleb.

Artikli autor ka. Mõistan tema muret, aga maarahvast solvata pole ka ilus.
Selleks, et oma muret kurta, pole vaja teiste "nätaki" panna.

Ise ma ei ole eriti sage külaline raamatukogus. Teatmeteoseid ja erialast kirjandust ostan, lehte tellin.

Üht-teist kirjandusklassikast on ajajooksul riiulitesse korjunud.

Aga mingil hetkel tahan lihtsalt lõõgastuda. Loen järjest mitu krimkat läbi, raamatukogust laenutan, osta pole ometi mõtet.

Või otsustan ennast aidata... ja laenutan eneseabi raamatu.
Ajaviite ajakirjandus ka, mõnikord laenutan. Mõttetu ju ostma hakata.
Seesama esoteerika, kui teada saan, mis see on, laenutan kindlasti.

Eks ma siis olengi, nagu artikli autor ütleb:
"... ostud dikteerib rahva maitse, mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud. Ikka krimkad, naistekad, kuulsuste elud, eneseabi, esoteerika jm selline."

Aga edasi näen juba vastuolu. Et korraliku obaka paneb Lang autoritele (sealhulgas artikli autor), kes oma raamatuid mõnikord ise välja annavad, ja kelle teose ostjaskonna olulise osa moodustasid seni raamatukogud.
Kas needsamad raamatukogud, kelle ostud on dikteerinud rahva maitse "...mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud"?

...
Loomulikult on olnud juhuseid, et tahan laenutada, aga raamatut ei ole. Siis ma lihtsalt külastan natuke suuremat raamatukogu kohalikus pealinnas. Aeg-ajalt ma oma "sitaste saabastega" kohalikust kolkast ikka välja ka "tammun".

...
Tegelikult on aga nii, et palju suuremad kohalikud probleemid kaovad tekitatud probleemide varju.
Näiteks arstiabi kohalikus kolkakülas, kui perearst võtab haigeid vastu kohas, kuhu buss ei sõida ja jala on kauge minna. Et kuidas siis saab, kui kuidagi ei saa?
Näiteks kui sul pole autot.
Vald pakub lahkelt "taksosõitu". 20 senti kilomeeter, kaugemast külaotsast (kus elab tädi Maali) on edasi-tagasi 35-40 km, see teeb kokku umbes 8 eurot.
Vanas rahas umbes 120 krooni.

Ma veel ei tea, kas enne tuleb arstiga aeg kokku leppida või valla autojuhiga.

Või minna hoopis raamatukogusse ja laenutada endale "Tervishoiu käsiraamat". Nõuka-ajal sai endale riided selga õmmeldud ja konservid kokku keedetud, asi see diagnoos panna ja tohtrilt digi-retsept tellida.

Ja alati võib ju ära ka minna.

Päeva karikatuur: elu edendamine. Autor Urmas Nemvalts.

Siis võib kinni panna, mis veel panemata.

Raamatukogu näiteks.

Sidejaoskond, kauplus, arstipunkt... need on juba kinni.

...
Kaldkirjas mõtted ei ole minu mõtted.
Võetud artiklist ajalehes ja ühe suvalise blogi kommentaaridest.
...

Avastame toite!

2012-01-22T12:01:00.008+02:00

...

Meem selline!

Määrdejuust on kaup, mida ma tavapärasel poeskäigul ostan. Enamasti eestimaine ja võimalusel soodushinnaga.

Seekord siis otsustasin, et avastaks midagi uut. Soodushinnale jäin truuks ;)

Degusteerimine toimus suuremas seltskonnas ja hinnang oli positiivne.

...
Teise juustu ostsin paar päeva hiljem.

Kusjuures, mõlemad sattusid olema lõhelisandiga.

Valiku otsustas, et järjekordselt soodukas hinnapakkumine.

Aga kuna maitseelamus oli lahjem, siis sai seda teatava toidulisandiga teravdatud.

...
Tegelikult oli külm, toatemperatuur suvilas miinuskraadises.
Ainult söömine, joomine ja töötegemine andsid nahavahele natuke sooja.

...

Milline vorm?

2012-01-20T19:34:00.012+02:00

...

Kui mina algklassides käisin, kandsime me kõik koolivormi. Triibuline pluus ja sinine seelik. Mingil ajal oli veel must põll ka ees. Punane täheke rinnas.

Hiljem olime pioneerid. Kaelarätt oli viltu kaelas, kahjuks ma seda pilti üles ei leidnud.
Põlle siis vist enam ei olnud.

Hiljem polnud kaelarätti ka, see oli kuskil kotis ja ainult siis, kui kontroll tuli, sai kaela seotud. Kutsusime teda hellitavalt kaltsuks. Hiljem tegin sellest vist oma lapsele punase päkapikumütsi... koos pioneerieaga lõppes ka mu poliitiline ja parteiline tegevus.

Sellist koolivormi mina kandnud ei ole, see oli peale minu kooliaega.

Mul on tõeliselt kahju, et minul oma vormiriideid alles ei ole.

...
Aga see-eest tegin ma täna vormirooga.
Pakk pelmeene, pakk külmutatud aedvilju.
Ühed keetsin läbi, teised kuumutasin pannil.
Siis ladusin vormi.
Ümmargune vorm ;)
Peale kallasin segu: hapukoor-riivitud juust-muna.
Ja ahju küpsema.

Päris hea tuli välja.

...
Teised fotojahtivad küsivad ka.
Milline?
...

Tagavara väljatulek ja ilmasularaha

2012-01-18T23:11:00.013+02:00

...
Tore ju on, kui lähed reisile ja saad rääkida selle maa keeles.
Polegi nii keeruline, pista aga pisike sõnaraamat taskusse.

Aitab igas olukorras.

Ma lihtsalt ei suuda jätta jagamata.

...
Kelner, palun kandage...
Ma tahan laud
- nurkis
- aknajuures
- tänavas
...
Palun -
ootage
avamage
kinni kattuge
kordage
...

...
Меилъ он тарвис неликокку лауд
Ma тахан сёёма
...
Mul on põletikud hambaige
ära katkinud hambatükk
Palun, valutukstegemine
...
Ma...
paha oma tunnen
valutama hakkan
Mis kellas tuleb arst?
...
Mul on яге valu
külgis
rindis
magusis
selgis
liigesis
südasis

...
Mul on
allergii
magu korratus
...
vererõhumine
kõrgendatud
alandatud
Ma väga korrast ära olen.
...
Minu kell on seisma jäänud
Ma neid lööenud
Maha pillanud
Kellapatarei on lõpetatud
Palun vahetage!
Mul on tarvis kiire
Mitu mind? (cколькo c меня?)
...

...
Ma tahaksin kuulama
arf
kannell
konterbass
Mitu maksab üks pilet?
...
Vabandage, palun lubage läbima.
Kus on unustanudasjad büroo?
Kui asi on leidnud, helistage mul telefoni.
...

...
Tere!
Ma tahan saama
kahekohtne number
number välimusiga (c видом)
Toredasti, se number mul on meeldim
Palun, kandage minu pagas numbri sisse.
Mittu maksab number ööpäeva?
...
Kus on ligimene
rahavahe punkt?
Mul on tarvis vahetama
eesti kroonadele
evro
...

...

Kohtumine

2012-01-16T22:22:00.006+02:00

...

...
Ootamatu kohtumine Lauluväljaku laulukaare all II korrusel.

Kunagi varem, peaaegu et eelmises elus, mäletan seda pannood teatris "Estonia".

Mosaiik klaasikildudest, pannoo "Läheme suurele peole".
3 korda 6,5 meetrit.

Ajalooline kunstiteos aastast 1950.

Ajalooline on pildil kõik: vana laululava, rahvariietes laulupeolised, punased lipud. Ühel lipul olevat kunagi olnud ka Stalini kuju, aga tema nokiti sealt välja, kui aeg täis sai.

Vahepeal oli pannoo teatrimaja laoruumis.

Mul on hea meel, et ta nüüd endale koha on leidnud.
Tore oli taaskohtuda.
Omapärane ja oma ajastu nägu kunstiteos.

Autor Valli Lember-Bogatkina, kes hiljuti pühitses oma 90ndat sünnipäeva.

Püüdsin pildile tillukese killukese kildudest kujundatud tervikust.

...

Reede ja 13

2012-01-16T19:39:00.006+02:00

...

Miks otse minna, kui ringi saab!
Tundus olema ainus arukas vastus, kui otse on 70 km ja ringi 130.

Tegelikult oli ringi läbi kohaliku pealinna kuidagi turvalisem.
Transport korraldajate poolt.
Kes reede õhtul pealinna liikluskeerisesse ikka vabatahtlikult tikub.
Reede ja 13.

Üritus Lauluväljaku klaassaalis oli pidulik ja kaunis.

Palju tegusaid inimesi. Kõik esitatud kandidaadid olid kutsutud.
Kuigi minu panus on pisike, kuulun võidukasse meeskonda ja seega ka osaline.

...
Aga mitte ainult see.
Üks väike maailmakodanik otsustas, et reede ja 13, tänan väga, ei hooli. Ja sündis mõned tunnid peale südaööd, 14. jaanuaril.
Tere, Oliver!
...

Meri on, meri jääb...

2012-01-15T00:03:00.007+02:00

...

Tee suvilasse oli läbimatu.
Vähemasti autoga.

Turvalise parkimise jaoks tuli natuke kaevata ja natuke lükata.

Mingid traktorid olid lähiminevikus rannaäärset rada kasutanud ja sügavad rööpad sisse sõitnud. Nii me siis läksime, õhuke lumekiht teed polsterdamas, selle all aga siledamatel lõikudel salakavalalt libe jäine maapind, songermaal muda täis rööpad, peal just nii paks jää, et lund kandis, aga inimest mitte.
Nii et kõike sai praktiseerida, külili kukkumist ja mudasse vajumist.

Aga käidud sai.

Tehtud sai.

...
Maja oli vana kohapeal.

Meri tuule meelevallas.

Ranna-astang siiski lainetest lõhkumata.

...

Puuri pistetud

2012-01-14T10:29:00.007+02:00

...
Nagu orav rattal.
Puuris kinni ka veel.
Veidi küll paokil uksega, aga kaugele karata ei saa.
Mingid nähtamatud niidid.
Samas piisavalt tugevad, et katki ei jaksa rebida.
...
Kuidas jõuda äratundmiseni, et keegi kuskil on veel rohkem.
Kinni.
Puuris.

Miks mitte minna loomaaeda.
Hakkab ehk kergem.

Et täitsa puuris kinni.

...
Võimalus liikuda... ringiratast. Nagu orav rattal.

...
Jätavad mulje, nagu polekski puuris.
Tegelikult on ikka küll.

...
No mind juba puuri ei pista!

...

Pikka iga mulle

2012-01-12T23:27:00.005+02:00

...
Käisin täna pangas.
Ma olen oma pangaga üldiselt rahul.
Enamasti väga rahul, mõnikord natuke vähem rahul.

Täna peaks olema väga-väga rahul.

Läksin oma tutikale pangakaardile järgi.

Teeninduse käigus kohendati ka internetipanga päevalimiiti.
Kodus avastasin, et pank on minuga väga pikaajalise lepingu sõlminud.

Mis siis ikka... pikka iga mulle.
Ja minu pangale.
...

Tere tali

2012-01-08T10:58:00.007+02:00

...

Kõik on olemas.

Lumi.

Päike.

Külmakraadid.

Isegi jäälilled on olemas.

Tere, tali!
Juba hommikul käisin tervitamas.

Kontrollimas, miks mu tuba nii jahe on.

Vaatasin kraadiklaasi... ja hakkasin puid tassima.

Nüüd on üks ahi köetud, teine praksub rõõmsasti. Ja pliit peaks ka juba soe olema.

Lähen ja teen seeneomletti.
Eile Maximast ostsin, lahtised šampinjonid, 385 grammi ja 0,88 euri.

Nõmmest saadeti mune, erilise hoole ja armastusega kasvatatud kanade munad.

Seened oleks võinud muidugi ka enda käest olla, aga ma jälestan põdrakärbseid ja seepärast on mu seenelkäigud suht harvaks jäänud.

Vanasti nagu polnud neid nii palju, ja puuke polnud kohe üldse.
Nii palju kui mina mäletan.
Aga vanasti ütles vanaema mõnikord - mine seenele. Mõnikord otseses, mõnikord kaudses mõttes.

Et mine oma jutuga seenele.

Juba lähen. Seeni hakkima.
...

32 nööpnõela

2012-01-08T09:53:00.007+02:00

...

Mul on 2 karpi nööpnõelu. Nõuka-aegsed, kummaski karbis algselt 1000 tk.
Tädi Ilse pärandus.
Ma olen nende nõeltega niiväga rahul, kõik teised, mis näppu on sattunud, pole seda väärt, et neist rääkida.

Ainult need vanaemalt saadud värviliste peadega Rootsist toodud nõelad, aga nemad on nii ilusad, nemad räägivad enda eest ise :)

32 nõela lugesin karbist välja, kui hakkasin endale seelikut välja lõikama. 4 paari paane, igasse paanipaari 8 nõela.

Miks selline täpsus? Tahtsin kindel olla, et töö lõppedes mul kõik nõelad alles on. Pisike printsess, kes hernetera madratsi all ei tundnud, kurtis küll valu, kui nööpnõel lapiteki sees last nõelas. Auku järgi ei jäänud, aga tekitas füüsilist valu.

Kui seelik valmis sai, oli nõelte hulk kahanenud 31-ni.
Ma olin olnud ometi nii hoolikas, tegin isegi vahepeal - joondu, valvel, järjest loe.
Üks läks ikka hüppesse.

Aga... kes otsib, see leiab.
Kätte sain.

...

Fotojaht: mosaiik

2012-01-06T17:01:00.006+02:00

...
Värvilised killud kokku.

Minu mosaiik.

Mulle meeldib riidelappe klapitada.
Kild killu haaval, üks lapp kahekümne neljast.

Nendest peab saama kattevaip.

Küll ükskord saab ka.
Kui valmis saab.

Üks padi täitsa olemas.

...
Veel mosaiike.
...

Kolimised

2012-01-06T09:19:00.007+02:00

...
Kolimistes on oma võlu ja oma valu.

Mõni kodu tuleb lihtsalt tühjaks kolida. Kui koduhaldjas haldjate riiki on kolinud. Selline kolimine teeb väga haiget.
Lähedaste lahkumised.

Kolimine võib olla ühe eluetapi lõpp ja teise algus.
Kokku kolimised ja lahku kolimised.
Uude kodusse kolimised.

Nagu inimesed teineteisega kohanevad, nii pead kohanema ka uue koduga.
Ja kodu sinuga.
Ühelt poolt - võõrad nurgad ja nurgatagused, uksepiidad ja aknaraamid, kraaninupud ja dušisegistid, uued helid, lõhnad, temperatuurid.
Teiselt poolt - uue omaniku harjumused, kombed, tõekspidamised.
Mõnikord on kohanemine väga vaevaline.

Minu kodud laias laastus on olnud nii, et 2 Pärnus, 2 Tallinnas, 2 Tartus ja 2 meie vallas, neist kuus esimest - Pärnu, Tallinn ja Tartu - mahuvad mu elu esimesse paari aastakümnesse.
Neid kolimisi ma ei mäleta.
Eks algul kolisid lapsevanemad, tudengiaegsed kolimised olid nii, et koli kotti ja bussi peale. Mehe juurde kolisin lihtsalt sisse. Koli kaasa kolimata. Tudengite moodi, kodinad kotti ja rongi peale.
Järelikult, ainult kõige viimane kolimine 20 aastat tagasi oli minu enda kolimine. 2toalisest korterist majja peaks olema täiesti mõeldav. Vastupidiselt sellele, kui majast peaks kahetoalisesse kolima.

Või kahetoalisest ühetoalisesse.
Isa kolis.
Loomulikult jäi asju üle.

Kolmapäeval käisime kolimas.

...

Elu üles kirjutatud

2012-01-05T09:03:00.005+02:00

...
...

Kui ma paar aastat tagasi suht võõra seltskonnaga koos ekskursioonil olin, oli mul kaasas värske "Elukiri". Jagasin lugemist teistega ja ajakiri tekitas paraja üllatuse. Et nii loetav. Lahe oli ühe proua kommentaar: tema ema pole nõus seda tellima, et liiga noor sellise ajakirja lugemiseks. Aga nüüd ta kindlasti tellib emale, siis saab ise ka lugemas käia.

Eile ka. Värske ajakiri postkastis.
Olin ikka päris närtsinud, kui koju jõudsin ja nii ma siis unega võideldes lugesin.

"Igal raamatul on kuskil omanik". Oeh, see teema teeb haiget. Ma oman liiga palju raamatuid. Selliseid raamatuid, mida ma enam kunagi lugemiseks ei ava. Ma olen sellest juba kirjutanud, siis oli mitu head soovitust. Panna raamatukogus tasuta jagamisele. Leida õige koht internetis ja panna nimekiri üles. Kiire aeg (suurpuhastus) läks mööda ja seis on sama. Ega ma ei suudagi neist nii kergesti lahti lasta.
Aga nüüd selles artiklis, terve hulk huvitavaid mõtteid.

"Muinasjutt pudelis". Nõuanded, kuidas valida parfüümi. Nojah, vanasti oli see "Možet bõtj", see sobis kõigile. Nüüd olen segaduses, ei oska valida. Hea nõu kulub alati marjaks ära.

"Minu vasak põlv". Tõlgitud artikkel. Meeleolukas lugemine 80aastase inglise kirjanikuproua põlveoperatsioonidest, et kuidas oli 1997 ja kuidas 2011.
Mul on kodus ka üks, kes saab võrrelda. Ühte lõikust. Ja teist. Ja veel ja veel.

"Enamasti läheb seljavalu ise üle". Seda oli väga lohutav lugeda. Et kuigi seljavalu võib olla väga piinarikas, pole ta ohtlik. Ja läheb ise üle, kuigi võib mõnikord oma 6 nädalat aega võtta. Tuleb lihtsalt liikuda ja valud tablettidega kontrolli all hoida.
Siiski, väike osa seljavaludest vajab ravi.

"Ära lange masendusse, kevad tuleb nagunii". Mida teha, kui on kurb tunne. Midagi ei viitsi teha. Kedagi ei taha näha. Kehv tunne. Uni on ka. Kommi tahaks.
Mida siis ikka teha? Artiklis terve hulk häid nõuandeid.

Ega ma veel kõike polegi lugenud.

Kas kaugsuhe lahutab või ühendab?
Otsimissaade uute tegijatega.
Kaunid riided kaltsukatest.
Peaasi, et liigud, välimus pole oluline.
Reisikiri Dubaist.
Küpsetised diabeetikutele.
Mitu lugu huvitavatest inimestest.
Ja palju muudki.

Lugemist mitmeks õhtuks.
...

Tati Pump

2012-01-02T13:15:00.008+02:00

...

Selline tatine aastavahetus.
Ilmad on tatised.
Lapselapsed on tatised.

Mõned suured lapsed ka.

Isa pole nädal aega näinud, aga kui hääle järgi telefonis otsustada, siis on ta rohkem veel kui tatine.
Tegelikult, eks teisedki, kurgud haiged, silmad rähmas, hääled ära.

Noored sõitsid eile koju.
Tasapisi koristan.
Lusikaid voodi alt, mänguasju köögisahtlist, tühja taarat siit-sealt.

Üks teatud pump oli otsapidi vana arvuti disketitühikus.

Eriti hea leid. Kaasa on endale ka suure tatitõve saanud. Lähen ja rõõmustan teda selle pumbaga. Üks ots ninasse ja voolikuots suhu. Suur inimene, küll saab hakkama.

ps Kuna ma selle riistapuu nimes ei olnud kindel, vaatasin netist järele. Ja ennäe üllatust, näoraamatu klient Lõuna-Euroopast nimega Tati Pump.
Mõni sealne vigurvändast eestlane, arvan ma.

...

Numbrid ja sõnad

2012-01-01T19:01:00.004+02:00

...

Pühad läbi.
Aasta möödas.
Leidsin ühe numbri, kus tähed appi võetud.
Fotojaht - numbrid sõnadega.

Kolmteist ei ole tegelikult minu number.

...

Elu ilma elektrita

2011-12-28T01:34:00.007+02:00

...

Üsna harjumatu elu igatahes.

Kui ma öösel üles ärkasin, oli küünal juba kustunud.

Täielik kottpimedus.
Kellaajast pole õrna aimugi.

Võiks ju edasi magada, aga ei saa.
Teadmatus rõhub. Muud hädad ka.

Kinnisidee, et vajan valgust.

Kuskil peavad olema tikud.

Ei ole.
Ei ole.
Ei ole.

Õhtul ma sellele ma muidugi ei mõelnud.
Et ritta, tikud ja küünlad.
Käeulatusse.

Kuskil on baarikapp.
Kapis on karp. Karbis on tikud. Suveniirtikud, ENSV 25.

Jeee!

Kuskil kapis on karp, karbis on küünlad.

Käes!

Kell on 5.
Uni on läinud.
Voodi kõrval maas on mobla, aku tühi.
Peaaegu tühi, mõne minuti taskulampi oleks temalt kindlasti välja pressinud.
Kui meelde oleks tulnud.

...
Millalgi jäin uuesti magama.
Et siis hilinemisega ärgata ja elektrita elu edasi elada.

Polnudki väga hull, isegi kuuma kohvi sain endale lubada. Esimene katse küll ebaõnnestus,

aga kui asi intensiivsemaks sai kohendatud, läks juba päris ruttu.

...
Nüüd on ta kodus tagasi.
Elektrivalgus.
30 tundi kolas kuskil ringi.
...

Öine jõulutuur

2011-12-25T09:25:00.014+02:00

...

Et kojutulek öösse ära mahuks, tuleb vara peale hakata.

Nii juhtuski, et Tallinnasse jõudsime juba valgevarjus.

Metsakalmistu oli masinatest ümber piiratud, ometi valitses haudade vahel suur vaikus ja hämarduvale päevale andis heledust võbelev küünlavalgus.

Üks hääl vaikuses.
Suurte veepiiskade kukkumine kuumale metalsele küünlakattele.
Kuulsin seda eile palju kordi.
Tallinnas ja Türil.

Jõuluöö.

Öö läbi vihmase autoakna.
Läbi lumelörtsise klaasi.
Mööda Eestimaa teid, läbi kahe suure maakonna.
Õhutemperatuur paarist soojakraadist paari külmakraadini.

Värvilised linnatuled...

tagasihoidlik kohalik pealinn...

ja vaid küünlavalgus kalmistul.

...
Jõuluõhtu isa juures.
Jõulupuu ja kingipakid.

Kõige lõpuks?

Kesköine visiit ja südaöine söömaaeg, jõulutuuri võib lõppenuks lugeda.

...

Kirik keelu alla...

2011-12-23T11:19:00.014+02:00

...

Kõige kasulikum on panna kirik keelu alla.
Minu kooli ajal oli.
Mitte ainult kirikud, ka jõuluõhtud ja päkapikud olid tabu.
Mõni nädal enne jõule kadusid poodidest müügilt nii hapukapsas kui verivorst, et siis enne aastavahetust taas letile tulla.

Just siis, kui koolilaste kirikuskäimised keelu all olid, jätsid jõuludeaegsed jumalateenistused mulle kõige unustamatuma mulje.
Ja jõuluõhtud vanaema juures.
Eks lapsena oleme kõige vastuvõtlikumad, meeled avatud ja tunded erksad.
Ja keelatud ka veel...

...
Eile käisime koolilastega kirikus, lastekoor tegi jõulukontserdi peaproovi. Kes ei laulnud, need kuulasid.
Imeilus oli.
Hiljem mõnigi meenutas paari suve tagust kontserti, kui samas kirikus laulis Tõnis Mägi koos kammerkooriga.
Unustamatud mälestused.

Pärast rääkis kirikuõpetaja.
Rääkis 700 aasta vanusest kirikust.

Rääkis ajaloost.
Muinasjuttudest ja kirikulugudest.

Väga ilusti rääkis.

Ja siis lubas küsida.
Ma ei osanud arvata, et nii palju küsitakse.
Nii targalt küsitakse.
Nii huviga kuulatakse.
Et kas ajupesu või usu levitamine?

Loomulikult mitte.

Üks eriti huvitav ajalootund oli.
Hinge puudutav muusikatund oli.

Ma mäletan, kuidas paar aastat tagasi üks koolilaps ütles - aitäh, et te meid siia tõite.

Mõnikord peab lapsi viima.
Ka kohustuslikus korras.
Et neile haridust anda.
Haritust.
Et nende kõige vastuvõtlikumas eas koguneks vaimupagas, mida aastaid ja aastakümneid endaga kaasas kanda.

Et miks nad ise ei või valida, mida oma ajaga teha?

Ma tean, mida koolilapsed enamasti, kui vähegi võimalus on, valivad.
Internet. Facebook. Youtube.
Ega mul selle vastu ka midagi ei ole. Raske on tänapäeval kujutada elu ilma arvutita.

Aga kas lapsevanemad ikka teavad, mida nende laps arvutis teeb, kellega suhtleb ja milliseid teadmisi kogub.

Või hoopis... millist kahtlase väärtusega veebisaiti külastab? Millist ajupesu talle tehakse, milliseid tõdesid, teadmisi ja oskusi õpetatakse?

Anname ka siin võimaluse valida?
Ja kiidame kõik valikud õigeks?
...

Nad ei põgene kirikust.

Nad lihtsalt jäid sinna teistest kauemaks.
...

Fotojaht: suhtlemine

2011-12-17T08:27:00.007+02:00

...
Suhtlemise reeglid.

Ole viisakas!

...
Hoia silmsidet!

...
Tunne huvi teise vastu!

...
Naera, kui õige aeg ja koht.

...
Suhtlus mujal
...

Reisimised

2011-12-16T22:07:00.011+02:00

...

Tegelikult hakkasin otsima pilte fotojahiks, et kes kus kuidas suhtleb.

Aga siis tuli nii palju muid mõtteid.
Ja igasuguseid vanu pilte.

Kokku tuli lugu reisimistest.
Minu lapsepõlveaegsed reisid.
Mõned reisid enne minu ajaarvamist.

...
Minu lapsepõlves oli vankri ees viletsam hobune kui minu ema lapsepõlves.

Tema ajal oli hobune uhkem ja vanker vägevam.
...

Hilisemast ajast jälle. Minu lapsepõlvest.
Maale vanaema juurde. Õega koos mootorratta külgkorvis.

Vanaema juures oli nagu üks pesapuu, kuhu kõik kokku lendasid.

...
Ema reisimised.
Reisid üle mere.

Töised reisid. Ööbimisega.

Reisile... veoautokastis.

...
Mu meelest oli vanasti maailm väiksem... kui hobusega sai ühest Eesti servast teise sõita.
Tartust Riiga jalgsi minna.

Kaugemate sugulaste-sõpradega peeti kirjavahetust, helistamine oli enamasti võimatu, Skype`st ei osatud unistadagi.

Uskumatu, aga nii kunagi oli.

Tagantjärgi mõelda, et omamoodi õnnelikud ajad, mis sest, et oli okupatsioon, piirid kinni ja sõnavabadus kontrolli all.

Suhetel oli omamoodi tähtsus ja tähendus.

...
Korjasin kokku pildid ema pildikarbist ja seda ei tea, kes kunagi need pildistas.
...

13.12.11

2011-12-13T23:23:00.006+02:00

...
...
Lapsukesed arutasid, millal järgmine kord trehvab samasugust kuupäeva.

Selgus, et nii umbes-täpselt 100 aasta pärast.

13.12.11

Kuna 13 pole teab mis ahvatlev number, siis tühja sellest, saab ilma ka hakkama.

13.13.13 õnneks meid ei ähvarda.

Tänane 13 oli ikka suhteliselt vilets päev, hetkeks samahästi kui läbi.
...

Päev päevaraamatusse

2011-12-11T16:46:00.011+02:00

...
Täna hommikul lõpetasin "Päevaraamatu" II osa. Otsustasin, et ei tule enne voodist välja, kui raamat läbi.
Isegi süümekaid ei olnud, sest kui lõpuks lõpuni olin jõudnud, teised alles magasid.

Mulle meeldiks ka selles vormis päevikut pidada, eriti muidugi meeldiks lugeda, mis olen kirjutanud 5 aastat tagasi, 10 aastat tagasi.
Päris kindlasti ei meeldi mulle, kui teised seda loevad.

Päev blogi-päevikus ei ole nii isiklik.

Tegelikult ei ole ma midagi märkimisväärset teinud. Vahingu "Päevaraamatutega" sain ühele poole. Tekkis huvi nii mõnegi inimese vastu, keda ta pinnavirvendusena oma raamatusse sisse on kirjutanud. Näiteks kuulasin üht vana ÖÖylikooli saadet sürrealismist, kus räägivad Vaino Vahing ja Andres Ehin. See oli vaid paar päeva tagasi.

Eile tuli teade - suri Andres Ehin.
Kusjuures, nad mõlemad on sündinud aastal 1940, üks veebruaris, teine märtsis.

Nende tegemisi ja rääkimisi oleks võinud jaguda kauemaks.
Iga äraminemisega jääb midagi pooleli.
Usun, et ka nende omavahelised jutud jäid lõpuni rääkimata.
Nüüd siis, teispoolsuses, saavad ehk jätkata.

Ehin oli ka Vahingu päevaraamatus sees, pisut-pisut.

Aga kõige rohkem oli raamatus Vahingut ennast.
Kaotamised, otsimised, leidmised.
Üksindus ja hingevalu.
Tööjutud ja rahajutud.

Selles oli midagi tuttavat. 70ndate ja 80ndate kirjavahetused, ema kirjade pakk.
Igapäevaelu.
Tööjutud. Rahajutud. Lapsed. Sõitmised. Ootamised. Kokkusaamised. Saatmised. Kirjade kirjutamine ja kirjade ootamine.

Selle ajastu nägu.
Nii mõnigi tuttav etendus, nii mõnigi ammu loetud raamat.
Ja raamatuid olen ka müünud, kui rahanappus kummitas.

...
Detsembrikuu päevad on liiga lühikesed.
Tänased tegemised muist veel tegemata.
Küll aga küpsetasin 2 leiba.
Eelmisel nädalal küpsetasin ka, enne seda oli vast 5 aastat pausi.

Õues on õnneks soe, iga päev ei pea puid tassima. Täna siiski, vedasin puid, tassisin tuhka, kütsin ahjud soojaks.

Ilm oli ilus, päikeseline, metsaservas plõksutasin fotokaga paar pilti ka, et oleks märk maas - tali alles tulemata.

...
Lammas läks laudile munele, siga läks kepseldes järele... see on juba Andres Ehin.
ÖÖylikool 2004
...

Mida teha magustoiduks

2011-12-11T14:29:00.008+02:00

...

Ega ma väga suur magustoitude fänn ei ole. Mitte et ma ei sööks, aga kui valima peab, kas supp või magustoit, siis mulle palun suppi.
Magustoite ma enamasti ei tee ka.

Postitus "Vana Tooma hõrgutised" tuletas meelde minu vanad retseptid-postkaardid komplektis "Praktiline perenaine".
Otsisin üles, lappasin läbi, vaatasin üle. Üks oli aastast 1983 ja teine 1985.

Võtan selle hilisema.
16 fotot, 16 toidulugu.

Millegipärast tekkis huvi teha just magustoitu.

Minu lugu on 10. punkti all.
Kuna ained on kodus olemas, äkki teengi.

Kohupiima-kaerahelbe magustoit.
300 g rasvata kohupiima
100 g hapukoort
vaniljet
1 klaas keedist
2 spl suhkrut
2 spl margariini
100 g kaerahelbeid
100 g jämedalt riivitud rukkileiba

Kohupiim sega koore ja suhkruga
Kaerahelbed prae 1 spl rasvaine ja 1 spl suhkruga.
Eraldi prae riivitud leib - suhkur tuleb lisada praadimise lõpus.
Panna klaaskaussi kihiti - kohupiim, praetud leib, keedis, praetud kaerahelbed, peale jälle kohupiim.
Ühe portsjoni kalorsus umbes 560kcal

hmmm... pisikese portsu saab ehk vähemaga.

...

Fotojaht: hobid

2011-12-09T18:02:00.009+02:00

...

Minu meelest kõige vahvam hobi on kollektsioneerimine.

Just paar päeva tagasi sünnipäevaseltskonnas rääkisime sellest hobist.

Ühest konkreetsest kollektsionäärist.

Pererahval oli koer (kahjuks jah, et o l i), erilise kuningliku nimega, Fergie. Valvas pererahvast. Ja pererahva kodu ning vara.

Aga kuuvalgetel öödel käis külapeal krattimas.
Ühel hommikul plastmassist kauss, teisel plekk-plasku ja kolmandal alumiiniumist kopsik. Pererahvas ei teadnud, mida võtta või kuhu panna. Eriti nõutuks tegi see 5 liitrine pott, mis ühel ööl trepile oli toimetatud.

Eks asi oleks nii ehk jäänudki, aga naabrimees juhtus oma muret kurtma. Et keski tassib tema kasside-koerte toidutotsikuid tont-teab-kuhu. Võta asemele kuitahes suur, ikka on hommikuks kadunud. Viimase lõi lõpuks naelaga trepi külge kinni, see jäi pidama.

Selle kollektsioneerimise lõpp oli veidi nukker, peremees korjas kollektsiooni kilekotti kokku ja vabanduste saatel viis naabrimehele tagasi.

Kollektisonäär pandi ketti.
...
Teised hobid
...

Keeleõpetaja sünnipäeval

2011-12-07T22:10:00.006+02:00

...
...

- Kas sina tead, mida tähendab sõna fog (küsitud tagamõttega, et kas olen targem kui 9. B)
- eeee, konn äkki.

Tuleb välja, et ma pole targem kui 9. B.

- See on hoopis udu!
- nojah, konn oli hoopis flog
- Konn on hoopis frog.

Nii palju siis sellest, et olen elu jooksul kindlasti üle 10 aasta inglise keelt õppinud.
Seda pidin sõnastikust vaatama, mis see flog oli.

...

- Kas sina tead, miks Volkswagenit rahva autoks kutsutakse?
- eeee, et rahvas peab lugu ehk?
- Lihtsalt tuleb tõlkida. Volks ja wagen. Rahva auto.
- jessuke, kui ma tõlkima oleks hakanud, oleks küll midagi muud saanud. Midagi seoses huntidega ehk? Volks vagon kõlab nii enam vähem.

Aga sünnipäeval oli tore olla.
Ma isegi ei tundnud halvasti, et ma mitte midagi ei tea.
...

Tööga koormatud kaitseingel

2011-12-04T13:48:00.005+02:00

...

...
Vaene väike, minu kaitseingel.
Kogu oma elu jooksul ei ole ma talle hõlpu andnud.

Päris elu algul, kui ma vastsündinud titekesena pidin ära lämbuma, käis ingel ja raputas noort vanaisa õlast. Et tegutse nüüd, viimane aeg. Lapsuke teises toas minekul. Vanaisa siis läks, tõstis mineja jalgupidi kärust välja ja raputas õhutee lahti.

Või siis, kui juba omal jalal ringi paterdas kaevu raketel kõõlusin, pool maa ja pool vee poole. Kaitseingel toetas oma kehakergusega tasakaalu elu poole, hoidis seni, kuni lapsehoidjad märkasid, ligi hiilisid ja lapsukese kaevuservalt kätte said.

Või kui see vanaaegne, 3-osaline peegel mulle pähe pidi kukkuma. Ingel oli kohal ja lükkas peegli füüsikareegleid eirates küljele kukkuma.
See peegel on tänaseni alles, ainult et nüüd on ta 2-osaline.
Ma mahun isegi praegu veel tervenisti pildile...

Jätan vahepealsed aastad vahele, ega ma alati ei tajunudki seda, et just kaitseingel.

Jätsin tänamata.

Alles hiljem loksus paika, mis oleks juhtunud, kui teda poleks olnud. Oleks ta hilinenud või lihtsalt minu peale pahasena kõrvalt vaadanud.

Tal on ju põhjustki pahandada.

Miks ainult tema peab, miks ma ise ei võiks.
Teha õigeid valikuid.
Olla ettevaatlikum.
Tähelepanelikum.
Arukam.

Kaua temagi jõuab.

Miks ma pean pimedas trepist alla minema, võiks ju oodata, kui valgust antakse.
Kui antakse.
Ja kui ühe söögikoha trepp pilkasest pimedusest läbi läheb, siis tuleb lihtsalt minna teise söögikohta.
Trepist kukkumise kogemusi on mul ometi ka varasematest aastatest.

Talviseid kukkumisi jagub ka. Viimane kord viimasel talvel, kui jalad libedal jääl ees minema sõitsid, käisin peaga kolaki vastu maad. Ju toetas tema oma tiiva pehmuseks alla. Mitte et pehme oleks olnud, aga isegi peavalu jäi saamata, muudest jamadest rääkimata.

Seega ma kardangi, et hakkab väsima. Seda, et minuga alati midagi juhtub, seda teab tema ja sellega olen mina arvestanud. Aga niiväga loodan, et ka edaspidi on ta olemas, et ma nendest jamadest lõpuks ikka terve nahaga välja tulen.

Või olgu siis pisikesed haavad, mis veidi aega lakkumist vajavad ja ise ära paranevad.
Et ma natukenegi õpiks.
...

Midagi müstilist

2011-12-02T20:05:00.008+02:00

...
Fotojaht selline.
Ulmeline, müstiline, salapärane.
...
Suvel leidsin aknaklaasilt sellise mustri.
Ei suutnud tuvastada, kes või mis.

Sai lihtsalt puhtaks pühitud, oleks pidanud ootama, mis sellest idaneb või kes areneb.

...
Kevadel võis köögiaknast neid salapäraseid kujusid vaadelda.

Kuni äkki läks soojaks ja see keski tundmatu oli koos oma jäiste jäsemetega kadunud.

...
Aga mitte ainult mina ei uudista seda salapärast maailma. Mul kodus veel mõned silmad, suured silmad, kes jälgivad.
Kogu aeg.
Nii et lausa kõhe hakkab.

...
Lõpuks mu väike sõber.
Täiesti ebamaine olevus.

...

Fotojaht: jalad

2011-11-27T21:13:00.007+02:00

...

...
Kui ma 1989. aastal esmakordselt Rootsis olin, vaatasin imetlusega neid ratastoolides vanadaame, kes kaubanduskeskuses shoppamas käisid. Tol ajal Eestis nagu polnudki puudega inimesi.

Aeg on edasi läinud, ka meie tänavatele on ilmunud inimesed ratastoolides. Ega neil alati kerge liigelda pole, igale poole ei pääse ka, ometi on üht-teist ära tehtud ja midagi on paremaks läinud.

Ja ikkagi tundub mulle, et Rootsi riigist jääme me kaugele maha.

Kuid... ka nemad seal, Rootsimaal, inimesed ratastoolides, ei ole rahul. Juhtusin sel suvel Stockholmi päeval, kui toimus meeleavaldus kesklinnas. Ratastoolides inimesed tänaval, nõudsid võrdseid õigusi. Ettevõtlikud ja rõõmsameelsed, samas äärmiselt konkreetsed oma nõudmistes.
See oli päris karm üritus.

Seos fotojahiga?
Eks ikka see, et mis saab siis, kui jalad ei kanna.
Kuidas saada hakkama.
...

Printse ja printsesse ei ole olemas

2011-11-27T17:57:00.005+02:00

...

Printsidega sai asi selgeks juba suvel.
Kui ikka konna suudled ja prints jääb konnaks edasi, siis järelikult pole printse olemas.

Eile siis proovisime, kuidas on lugu printsessidega. Kuna ühtegi hernest kodus polnud, mida madratsi alla panna, sai poetatud tatratangu madratsi peale.
Natukene emme madratsile ka, ehk on hoopis emme rohkem printsess kui väike 5aastane printsess.

Hommikul oli lugu selge - tõelisi printsesse ei ole ka olemas.
Mõlemad kandidaadid magasid öösel rahulikku und, ei mingeid segavaid tegureid.
...

Täna on nii vilets ilm

2011-11-24T18:59:00.006+02:00

...

...
"Mardid jooksevad mardipäeval.
Kadrid jooksevad kadripäeval.
Mihklid jooksevad mihklipäeval.
Jürid jooksevad jüripäeval.

Selge see, et jaanipäeval
ringi jooksevad Jaanid.
Jõuluõhtul jooksevad põdrad,
selja taga saanid.
Sõbrapäeval jooksevad sõbrad.

Täna on nii vilets ilm,
ulub tuul ja vihm on külm.
Jooksen kinno, pungil silm -
tean, et kinos jookseb film."

Ilmar Trull, Eesti Ekspress
...

Mardipäeval Mardid käisid.
Kadrid vist täna ei tule.

"Täna on nii vilets ilm, ulub tuul ja vihm on külm."

Ja pealegi, olen juba parema osa Kadridele mõeldud kommidest ära söönud.

Kinno ma ka ei jookse, isegi telekat vaatama mitte.

Lähen ja loen Eesti Ekspressi.
...

Vana olija Mulgi kapsas

2011-11-23T16:59:00.009+02:00

...

...
Olen ikka Päevalehest lugenud Rein Siku lugusid Eesti asjast, aga hääletama pole kippunud.

Nüüd vaatan, vana olija Mulgi kapsas hakkab oma 6,3%-ga välja kukkuma.
Mina hääletan 2 käega kapsa poolt! See on ainus toit, mis aastakümneid mu lemmiktoitude top-kümne eesotsas püsinud. Praegu ka, kui keegi küsib, et mis su lemmiktoit on, võin vabalt vastata, et Mulgi kapsas.
Mingil ajal varases lapsepõlves, kui ema oli komandeeringus ja isa saatis mu sööklasse sooja sööki sööma, sõin ikka Mulgi kapsast. Iga päev sõin, nädal aega järjest. Ja mitte ainult selle pärast, et kõige odavam toit.

Praegu on Mulgi kapsas ahjukütmishooaja iganädalane toit. Kui ainult enda jaoks teen, siis ilma lihata, ja kuna teised vaimustusest ei sära, siis sageli teengi ainult enda jaoks.
Nii hea ju!
Ja mis lihtne teha, potiga ahju ja 2 tunni pärast on valmis.

Hääletamas juba käisin. Ega valiku tegemine polegi teab mis lihtne, teised olulised asjad olid seal ka.
Sajakroonine ja looduskaamerad näiteks.
Jaani kirik Peterburis.

Kui ainult 7 olulist asja lõpuks sõelale peavad jääma, siis mida ülejäänutega teha?

Mu meelest võiks kokku panna raamatu "101 Eesti ehedamat asja" Lille, linnu, puude-põõsaste ja pühapaikade raamatud mul juba on, ehtsad Eesti asjad sobivad sinna ritta küll.

...

20.11.2011

2011-11-20T12:05:00.007+02:00

....

Hommikul ei raatsinud voodist välja tulla. Võib olla seepärast, et tuba oli külm, rohkem hoidis siiski kinni pooleliolev raamat.

Alles mõni päev tagasi kirjutasin, et olen 27ndal leheküljel ja ei usu, et kaua ja kaugemale eriti enam viitsin.
Ja ahjukütmisesse on mu suhe viimasel ajal leigeks muutunud.

"17. nov

...mul on hea meel, et külma ja lund veel pole, kuigi maailm oleks siis puhtam, helgem ja kargem. Aga ma olen laisk ahjukütja, eriti nüüd, kui ämm kuuks ajaks hooldushaiglasse sai paigutatud. Soojad riided selga... ma lausa naudin jahedat tuba. Vaatasin järgi, 18 kraadi. Usun, kui koju tulin, oli külmem, nüüd lambid põlevad, arvuti on töös ja kolm küünalt annavad sooja.
R ei lase oma ahju ka kütta, ma ei tea, kas on see kokkuhoiu mõttes või meeldib talle lihtsalt sooja vaiba all teleka ees istuda. Nüüd oli ju jalgpall, nii et oli, mida vaadata.
Mina ise küll mitte, kui esimene värav löödi, sai küllalt. Palun mulle ilusa lõpuga muinasjutte. Cartlandi pole veel lugema hakanud, aga igal pool kirjutatakse/räägitakse, et lõpud on õnnelikud, mida ilusamat siis veel tahta. Idiootsusi näeb ilma "Idiooti" lugematagi, masendavast rääkimata.
Eile võtsin linna-raamatukogust Vahingu "Päevaraamat I", see vist kuulub Langi väärtkirjanduse nimestikku - igatahes kohalikus kogus ei olnud - aga 27 lehekülge loetud, arvan ma, et kaua enam ei viitsi.

Tervitustega! "

Tegelikult ikka viitsisin. Olen 199ndal leheküljel. Vahepeal käin end raamatuväliselt harimas. Luuletaja Jaan Oks... miks ma mitte midagi temast ei tea. Nimegi mitte. Otsisin välja "Eesti luule antoloogia" (1955), mul on kahjuks ainult I osa, seal teda ei olnud.

Wikipeedias pöördus Jimmy Wales isiklikult minu poole ettepanekuga annetada.
Ma ei ole vastu, aga mitte hetkel. Hetkel huvitas mind Jaan Oks, eluaastad 1884-1914.
Täitsa olemas.

...
Ahjud on köetud, hommikusel puutassimisringil tegin ära ka tänase päeva fotod.
Päikeseline, külm hommik.

Miks mitte sellist ilma pildistada.

Viimane maitseroheline (lille)peenral on võtnud sügavkülmoleku.

Kuskil on keegi rajalt kõrvale sõitnud.

...
Vana truu fotokas on end solvunult ära kaotanud, julgesin teda viimasel korral lohakuses ja laiskuses süüdistada - jätab pildile plekid, ei valgusta vajalikult.
Nüüd püüan tasapisi uuemaga ühist keelt leida.

Täna siis, päev ajalukku.
20.11.2011

...

Fotojaht: võrgus

2011-11-11T22:34:00.009+02:00

...
Võrgust üksi on vähe, keegi/miski peab siis ikka võrgus ka olema.

...

Mul on siin üks laps võrgus.

...

Üks leht võrgus.

...

Pisarad võrgus.

...

Aken võrgus.

Kuskil oli veel pilt, kus lumi võrgus... aga see mu meelest selline kurb pilt, see jääb panemata...

ps aga see-eest leidsin võrgustatud valguse.

...
Kes kus võrgus on.
...

11.11.11

2011-11-11T21:31:00.007+02:00

...

...
Seda kuupäeva tahaks ikka oma käega kirjutada.

Kuupäeva tahaks kirjutada, päeva ennast ei puudutaks.
Lihtsalt, mõni päev pole seda väärt, et temast kirjutada.

Ainsad kirjutamismõtted tulid mul õhtul teleri ees, mis sest, et needki olid võõrad mõtted.

Ma mõtlesin, et meil tööl on nagu Ameerikas (Aunaste ju rääkis), et sünnipäevalaps ei pea muretsema, mida pakkuda. Meie teeme loosi, et kes kellele laua korraldab. Sünnipäevalaps peab lihtsalt kohal olema ja särama.

Ega meil pikka pidu ei ole, 30 minutit lõunavaheaega.
Aga jagub sellestki.

...
Teised mõtted tulid ka teleri ees.
Vaatasin saadet "Kaks kanget Venemaal". Kuskil seal Siberis elas minu vanaisa lapsena. Ikka päris mitmeid aastaid. Kui pere Eestisse tagasi tuli, jäi vanem õde sinna, abiellus, lapsed sai... Oma hilisemas elus ei teadnud vanaisa oma õest enam midagi. Kes seda teab, kui suur sugupuu haru võib Venemaal olla... või siis hoopis murdunud oks.

...
ps Aastal 1918 koostas pastor Nigol ülevaate Eesti asundustest Venemaal, seal toob ta eestlaste arvuks Siberis 40 000 ja loetleb üle 100 küla.

Siberi eestlased

...
Elu on ikka imelik küll.

Ja päris tore on aeg-ajalt televiisori ees istuda.
Mõtted liiguvad lihtsalt lambist, Ameerikast Venemaale.
11.11.11
...

Õhtusöök viiele

2011-11-08T20:07:00.005+02:00

...

Nojah, võiks ju öelda, et õhtusöök kuuele, aga misteha-misteha, kui kuues keeldub kana söömast.

Kuna oli vaja kiiresti üks sünnipäevalauakraam kaasa võtta, käisime toidupoest läbi. Natuke salatit, natuke liha.

Võiks arvata, et 5 broilerit vaagnal, aga võta näpust. Viis väikest vutti praetaldrikul hoopis.

Lase loll poodi ostlema, ikka oskab ämbrisse astuda.

Minu idee oli, et ei võta ühte prisket broilerit, võtame viis pisikest vutti.
Kints küll sarnane kui keskmisel konnal ja luud haprad kui tuvil, aga hind tundus soodne olevat - 2.25
Ja ma polnud elu-seeski vutte söönud.

Kui maksmisele lähenesime, tuli selgus. Broilerid olid müügil kilo hinnaga, vutte müüakse tükikaupa.
5 tüki eest tuli maksta 12.25. Mis on kroonidesse panduna märgatavalt suurem summa.

Kaaskannatajad soovitasid küll, et poetame paki vaikselt lihakaupade riiulile, aga mis tehtud see tehtud, ostsime ära ja panime nahka.

Ei saaks öelda, et liha liiga palju oli.

Õnneks oli ka üks "kodukootud" mustasõstrakook, nii lõppkokkuvõttes sai kõht liigagi täis.

...

Metsa läksin ma...

2011-11-07T21:57:00.007+02:00

...
Fotojaht rändamisest.

Pole ju alati vaja kaugele minna, et eemal olla.

Mina läksin metsa.

Iseendaga ja iseendas rändama.

...
Teistel teised rändamised
...

Ära mulle paku!

2011-11-05T21:10:00.016+02:00

......

Kogu aeg midagi pakutakse, sina siis ole see tark, kes otsustab, mida võtta või mida jätta.

Tavaliselt ma ei viitsi, siis ma teen endale vastava - ära mulle paku - näo pähe, ja enamasti see õnnestub.

Neljapäeval olin aga liiga väsinud ja õigel ajal jäi õige nägu tegemata, nii olin sunnitud oma 10 minutit kuulama pensionide saatusest, staatusest, mõne panga edukusest ja teise edutusest.

Aga nii väsinud ma nüüd ka ei olnud, et oleks end lasknud ära rääkida, mu sammas jäi Samposse edasi, kuigi sain teada, et Sampol on olnud paremaid aegu, et mõnel pangal läheb kogu aeg hästi või siis aina paremini.

Loodetavasti ei pea ma oma otsust kahetsema, seda enam, et kahetsemine pole mu tugevamaid külgi.

...
Täna pakuti Pärnu Rimis degusteerimiseks uut jogurtit.
Mina tegin pähe oma õpitud ära-mulle-paku-näo, seekord õnnestus. Jalutasin mööda, aga kõrvu jäi jupike võõrast juttu selja taga.

Ära mulle paku, tervislikud eluviisid ei luba jogurtit mekkida.

Taimetoitlane?
Mõtlesin, et vaatan kohe.
Oli jah selline pikk ja sale, kindlasti tervislikust toidust. Pilgu ostukorvi heitsin ka.
Sardellid, küpsised ja mingid krõpsud.
Njah, ju selline oli tema süsteem - ära mulle paku.
Vahet pole, kes millega välja tuleb.

Aga pakkumist ma ära ei keelaks.

Mäletan, kuidas me laevas käisime kohe mitu korda mingit kokteili degusteerimas.
...

Mis sa ikka muretsed

2011-11-01T23:57:00.006+02:00

...
...
Helistasin pühapäeva õhtul isale.
Kell 6 ei võtnud vastu.
Kell 7 ei võtnud vastu.
Proovisin mobiili peale... sama lugu.
Ehk pealelõunane uinak?

Hakkasin juba muretsema.

Kell 9 helistasin veel korra... nojah, võib-olla on juba magama läinud. Vana inimese asi.

Hommikul proovisin uuesti.

Asjata muretsetud.

Isa oli käinud teatris.
"Augustikuu" Draamateatris.
Selle etendusega tähistas Ita Ever 1. aprillil oma 80ndat juubelit.

Isa 80. juubel oli täpselt 5 kuud varem.

Etenduselt tulles ei hakanud ta mulle tagasi helistama.
Et öö juba käes, mis sa enam helistad. Nagunii magab.

Täna helistasin juba varakult.

Palju õnne sünnipäevaks!
...

Fotojaht: sadu

2011-10-28T19:18:00.006+03:00

...
Sadu on seda nägu, kuidas teda vaatad.

Üks sadu on see, mis näkku sajab, teine see, kui kaela kallab.

Minu sadu on akna taga sadamine.

Vihmasadu köögi akna taga.

Lörtsi vastu auto klaasi.

...
Varsti on talv ja siis hakkab lund sadama.
Ma ei oota seda.
...
Teised sademed
...

Mida teha, kui põlved valutavad

2011-10-27T10:08:00.009+03:00

...

...

Tegelikult olen selle postituse võlgu.
Ükskord lubasin.

Et mida teha, kui põlved valutavad.

See pole mingi lühiajaline projekt, esimest korda tegin seda aasta-poolteist järjepanu, siis jäi millegipärast pooleli. Nüüd sügisel hakkasin uuesti, sest põlved hakkasid jälle märku andma.

Tundub, et on kasu.
Usk peab muidugi olema, aga miks mitte uskuda, kui ühe targa tohtri õpetus, Roza ütles, et teda õpetas tema raviarst haiglas.

Asi iseenesest on lihtne. Ja igal juhul täiesti ohutu... vähemasti minu arvates.

Hommikune esimene söögikord:
Pool klaasi kaerahelbeid
Pool klaasi keefiri
Lasta 15 min seista, siis ära süüa
Ja siis 2 tundi ei tohi midagi peale süüa.
Kas vett juua tohib, ununes küsimata, kohvi kindlasti mitte.

Ma igaks juhuks ei söö, ei joo. Mitte midagi.

Kujunes kuidagi rütm välja, hommikul "ravim", töö juures joon millalgi tassi kohvi ja kell 11 on söögipaus, nii et minu jaoks probleemi pole. Ma selline omnivoor, vahet pole, mida söön. Ja ärkamiseks pole kohvi vajalik.
Karta on, et nõudlikumale natuurile ei sobi.

Aga momendil pole mul kodus keefiri ja juba on 2päevane vahe sisse tulnud.

Täna peab ikka poodi minema...
...

Fotojaht: nurgas

2011-10-21T19:25:00.006+03:00

...
Vanasti pandi lapsi nurka. Minu lapsed seisid ka mõnikord nurgas... arvan ma.
Päris kindel ei ole, aga ju ma ikka panin.
Tol ajal seisid lapsed ikka nurgas.
Koolimajas on üks nurk, mis vanemale pojale väga kodune tundus, kui kord oma kooli väisamas käis.

Ise ma ka lapsena seisin mõnikord nurgas.
Kui enam seista ei jaksanud, siis istusin. Mäletan, et ükskord nutsin end isegi nurgas magama.
Aga vabandust ei palunud.

Tänapäeval eriti enam nurgatamist ei ole. Mõnikord ehk siiski, nurka rahunema.
Aga pigem psühholoogi juurde.
Nõustajalt nõu saama.
Et kui laps on paha, siis laps pole süüdi.

Ju see siis nii on, kui õppinud inimesed räägivad.

Ega ma seda ei tea, kas ma ise nurgas seistes paremaks muutusin. Hetkemõju oli küll vastupidine, aga pikemas perspektiivis, mine tea.

...
Mul üks pilt on, kus lapsed on nurgas.

Eriti õnnetud nad ei tundu.
Eks ikka seepärast, et asi vabatahtlik.
...
Siit nurgast ja sealt nurgast...
...

Fotojaht: naeratus

2011-10-14T21:56:00.008+03:00

...
Naeratus?

Aga palun!
...

...
Naeratame veel
...

Fotojaht: vaated ja aknad

2011-10-09T23:13:00.008+03:00

...
Mõnest aknast on ilus vaade.

Mõni aken on ise vaatamisväärsus.

Mõni aken ongi kohe vaateaken.

Kui on, mida vaadata.

Iseennast igatahes, ja kohe suures plaanis.

Mul kodus ainult väike ümmargune peegel seina peal, tulebki mõnikord end vaatamas käia.

Vaateaken annab ülevaate...
...

Salatisegadus

2011-10-09T16:03:00.004+03:00

...
Tegelikult ei olnud salatitega mingit segadust.

Salatid olid kenasti sirges reas, põnevad komponendid segamini sees.

Mina ise olin täielikus segaduses... ja maitsesin ainult ühtainukest.

Et keegi siin hõikas maha, et üritus ja pildid ja mis iganes, siis hilinemisega küll, täidan minu peale pandud lootused.

Mingi arbuusilaadne üllatus.

Üks eriline hõrgutis, kahjuks paistab ainult retsept.

Salat koos retseptiga.

No ja lõpuks lugupeetud degusteerijad.

...

Fotojaht: murdunud

2011-10-01T22:28:00.005+03:00

...
On ikka jõud ühel tormituulel.

Mis ette jääb, see katki läheb.

Pole sugugi nii, et jalapealt maha, hoopis praksti keskelt pooleks.

...
On mujalgi murdunud...
...

Mälupulk ei aita alati

2011-10-01T14:54:00.005+03:00

...

...
Ootasin kaupluses, millal saan maksta.
Müüja lõi arvet kokku.

Mina tegin rahakoti lahti.
Võtsin välja, hoidsin peos.
Et kohe hea võtta, kui arve tehtud.

Aga kui lõpuks maksma hakkasin, avastasin, et see polegi pangakaart, mis mul käes.
Hoopis mälupulk.

Mul on väga hea mälupulk. Seal peal on palju olulist, mida on vaja mäletada.
Palju ebaolulist ka, isegi sellist, mida oleks parem unustada.

Ainult et antud hetkel polnud mälupulgast kasu. Ohkasin ja panin kotti tagasi.

Võtsin pangakaardi välja.
...
Poja kutsub noorikut oma mälupulgaks.
Pean talle ütlema, et mälupulk ei aita alati.
...

Vaese aja lõhelõuna

2011-09-24T13:27:00.005+03:00

...

Targad nõuanded on alati teretulnud.

Ei ole minu välja mõeldud, kolleeg õpetas.

Mõtlesin küll, et hoian saladuses, et kui kõik teavad, siis pole enam nii põnev.
Aga tegelikult on nii, et mulle meeldib häid asju jagada, eriti lähedastele. Ja eks need, kes siia lugema satuvad, omamoodi omad on.

...
Päikesejänku joonistas perepildi nendest kõige kõige lähedasematest. Tundub, et ülesöömise probleem on ainult minul... kui see nüüd ikka olin mina see sinise kleidiga.

Igatahes mulle meeldib mõelda, et nii on.

Teisi vaadates ma arvan, et nemad üritavad küll toidu arvelt kokku hoida.
...

Nüüd siis lõhest.
Osta poest üks lõhe supikogu, seesamune, kus pikk lihane selgroog sisse pakitud. Mina maksin ta eest kaks senti üle 1 euro ja kaalus 784 grammi.

Panin ahjuplaadile ja maitsestasin... armastusega.
See tähenadab, et maitseaineid panin tunnetega peale. Mingit punast maitsesoola, Worcestershire`i kastet, niisama soola ja õige pisut majoneesi.

Hõõrusin kenasti üle ja ahju.

Seda ma teadsin, et kala liiga kaua ahjus ei tohi olla (Pilvi õpetas), niisiis valvasin ahju ukse ees, et ära ei unustaks.
Läks õnneks!

Ja siis kartulit juurde, ja salatit.
Luksuslik lõuna kolmele ilma eriliste kulutusteta, sest kartul oli kodus ja tomat-kurk ka. Maitseained samuti.
Tilli unustasin panemata, seda oleks mul ka olnud.

...
Veel kokkuhoidlikum oleks saanud olla, kui külma tõstetud kruubipuder kasutuskõlbuline oleks olnud. Oleks selle ka ära maitsestanud ja korraks ahju torganud.

Aga nagu selgus - parim enne oli juba mööda läinud.
Nüüd pakkus ainult vaatamisrõõmu...

...

Fotojaht: puu otsas

2011-09-24T10:19:00.006+03:00

...
Mõnikord on päris põnev pea kuklasse ajada.

Puule otsa vaadata.

Taeva ja maa vahele mahub nii mõndagi.

Puu otsas.
...

Esivanemad II

2011-09-22T21:37:00.016+03:00

...

Minu vanaisa ema oli Kadri ja vanaisa isa oli Jaan.

Jaanist ma juba kirjutasin, nii palju, kui Mango oli üles tähendanud.

Üht-teist nende pere elust annab veel välja lugeda vanaisa Siberi-aegade päevikutest, aga mitte palju. Vähe on seal kirjutatud elust-olust, rohkem tema enda unistustest, ideaalidest, lootustest ja plaanidest.

...
Aga vanavanaemast on mul ka mingid killud. Kõigepealt ehk see, mida ma ise mäletan. Mitte et me kohtunud oleks, Kadri suri ikka mitmeid aastaid enne, kui mina sündisin.

Aga temast on üks lugu, mida minu vanaema rääkis.
Oma elu viimased aastad veetiski Kadri oma poja (minu vanaisa) peres.

...
Jaan oli 75, kui ta 1940.aastal suri, Kadri temast 5 aastat noorem. Mõned aastad hiljem, kui memm enam üksi hakkama ei saanud, toodi ta maale minu vanaema-vanaisa juurde.

Meil oli seal köögis laua ääres sellised pikad pingid. Kui otsa peal istusid, ja kui keegi siis pingilt püsti tõusis, oli alati võimalus oma raskusega pingiots põrandale suruda ja ise kukkuda. Ikka juhtus nii, et mõni kukkus, kuigi kõik teadsid, et otsa peal on ohtlik istuda.
Tookord oli Kadri see, kes pingiotsal istus ja usinasti sokki kudus. No ja siis juhtuski, et viimane naaber püsti tõusis ja memm põrandale maandus. Aga ega ta ei lasknud ennast sellest segada, oli põrandal maas, käed kõrgemale tõstetud ja näpud nobedasti kudumas, kallist aega saa ometi raisata.

Vanaemast on minu käes tema viimane dokument, 1941.aastal välja antud "Ausweis", üks pool eestikeelne "Isikutunnistus" valla templiga, teine pool saksakeelne, tempel haakristi ja kotkaga.
Ja tagumisel küljel juba uus valitsus platsis - venekeelne sissekirjutus elukoha vahetamisel. 9.oktoober 1944.

22.septembril oli Punaarmee sisenenud Tallinna.

Kui vanavanaema Kadri suri, oli ta 78 aastane.
Minu ema oli siis 19. Minu käes on kaks minu ema kirjutist tema vanaemast.

Üks algklasside-aegne koolikirjand "Minu vanaema".

Ühe kirja mustand peale matuseid 1948. aastal.

...

... kõigepealt tahaksin seda kirjutada, mis mul kõige enam südamel on. Nimelt mu kallis kadunud vanaema. Veel praegugi on need muljed nii sügavad ja mõtted keerlevad alatihti tema juures. Ja meil kõigil on hirmus kahju sellest, et Sina ega Su emme ei saanud teda viimasel teekonnal saata.

Kurb oli see ärasaatmine, kuid siiski nii pühalikult ilus, pani kõik hinge õrnemad keeled helisema. Laupäevaõhtu oli nagu jõululaupäeva õhtu. Kirjutuslaual oli valge lina, seal peal vaas alpikannidega, suur piibel ja põlevad küünlad. Ainult küünlavalgus ja toas vanaema kirst. Ning ümber leinavad inimesed. Laulsime ja mina mängisin harmooniumi või nagu sobiks nüüd ütelda – orelit. Lugejat kahjuks ei olnud ja Metsavahi memm püüdis seda tühja kohta asendada.

Hommikul kella 11-ne ajal ootas auto meid Lanstoa juures. Kandsime vanaema kirstu sinna ja edasi asusime pikale teekonnale autoga. Kui jõudsime Tudulinna, siis juba hämardus. Kohapeal oli kõik valmis korraldatud. Nüüd oli vanaemake seal, kuhu ta juba aastaid oli igatsenud, kodus. Auto sõitis edasi surnuaia juurde. See oli unustamatult kaunis, kuidas pojad kandsid vanaema kirstu surnuaia väravast sisse, puhkpilli orkester mängis leinalaulu. Kaunim kõigest oli matus õhtupimeduses, kui taevas säravad tuhanded tähed ja sinul on vaba lend otsida taevaste tulede hulgast kalli kadunu silmi.

Laulsime ja läksime tagasi onu Etsi koju. Oli nii hea olla koos nendega, kes sulle lähedased ja kallid.

Hommikul kell pool 5 algas tagasisõit ning kell 11 olime juba kodus, väsinud ja tülpinud.

Nüüd on kõik möödas, ainult mälestuste päevikus on üks kurb kuid ühtlasi ilus mälestus juures...
...

Kes ütles, et palgatõusuks ei jagu raha...

2011-09-21T17:47:00.006+03:00

...

...
Eile kuulsin raadiost, kuidas üks tähtis poliitikamees lahendas õpetajate rahastamise küsimust.
Lihtne ju.
Kui viiskümmend õpetajat on valitsuse hoone ees palgatõusu nimel meelt avaldamas, siis tuleb neile selgitada, et kolmekümne õpetaja koondamisel saab ülejäänud kahekümnele suuremat raha maksta.

Mõtlesin kohe, et ega nad palkadele nii palju ikka juurde ei pane, et kuhu see ülejäänud raha siis läheb.

Täna hommikul kuulsin.
Parlamendiliikmete palk tõuseb.

...
Hea asi see raadio.

...

Esivanemad

2011-09-16T22:06:00.012+03:00

...

...

Olen siia blogisse kirjutanud oma esivanematest nii mõnegi loo.

Oma vanaema emast olen kirjutanud.
Nüüd siis lugu vanaisa isast.

See pole minu lugu, sain Mango käest, kes jälle omakorda oma isa mälestusi üles kirjutas. Mango isa ja minu vanaisa olid vennad.
...

Jaan on minu vanaisa isa.

Vanavanaisa Jaan sündis 1865. aastal Tudulinnas. Jaanil olid vennad Aabel, Karla, Kristof. Jaani isa nimi oli Tiido (1841-1904) ja ema Miina (1844-1913).

1874 kolis Tiido oma perega Tudulinnast ära Mäetaguse valda Vaabo külasse Sepa tallu.
Pojad polnud talust huvitatud, kes kaela kandma hakkas, see talust jalga lasi.

Jaan sai koha Jõhvi mõisa metsavahiks ja elama asus ta Purusse, kus asus ka tema vahtkond. Jaan oli enne isakodust lahkumist naise võtnud, Tagatalu Jakobi tütre Kadri.
Nüüd elas Jaan oma naisega Purus ja pere hakkas kasvama. Esimene tütar Anete suri noorelt ja Jaan olla öeldnud, et Jumal võttis lapse kirikuvõlgade katteks.
1893 sündis Elfriide, 1895 Johannes, 1899 Eduard (Mango isa), 1902 sündis Oskar, 1904 Dedrik-Jakob (minu vanaisa), 1908 tütar Ida ja 1912 poeg Bernhard.

Pere oli suur, vanemad lapsed pandi tööle, kes karja, kes muudele talutöödele. Vana Jaan oli ka jahimees ja üks metsavahi ülesanne oli mõisasakste toidulauda ulukilihaga varustada. Kuna saksad eelistasid linnuliha, jäi suuremate loomade liha sageli metsavahi pere söögilauale.

Hädad ei käi mööda metsapuid, hädad otsivad inimesi. Vana Jaanile tuli kallale haigus, luupõletik, ja jalg tuli amputeerida. Operatsioon tehti Tallinnas Greifenhageni kliinikus. See võis olla 1910. aasta paiku. Metsavahi tööst tuli nüüd loobuga, aga oli veel olemas elukindlustus, mida Jaan hakkas mõisalt nõudma. Et tegemist ei olnud tööõnnetusega, keeldus mõisnik seda välja maksmast. Jaan andis asja kohtusse ja võttis ka advokaadi.
Jaan Poska oli see, kes seaduse tundjana pidi abiks olema.

Esimene kord läks asi tühja, aga advokaat soovitas edasi kaevata. See oli tegelikult vanamehe lollitamine, sest ka teisel korral oli lugu sama. Jaan loobus edasisest nõudmisest, iga kohtuistung läks talle maksma 25 rubla, aga see oli tol ajal lehma hind.

Siis kolis vanaisa Jaan Iisakusse, tema äi, Tagatalu Jakob, aitas ta seal otsa peale. Äia, aga küllap ka vendade abiga sai ehitatud 2korruseline maja otse peatänava äärde. Jaan õppis uue ameti ja hakkas kingsepana tööle. Oma kolmele vanemale pojale õpetas ta ka ameti selgeks.

Jaani naise Kadri vend Danel oli saanud gümnaasiumi hariduse ja õppinud telegrafistiks. Algul töötas Jõhvi raudteejaamas, kuid siirdus siis Venemaale. Sedamööda, kuidas raudtee ehitus Venemaal ida poole nihkus, läks Danel kaasa kuni Irkutskini. Daneliga kaasas oli tema naine Alma, neiuna Vähi.
Irkutski lähistel hakkas Danel pidama loomi, et siis linna turule piima viia. Loomi oli palju, nii 100 ringis, lisaks oli tal veel saeveski, kus lõigati laudu.

Danel kirjutas oma vend Hiiobile ja õemees Jaanile, et nad ka Euroopast sõjajalust ära tuleks. Hiobile see ei sobinud, kuhu sa talu jätad, kuid Jaan otsustas sõita. Jõhvi jaamast üüriti kaubavagun, laaditi peale tööriistad, nende hulgas ka kingsepa õmblusmasin, võeti kaasa toidukraam, ja läkski lahti sõit vabatahtlikena Siberisse. Lapsed võeti kaasa, välja arvatud vanem poeg Johannes, kes oli sõjaväes.

Pärast paarinädalast loksumist raudteel jõutigi Irkutskisse, kus onu Danel nad lahkesti vastu võttis ja aitas neil sisse elada. Jaan hakkas tegema jalatseid, et sellega perele elatist teenida. Jõudumööda aidati onu Danelit tema ettevõtmistes. Juba lehmade lüpsmine oli suur töö, seal sai õde Elfriide kaasa lüüa.
...

20ndate aastate algul sõideti tagasi koju, vanem tütar jäi maha, sest tema oli endale venelasest mehe leidnud ja temaga abiellunud, maha jäi ka poeg Eduard, kes oli valgete poolt sõjaväkke värvatud.

Vanaisa päevik Siberi ajast.

Jaani pere jõudis tagasi Eestisse ja Iisakus avati jälle kingsepa töökoda.
...
Lisan ennast fotojahti, sest mõlemad fotod olen algmaterjali pealt ise maha pildistanud...
...

Ruuduline käsitöö

2011-09-10T09:54:00.007+03:00

...

Fotojaht selline. Ruuduline.

Ma ei tea, võib-olla on maailmas palju ruudulisi asju, aga mulle tuleb eeskätt käsitöö meelde.

Isegi "Käsitöö entsüklopeedia" on mul mingil määral ruuduline.

Olen omal ajal pildi teinud (kevad 2009) tõenäoliselt selle pärast, et uue raamatuga eputada.
Ei saa ju ostmata jätta, kui heal raamatul hind poole peale tõmmatud :)

Mul on teisigi ilusaid ja õpetlikke raamatuid, aga lõpuks on kõik see, mis teinud olen, ikka oma äranägemise järgi kokku pusserdatud.

Kardin köögis.

Padjale püür.

Ruutudest kokku pandud lapitekid.

...
Ja lõpuks vaatas mind süüdistavalt neiu Roosi, et mina ka, mina ka.
Kuidas ma enne ei märganud?

Roosi puhta ruudulises täna.

...
Teiste ruudud
...

Fotojaht: purgis

2011-09-03T08:01:00.008+03:00

...
Mida kõike on võimalik purki panna!

Kurgipurki mett nõrutada ja hapukoorepurki piima kallata.

Purgis saab hoida poodi-mängimise-raha.

Ja siis on mul selline eriline purk. Kingituseks saadud.

Põhja alla on kirjutatud - HEADE MÕTETE PANIPAIK.

Otsisin selle täna hommikul välja.
Mitte ainult pildistamise jaoks.

On lihtsalt kohta vaja, kuhu head mõtted kokku korjata.
Vastukaaluks hommikusele tusatujule.
...
Mida veel võib purki panna?
...

Põhjust pidutseda

2011-08-30T21:17:00.004+03:00

...
Põhjust leiab ikka.

Mõnikord on isegi rohkem kui üks põhjus.

Täna on suurte numbrite tähistamise päev.

Mõni number on ikka nii suur, et ise ka ei usu...
...

Paljulubav paber

2011-08-27T07:14:00.009+03:00

...
Kuna üks neist oli minu kasutada, näppasin ka pildi osaliselt.

Et oleks meeles, kus käisin ja mis nägin.

...
Kõik sai nähtud, mida lubati.

Kontsert.

...

Tallinn ja Tallinna tornid

...

Oleviste kirik

...

Lai tänav

...

Kutse oli... sõbrants kutsus. Kutset nägin.

Mida paberil kirjas ei olnud, need olid esinejad. Neid nägin ka.
Helin-Mari Arder
Siim Aimla
Ain Agan
Mihkel Mälgand

"Mu süda, ärka üles"... džässiseaded eesti vaimulikele rahvalauludele

Ilus oli.
Hääled helisesid ja kirik kajas vastu.
...
ps
siiski, siiski... kuskil pidi olema veel keegi Corelli Music, aga temaga me ei kohtunud.
Kui see polnud just see armas tüdruk, kellega kojusõidul rongis restoran-salongi jagasime :)
...

Mida teha paberist?

2011-08-26T18:36:00.004+03:00

...
Fotojaht selline.
Paberist.

Mõtlesin, et mina ise ei ole mitte midagi huvitavat teinud. Kas mul üldse paberist pilte on... välja arvatud paberil pildid fotoalbumites.

Aga kui digi-fotod üle vaatasin, siis nägin, et ikka oli.
Liigagi palju oli.
Ise olen ka teinud.
Ühele raamatule kujundasin kinkepaki.

Lõikasin ja kleepisin.

Oleks võinud joonistada ka, aga mina pole nii andekas.
Nagu mõni.
Viimse detailini kõik läbi mõeldud.

Mõni on veel andekam ja teeb päris kunsti. Ma pole kindel, kas seal pildistada lubati, aga kuna ma rootsi keelest aru ei saa, siis tegin klõpsu ära.

Moekunstnikud võivad paberist imelisi kostüüme valmis nikerdada.
Taaskasutus...

Mõnele pole miski keeruline jõuluvanale lennukisõit korraldada.
Kui ainult lennuk on.
Ja jõuluvana.

Nii palju siis sedapuhku paberist...
...

Kuidas pelmeenidest said empanadad

2011-08-24T18:38:00.006+03:00

...

foto

Leidsin loo oma vanast kaustast "Igapäevamõtted"

Siis mul blogi veel polnud, pildistamise-maaniat ka mitte.

Nüüd ma enam ei viitsi kududa ega küpsetada.

Pihtimus sellest, kuidas mina pelmeene tegin

Veebruar 2005

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Olles saanud oma kisakoorilt energiasüsti, alustasin tegutsemist. Poes suutsin meenutada, et vaja on hakkliha. Nii ma siis poetasin korvi pakikese. Kodus avastasin, et minu kogus (250g) on märkimisväärselt väiksem retseptis olevast kogusest (1300g). Nii et esimesel päeval jäid pelmeenid tegemata. Teisel päeval poetasin toidukorvi järgmise paki (250g) ja ei suutnud kuidagi meenutada, kas oli veel midagi vaja või mitte. Kodus panin teise paki esimese paki kõrvale ja mõtlesin, et nüüd kohe kohe kohe. Aga siis tuli mitmeid meeldivaid ja vähemmeeldivaid vahepalasid ja täna hommikul seisin silm silma vastu tõsiasjaga, et s e l l e s t 3 päeva külmkapis laagerdanud lihast ma küll pelmeene teha ei taha (vahevihjeks pean tunnistama, et ma pole siiani päris kindel, kas ma sinna pelmeenide sisse ikka pean toore liha keerama?).

See selleks, edasi lõin liha jupi kaupa pannile ja tegin kiirkuumutamist, siis jahtunult köögikombaini koos sibula, soola ja küüslauguga…ja siis oli mõistus otsas. On see nüüd enam pelmeenitaigen? Õnneks oli mulle meelde jäänud värske foorumiteema, tainas ja täidis (või midagi sarnast). Lappasin kähku kõik läbi ja silma hakkas üks, kus olemasolevad ained ja kogused natuke klappisid. Singi asemel küll liha, tüümian käbedasti basiilikuga asendatud, konservtomatid, juurde näputäis pipart (hiline arusaam – minu näpud on näputäieks liiga suured). Aga mis kõige olulisem…tainas. Kakud kerkisid kenasti kohevateks. Ämm kiitis lihapirukaid, aga ütlesin talle, et need on empanadad.

Kõik kokku väga iseloomulik minule, et tahtsin küll kõige paremat aga välja tuli nagu alati…ehk lühike vahemaa pelmeenidest empanaadasse.

TeateTants

2011-08-22T11:15:00.006+03:00

...

Tants tuleb

...

Nii vahva üritus, eeskätt muidugi neile, kes tantsivad.
Aga tee ääres vaatajatele ka.
Eriti kui öösel ja lähedal.
Ja tuttavad tantsijad.
Võõrad ka, sellised noored ja säravad.

Meie maakonnas tantsis 21 kollektiivi, neist 16 Järvamaa omad. Tantsupaare ligi 140.
21.53 - 3.17
Kokku ligi viis ja pool tundi.

Ise küll kella 3ni öösel vastu ei pidanud, ei jõua ju igale teeotsale ette sõita, et mööda tuhisevat tantsupaari ergutada.
Mõned teeotsad siiski, ja mõned vahetused tantsijatest.

Palju toredaid inimesi, omasid ja võõraid, lähedalt ja kaugelt.

Ja milline tempo! Kilomeetrikese üritasin kaasa kõndida, aga kui korra juba maha jäid - ikka jäid ju, kui nii palju tuttavaid ümberringi - siis järgi enam ei jõudnud.

Pilti üritasin ka teha.
See ebaõnnestus samamoodi.
Pime oli. Ja kõik liikus.

Tants läheb

Aga sest polnud midagi.
Et õiget pilti ei saanud.
Järele ei jõudnud.
Et kuulsad ja tuntud tantsulised mõnedsajad meetrid eespool jäid nägemata.
Kuskil seal tantsis presidendipoeg.
Ja tuntud tantsuõpetaja.

...
Veel 6 päeva.
Täna jõuab TeateTants Ida-Virumaalt Jõgevamaale.
Kui kõik need 1000 km tantsitud saavad, siis on muljeid ja materjale kindlasti mitme saate-, raamatu- ja filmijagu.

Küllap veel näeb ja kuuleb.
...

Fotojaht: eestlane

2011-08-20T09:23:00.008+03:00

...

Miks kaugelt otsida, kui omal olemas.
Noored eestlased.
Need kõige lähedasemad.

...
Fotojaht
...

Liiga palju raamatuid

2011-08-17T10:33:00.004+03:00

...
...

Raamatupoes on liiga palju raamatuid. Käisin eile, vaatasin oma silmaga.
Kõik riiulid raamatuid täis.
Ilusad raamatud. Raamatulõhnalised ja ahvatlevad.

Väga head raamatud ja vähem head raamatud, aga kõik ahvatlevad.
Et vaata mind, vaata mind!
Osta mind, osta mind!

Käid ja näpid, sirvid ja loed põgusalt lõigukesi.
Vaatad. Võiks ju osta.

Vaatad hinda.
Ei osta.

Aga siis äkki... raamatud soodushinnaga.
Kuidas sa jätad ostmata!
Viis raamatut valisin välja, 10 euri kulutasin.
Kõige odavam oli 0.99 ja kõige kallim 2.99
Justnagu niisama saadud :)

...
Mul kodus ka. Liiga palju raamatuid.
Kõik riiulid täis.
Head raamatud ja vähem head raamatud.
Mõned neist on läbi loetud, suur hulk lugemata.
Ja vaevalt, et mina neid kunagi loen.

Olin oma meelest kaval, tõstsin riiuli 3 ülemist kolmekordset rida koridori trepile lootuses, et kes tuleb, see leiab ja võtab kaasa.

Tühi töö, arvet pole just pidanud, aga ehk paarikümnest raamatust olen lahti saanud, vähemalt 100 on saadaval.
Ootavad, millal ma nad riiulisse tagasi kolin.

Olen juba laiutama hakanud, teab, kas enam mahuvadki.
Uued raamatud ka alles riiulisse panemata.
Oleks pidanud vist ikka ostamata jätma...

Raadios räägiti e-raamatust.

Mis nendest teistest siis saab?

Raamatupoes kõik riiulid täis.
Kodudes niisamuti.
Raamatukogudki ei mahuta enam, korjavad vanu eest, et uutele ruumi teha.

Mida siis ikka teha nende raamatutega?
...

Asjad, mis ei tule tagasi

2011-08-14T10:00:00.007+03:00

...

Kuulasin Vikerraadiost saadet "Kadunud maailma". Valdur Mikita rääkis asjadest, mida ta taga igatseb. Asjad, mida varsti enam ei mäletata. Mille meenutamine teeb hinge soojaks ja pisut ka valusaks.

Maavanaemad, kes küpsetavad pannkooke. Valge rätik peas, kutsuvad kokku kanu.

Valged kanad.

Nõelutud sokid.

Kärbsed koduloomana. Kärppsed. Sõnnikuhunnikud kärbeste kasvulavana.

Piimaplekk ja piimaraamat. Piimaraamat, mis meenub iga kord, kui Exceli-tabeli lahti võtad, kus veerud ja lahtrid kunagi ära ei lõpe.

Piimapukk ja piimamees.
Piimapukk, mis meenub, kui vaatad Hiiumaa Eiffeli torni.

Külgkorviga mootorratas.

Valged sõstrad.

Õnn istuda külgkorvis, süüa valgeid sõstraid ja lugeda piimaraamatut.

Teed, mis ei vii mitte kuhugi.

Igal ühel on asju, mida ta taga igatseb.

...
Valgeid sõstraid igatsen mina ka. Vanaema juures oli üks põõsas, kandis vähe, aga küll olid head marjad.
Külgkorviga mootorratas oli üks lapsepõlveaegne sõiduvahend.
Hiljem sõitsime bussiga, isegi Peipsi äärde suvitama, telgid kaasas.

Lüpsik ja lüpsipink on mul praegugi alles. Piimaplekk... kas see oli see kõrge piimanõu?
Piimapukiga kohtusin viimati paar aastat tagasi.

Ja selle Eiffeli torniga, mis pidada piimapukki meenutama, olen ka trehvanud.

Valge rätikuga taluperenaisi minu elus pole olnud. Vähemasti ei mäleta.

Pilt on pärit enne minu ajaarvamist. Kanad olid siis küll veel enamalt jaolt valged, aga mitte rätik.

Ma ei tea, kes on see perenaine pildil. Võimalik, et minu vana-vanaema. Vanaisa ema.

Mäletan hobuse ja vankriga sõitmist. Seda tunnet, istuda vankris, ohjad käes. Metsateed olid sellised omamoodi, rattajäljerajad ja kabjajäljerada. Kaks kitsast ja keskel üks lai. Hobuse ja vankriga käimise teed.

Heinavedu käis hobusega.

Ja teised talutööd.

Suures kõrges heinakorvis olen isegi kunagi heina vastu võtnud ja koormat teinud.

Vabakasvatusest siis veel ei räägitud, lapsed olid kenasti raamitesse paigutatud.

1967

Kärbseid püüti kärbsepaberi abil.

Naabertalus oli köögilaual lisaks taldrik kärbseseenega. Kärbsed lendasid peale, mekkisid ja surid sinnasamasse.

Ega ei peagi olema nii nagu kunagi oli.

Aga natuke nukraks teeb ikka.
...

Fotojaht: praguline

2011-08-13T09:10:00.007+03:00

...
Praguliseks muutuma...

... või prakku pugema.

Vahet pole.

...

Üks pilt täna tehtud ka.

...
Teiste tegu
...

Ei saa olla...

2011-08-08T21:22:00.005+03:00

...

Kui ma mai keskel hambaarsti juures käisin, pandi uus aeg kirja.
20. juuli.
Et kas sobib?
Appike, kas on võimalik keset suurt kevadet teada, mida ma juuli keskel tegemas olen. Kui tõtt tunnistada, siis arstki ei teadnud, aga arvas, et puhkus on tal selleks ajaks läbi ja kell 2 on hea aeg, sest siis pole vahet, kas hommikupoolne tööpäev või õhtupoolne.

Mai keskel tundus, et suvi on niiii pikk ja juuli keskkoht mõõtmatult kaugel.

See oli alles.
20. juuli.
Ja maikuine tohtri manu käimine.

Uue aja sain ka. Septembri keskele.
Kell 14.00
Et kas sobib?

See tundus olevat mõõtmatult kaugel.
Siis oli suur suvi.

Mitte enam täna.
Täna ma tunnen, et suvi on juba läbi. Puhkusepäevi saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda.

Ja kaugel seegi päev on, kui hambaarstile mineku aeg kätte kukub.

Kuku-kuku, kellakägu.

Kas tõesti on võimalik, et mingil vaikival kokkuleppel on aeg kiiremini käima hakanud?

Oma seinakella panin seisma.
Seniks kuniks kiiruskaamera muretsen.
Las võtavad tempo maha.
Aeg.
Suvi.
Kell.
Muidu ma hakkan nutma.
...

Fotojaht: punane ja must

2011-08-05T19:04:00.002+03:00

...

Seaduskuuleka kodanikuna peaksin tegema valiku ja otsima välja kaks pilti, mis reeglistikku ära mahuvad.

Aga musta ja punast on liiga palju.

Mul on must ahi punases köögis, kuhu ma aeg-ajalt ka punast või musta atribuutikat muretsen.

Ja ma ei suuda oma hommikustest klõpsatustest ainult kahte pilti välja võtta.

Las ta siis olla, kaks korda kaks punast ja musta.
...
Must on ahi.
Punane on munalõikur.

Põrandahari on puna-must.

Ja raadio on must.

Aga harja mustades harjastes leidus ootamatult midagi punast.

...
Teisi ka
...

Fotojaht: aed

2011-07-29T18:33:00.004+03:00

...
Kõige ilusam aed lähiminevikus.
Ja üldse ka, kui nüüd kaugemalegi mõelda.

Kokkutulek Tiina juures.

Selge ju, miks 15 õitsvat ilutaime ümber oma maja jätsin pildistamata...
...
Aiad teistel ka
...

Kuidas soodustada sadu

2011-07-26T19:56:00.005+03:00

...

Too kohe hommikul kastekann tuppa.
Kööki.
Ootele.
Et meeles oleks lilli kasta.

Siis ta tuleb.
Sadu.
Selline korralik.

Kuidas soodustada korduvat äikest?
Ikka samamoodi.
Oota, kui müristamine kaugele on läinud.
Siis tee arvuti uuesti lahti.

Võid päris kindel olla - tagasi tuleb.

Pean vist jälle kinni panema.
...

Fotojaht: magusam kui mesi

2011-07-22T18:18:00.009+03:00

...
Et mõista, mõista, mis see on... magusam kui mesi?

Kuna vastust ette pole antud, on ka valed vastused lubatud.

Ja mis vale... kui ühele vale, siis teisele õige.
...
Jäätis on igatahes magusam kui mesi.

Ja mõni musi on kindlasti magusam kui mesi...

...
Teiste magus
...

Laenatud lapsed

2011-07-18T23:23:00.003+03:00

...

Suvi on sellepärast tore, et siis saab endale lapsi laenata.

Laenatud lapsed, see pole see, mis oma laps.
Laenatud lapsed lähevad pärast oma emmede ja isside juurde tagasi.

Laenatud lastest lugesin Pilvi kirjast. Kui nende poja oli vahetusõpilane Ameerikas, kirjutas "uus pere" hiljem: "Looja on meid sellel aastal eriti õnnistanud, kuna oleme saanud Juhanit laenata."
See oli ammu, ehk 40 aastat tagasi.

Mina laenan lapselapsi. Ja see meeldib mulle väga.
On suur vahe, kas laps tuleb külla koos oma ema-isaga või on ta mulle nö laenuks antud, sest siis me teeme igasuguseid asju, mida ema-isaga koos kindlasti ei teeks.

Näpime riidekapis ja otsime, mida vahelduseks selga-jalga-pähe panna.

Vanaema sall ja eiteakelle püksid...

Vanaema pontšo ja sall ...
Tibinatega on lahe, vist sai omal ajal nukkudega liiga vähe mängitud :)

Noorte meestega on hoopis teistmoodi tegemised.
Tööd teeme. Ilmaasju räägime.
Käime maailma avastamas.

...
Mõnes mõttes on tore, kui tibusid mitmekaupa jagatakse, siis nad toimetavad isekeskis ja mina saan oma asju teha.

Teisest küljest... ma ikka tahan, et mind ka mängu võetakse.

...

Mida külas pakutakse

2011-07-18T09:50:00.004+03:00

...
Igasugu põnevaid asju pakutakse.

Üks lõunasöök...

Üks õhtusöök...
Rootsis olin.
Aga see oli juba ammu, päris suve alguses.
3.-5. juuni
...

Muna või kana

2011-07-16T09:08:00.004+03:00

...

Muna või kana... kumb siis enne oli?

Mina küll ei oska öelda, see nii kauge minevik.

Ma ei tea isegi seda, mis mu endaga minu elu jooksul juhtub.
Kumb on põhjus ja kumb tagajärg.

Kogu oma lapsepõlve olen kõik suved metsas veetnud. Vanaema-vanaisa maja oli keset metsa, järv oli keset metsa. Ja see, et ma hommikul korviga metsa läksin ja õhtupoole tagasi jõudsin, oli üsna igapäevane.
Imetlen oma vanaema, kes ei paanitsenud.
Või ei näidanud seda välja.

Aga sellise metsiku eluviisi juures ma ei mäleta, et mul kunagi oleks puuk küljes olnud, et keegi teinegi oleks selle pärast muretsenud või ennast peale metsaskäiku üle vaadanud. Mõnest puugist aeg-ajalt ikka räägiti, eriti sellistest, mis end igasugustesse põnevatesse kohtadesse kinni kasvatasid, nii et oli vaja kõrvalist abi kätte saamisel.

Kui mu omad lapsed väikesed olid, siis jah, mõnikord nad said puugi. Mereäärsetes padrikutes ja heinamaadel kolades.
Aga mingit erilist paanikat see ei tekitanud. Ei osanudki nagu eriti midagi karta, kuigi juba jutud käisid. Et üks tuttav oli saanud ja raskesti põdenud.

Nüüd on nii, et pole suve, kus ma endale puuki ei nopi. Kaelapealset käisin isegi tohtri juures välja kangutamas.

Ja nüüd ma kardan. Lapsukesi metsa viia ei julge.
Ise ka, olen hoolikas, kolan pool päeva metsas, siis viskan riided pesusse ja ise ennast duši alla.
Hirm on.

Saaremaal kalmistuvahilt küsisin, et kas neil puuke ka on. Mingit erilist massilisusest juttu ei olnud.
Ja kellel meist seitsmest oli õhtul puuk küljes? Eks ikka sellel, kes endale õnnetust kaela kraaksus. Minul siis.

Nüüd ma ei teagi, kas puugid tulevad sellepärast, et ma neid kardan.
Või kardan ma sellepärast, et nad tulevad.

Ja nad tulevad. Üks jalutas alles üleeile mu õlal, olin just maasikalt tulnud.
Ja duši alt.

...

Fotojaht: vana ja uus

2011-07-15T20:31:00.004+03:00

...
Ajapikku muutub iga asi vanaks.

Ja siis muretsetakse vana asemele uus.

Üks väga oluline maja sai sel suvel uue katuse.

Minu lapsepõlve mängumaa.
...
Teiste tehtud uus ja vana.
...

Õnnelik lõpp

2011-07-14T14:18:00.008+03:00

...

Mulle meeldivad muinasjutud, sest enamasti lõpevad nad õnnelikult. Et kui surnud ei ole, siis elavad õnnelikult edasi. Ja kaua veel.

Mulle meeldivad ka filmid, mis lõpevad õnnelikult. Mulle isegi meeldiks, et ma selle õnneliku lõpu enne teada saaks, sest siis on hea rahulik vaadata.

Kriminullid meeldivad mulle ka, sest enamasti saadakse kurjategija kätte ja see on ka ikka miskitmoodi õnnelik lõpp.

Mul on tõeliselt hea meel, et 7 jalgratturit said pantvangist eluga välja. Sellelgi lool on õnnelik lõpp.

Mina olen teada paanitseja, ma igatahes tundsin muret.
...

Pärnusse, läbi Vigala

2011-07-14T01:19:00.008+03:00

...

Tegelikult läksime Vigala surnuaeda, sinna kaasal vanavanemad maetud.

Emapoolsed vanaema-vanaisa.
Aksel 1900-1980
Linda 1902-1987

Isa poolt ainult vanaema.
Mari 1880-1959

Oskar, minu äiapapa, oli Mari poeg.
Nii seisis passis - Mari poeg.
Mari oli juba 33, kui Oskar, tema ainuke laps, sündis.

...
Surnuaedades käia mulle meeldib.
Riste vaadata.
Nimesid lugeda.

Täna hommikul, kui sõbrantsiga kohalikul kalmistul käisin, sain aru, et seal mulle ei meeldi. Liiga palju tuttavaid.
Liiga palju noori.
Liiga palju mõttetut surma. Vägivaldset minekut.

Justkui surmal oleks mõte...

Ehk ongi, siis kui seljataga pikk elu ja väsimus peal.
Igaveses unes, pikas puhkuses.

...
Aga Vigalast edasi läksime Pärnusse.

Suveõhtud on ikka mõnusad küll, kui neid sääski ainult vähem oleks.
Ja pimedaks on ka hakanud liiga vara minema.

...

Suve keskel saame kokku

2011-07-13T14:51:00.007+03:00

...
Algul ei saanud vedama, aga nüüd juba viiendat korda annab kokkutulek suvele värvi.

Seekord eriti värviline.

Jõgevamaal, Tiina juures.

Kümme oli meid sedakorda,
on olnud rohkem, on olnud vähem.

Kursakaaslased ära kallistatud, olulised vaatamisväärsused vaadatud,

vorstid grillitud, veinid joodud, jutud räägitud, õhtul jälle kodus tagasi.

Kas järgmisel aastal jälle?
Kindlasti, head traditsiooni pole mõtet rooste lasta minna.

...

Ühesugused mantlid

2011-07-11T13:12:00.006+03:00

...Usun, et see pilt võib olla aastast 1942. Ema oli siis 13, Pilvi aasta vanem.
Pilvilt küsisin, et miks ühtemoodi, kas mingi tüdrukute vorm.

Miks ühesugused mantlid. Mul on hästi meeles. Kui Maailmasöda läks lahti 1939, siis oli ette näha, mis tuleb. Igast asjast puudus. Tiiul kallil önnestus veel leida mantliriiet, mis jätkus nii Öiele kui minule. Toora ömbles need valmis ja fantaasia puudusel jäid mölemad samasugused ja see meid ülepea Öiega ei seganud .
Samal korral , see pidi olema kunagi 39-40, ostis Tiiukene veel kaks mantlitäit talvemantli riiet. Öie sai omale sinakashalli musta elegantse kraega talvepalitu. Minu mantliriie oli veidi öhem , tumesinine ja must krae oli ka lihtsam. Tegumood oli jälle sama. Toora ömbles.

Kui mina laps olin, siis mulle õmbles Itty-tädi.
Toora-tädi kudus mulle nii mõnegi kampsuni.
...

Kartulivõtmisega algust tehtud

2011-07-10T10:31:00.005+03:00

...

Üle mitme aasta tegelen jälle kartulikasvatusega. Oma 100 mugulat panin mulda, seeme siit ja sealt kokku krabatud.

Isegi õitsema pole hakanud, õiepungad kuivavad ja pudisevad niisama.

Uudishimulik mina, ei suutnud vastu panna ja tõmbasin eile ühe pesa üles. Et mis selle kuiva liiva sees üldse olla saab.

Üllatus, üllatus! Mina oma lõunase kartulinormi sain kätte.

100 pesa, 100 lõunat. Kolme kuu talvevarud olemas... kui ma teistele makarone pakun.
Ja täna kartulivõtmise korraldaks.
Aga ma ei korralda.
Ja kui aus olla, siis ma ise armastan makarone vähemasti sama palju kui kartuleid. Ehk rohkemgi.

Nii et las nad kasvavad, eile sadas vihma ka.
Esimene korralik vihmasabin üle pika aja.

Müristas ka, aga see oli kaugemal.
...

Fotojaht värvidest... violett ja oranž

2011-07-09T20:33:00.006+03:00

...
Violett ja oranž... lilli ei tahtnud, aga muud ei arvanud ka olevat.

Vale puha!

On nii lillat kui oranži, mõne pildi peal isegi rohkem kui vaja.

Sedapuhku siis lapsed.

...
Teiste värvid
...

Ilus aed

2011-07-09T14:14:00.007+03:00

...

Mõni aed on väga ilus.
Mõni kohe oskab. Ja tahab ka.
Mina ei oska. Ja ega väga ei üritagi.
Aga mõnikord ma ikka.
Täna võtsin ette marjapõõsad. Umbrohtu kasvanud, kuivanud oksi juurde tulnud.
2 x 2 tundi on tehtud, nüüd on võhm väljas. 2 x 2 tundi tuleks veel teha.
Ilm on ka selline nagu on, 33 kraadi sooja (vilus!), ümberringi kõmiseb hoiatavalt.

Aga kui ilusatest aedadest rääkida, siis tädi Ilse ja onu Alfi aed.
Oli väga ilus.

Linna heakorrakonkursside laureaat.

1979 III koht

1994 I koht

Aed oli neile lapse eest, kogu hool ja armastus kuulus kodule ja aiale.
See aed oli nii korras ajal, kui nad jaksasid. Vähem korras siis, kui enam ei jaksanud.
Ja praegu ootab uut võimalust.

1994. aastal jaksasid. Ja said preemia.
Ilse oli siis 75- ja Alfi 79-aastane.

29. septembril 1994 on Ilse kirjutanud:

"Meie käisime 28.-30. augustil Soomes meie suurel preemiareisil. Laevasõit oli nii tore, ei tundnudki, et sõidad laeval. "Georg Ots" on küll vana laev. Meil oli siit linna peaaednik kaasas, noor mees, enne Tammisaaris käinud. Tuttavad juba ees, kõrgemas kihtkonnas. Meie olime nii nagu lapsed, kõik paberitega toimetused korraldati. Ainult siit Tallinna ja tagasi bussisõidu eest tasusime ise. Tehti viisad ja muud sõidud seal, ööbimine hotellis mugavas kahetoalises, telefoni, Jaapani teleka, vanniga ja puha. Veekraanid annab nuputada, kuidas käsitleda. See kõik on välismaa elu.

Takso oli Helsingis laeva vastas, sõit oli 180 marka(?) läbi Soome, samuti tagasi. See kõik läks Kuressaare sõpruslinnale õigede maksma, meie kahe vana kodu pärast.

Tammisaari on ilus väike puhas suvituslinn. Nemad säilitavad kõike vana: elamud, kõrged plankaiad, kuid kõik ilusti puhas ja värvitud. Vana linn, täpselt selline kui meie Kuressaare oli enne 1941. aastat. Nii tuttav, omane tuli ette.

Meil lõhuti kõik ära, aiad maha, kaunid paekivist aiad ja väravapostid. Nüüd hakatakse uuesti taastama, kuid see pole enam see.

Seal rajatakse uued linnaosad ühekordsed, nemad tahavad ka vanaduses jalgupidi maa peal olla. Ütlevad nemad."
...

Aasta hiljem, juuni 1995

"Ikka kiiruse tähe all. Kui seda kiiruseks nimetada saab. Eks see on häda, et jõud ütleb ülesse. See teeb elu kiireks, lihtsalt ei jõua enam, väsid, puhkad ja hakkad uuesti, seega aeg kaob. Olen turul käinud, kus ikka lisa saanud, oleme tänavu tublilt juurde saanud, ära väsitanud on küll see kevad.
Ilmastik on palju aega viitev olnud.
Kuid siiski, kartul mullatud, varajane näitab õisi. Kasvumajas tomatil mugulad peal, kurk hakkab õisi näitama, õied on, kuid isaspoolt pole. Viinamarju näib ka tulevat.

Alfil on 16.juulil 80 aastane sünnipäev. Te ei saanud talvel tulla, kuidas suvel? Kulukad on need sõidud muidugi. Tõendeid siiasõiduks pole vaja.
Praamisõit olevat nädalavahetusel poole kallim ja olevat juba 5-6 tundi järjekorras olnud, isegi saarlased, kellel peaks olema eelisjärjekord."
...

Märts, 1999

"Aeg on jõudnud kevadesse, kuid talvist lund ja külma jätkub. Kui oli talvekuud, siis sadas vihma, nüüd sajab lund ja külmakraadid võimutsevad.
Olgu kuidas on, ega talv taeva jäe ega kevad tulemata jäe. Praegu on lund paksult aias ja kõikjal.

Tomatitaimed pikeerisin ära, täna külvasin sibula musta seemne kasti, nii on kevadmured käes. Aiatöö hakkab kummitama. Loodame, et tuleme toime, eks vähendame tööd ja tegemist vastavalt vajadusele kui ka jõule."
...

Märts, 2000

"Meil siin on selline olukord et olen üksinda kodus. Alfi on teist nädalat haiglas. Aastad teevad oma töö, kõik hädad kimbutavad. Süda peamine omadega läbi.

Kahju küll, kuid peame tõsioludele silma vaatama. Kuniks meid! Käin iga päev haiglas, olen ka vilets, väsin ära. Kui koju tulen, olen puruväsinud. Näib, kui kaua me siin vastu peame, Alfi rääkis täna juba surmajuttu, mida siis ette pean võtma. Arvas, et arstid ainult pikendavad elupäevi. Eks näis.

Ma olen abiga toime tulnud, tomatid kasvavad, täna külvasin kapsa, sibulaseeme mulda, natuke lilli ka, ju näeb, kas edaspidi nende kõigega toime tulen.

Alfi ütles, et mul on ikka veel mõte sees, ikka püüan. Hea on, kui suvel aiast võtta on."
...

Traditsiooniline rabaskäik

2011-07-08T19:50:00.005+03:00

...

Ikka nii et juulikuu ühel kõige palavamal päeval, ja selle päeva kõige kuumemal ajal.

Kuskil südapäeval.

Traditsiooniline murakalkäik.

Ei sest polnud miskit, et murakaid ei saanud. See klaasitäis pisikesi, mis eelmiste korjajate poolt põlatud, seda ei saa saagiks pidada.

Vahepeatus onu juures. Külma veega turgutamine mõjus ülihästi, koduteel kobisin ratta pealt maha ja korjasin pool liitrit maasikaid.

Eneseõigustuseks. Justkui kodus vähe teha oleks.

...

Ah, mine metsa...

2011-07-08T11:07:00.007+03:00

...
Aga mitte niimoodi nagu mina.

Mina käin metsas täitsa omamoodi.
Leian rikkaliku maasikaplatsi, natuke nopin, siis lähen vaatan, et kas seal kaugemal ka on.
No ei ole.
Esimest platsi ka enam üles ei leia.

Aga vahet pole, saigi juba maasikakorjamisest isu täis. Seal eemal on mustikametsa moodi mets, vaataks, kas mustikaid on.

No natuke ikka on, aga kaua ei viitsi korjata, igavesed kribalad, vaataks, kas seal rabaservas on suuremad.

No ei ole oluliselt suuremad, aga see-eest on seal murakaid.

Korjaks siis vahelduseks murakaid, neid hea korjata, suured marjad ja hajali asustus, ei pea ühe koha peal käputama.
Aga fotoka- ja mobla kotti eriti ei mahu.

Tuleb ikka mustikaid edasi korjata. See on kõige tüütum, nende korjamiseks võtan järgmine kord tabureti kaasa. Muidu istuks niisama maha, aga pärast on taguots mustikane.
Või munane.

...
Aga kordaläinud päev ikkagi. Poolteist liitrit mustikaid, pool liitrit maasikaid, pool liitrit murakaid.

Mustikad piimaga, ah küll maitseb hästi see...
See oli eile.

...

Midagi 90ndatest...

2011-07-07T20:15:00.005+03:00

...
Kadunud aega otsimas.

Pildistada asju, mis 90ndad tagasi kätte toovad.
Selline ülesanne oli Isetegijate fotonurgas.

Ühtegi head mõtet niisama ei tulnud. Siis aga vaatasin ringi ja ennäe... see on kindlasti 90ndatest.
Lüpsipink.

Ämber on vanem.
Kuskil peab olema lüpsik ka, aga ei hakanud otsima.

90ndate algul olin ma lehmaomanik. Isegi lüpsmise õppisin selgeks, kuigi eluseeski varem ei olnud proovinud.

90ndatel tagastati endistele omanikele nende vara.
Vanaema-vanaisa lehmad ja hobune viidi kolhoosi 40ndate lõpus. Nüüd siis, ole lahke ja võta oma lehmad.

Vanaema andis ühe mulle. Oli selline noor tiine mullikas, taltsutamatu kui väike põrguline. Aga kui 4 km läbi metsa tulin, kõndis mullikas kui talleke paela otsas, ise ka tagantjärgi ei usu.

Pärast oli meil vasikas Peedu, ja lehm, keda tuli 3 korda päevas lüpsta.
Õnneks on see ajajärk mu elus läbi. Lõplikult, ma loodan.
...
90ndate algul oli teisigi edasi-tagasi minemisi. Post CCCP-st sai Eesti Post.
Tempel peale, ja asi tehtud.

...
1996. aastal oli suurem poja sõjaväes.
Ajateenija tasuta kiri. Kuupäev on kinnituseks templil.

Ma ei tea, ehk praegused kutsealused saadavad samasuguseid kirju.
Või kasutavad nemad hoopis e-maile ja Skype`i?
...
Aga igasugused vidinad 90ndatest, nad tunduvad nii ajatud.

Ma ei leidnudki midagi põnevat.

...

Tehumardi

2011-07-06T21:44:00.003+03:00

...

...

Tehumardi lahing toimus 1944. aasta 8. oktoobri hilisõhtul.

Kakskümmend kolm aastat hiljem, 1967. aastal lasi Nõukogude võim Tehumardi tapluspaiga merepoolsesse serva püsti panna mõõgakujulise betoonist ja dolomiidist mälestussamba. Selle lähedale aga mälestuskivide rea ligikaudu kahesajale Tehumardi lahingus hukkunud punaväelasele.

Kulus veel pea pool sajandit, kui oma mälestusmärgi said Sõrves avada ka Saksa sõjaveteranid.

Lehest lugesin.

Et miks selline jutt?
Käisin seal hiljuti.
Ausammmas püsib endiselt. Lilledki samba juures. Meenutused. Mälestused.

Minul on minu mälestused. Kuuldud jutud, oldud olemised.

...

Vanaema oli üks neid saarlasi, kes viidi lahingutegevuse eest ära, Saksamaale. Siis, kui toimusid ettevalmistused tõsiseks lahinguks.

Ära viidi kogu Sõrve Sääre elanikkond.
Vanaema oli siis 51aastane. Laev viis neid Saksamaale, kus siis elamine ja töötamine väga vaestes ja kitsastes tingimustes.
Aga ta tuli tagasi.

Isa on rääkinud, kuidas tema sõjale jalgu jäi. Ta oli siis napilt 14. Ootas laeva, et Rootsi pageda.
Laev jäigi tulemata.
Kuna põgenemine ei õnnestunud, aga lahingutegevus Sõrves oli juba üsna lähedal, tuli midagi ette võtta. Poiss lasi tühjaks oma rattakummid, et venelased ratast ära ei võtaks, ja asus teele Kiratsile õe ja õemehe juurde, ratas käekõrval.

Sõja jälgi olid kõik teeääred täis – tankid, autod, surnud loomad ja surnud inimesed. Enamik viimastest siis saksa sõjaväelased.
Need on tema mälestused.

Tema vanem vend Viktor pääses juba varem laevale. Tema läks Rootsi. Läks ja jäi. 90ndatel alles pääses käima, kodumaale ja kodusaarele.

...

Mina käisin sealkandis peale keskkooli lõppu.
Meil oli tüdrukute klass, teadagi, et koos kohalike poistega oli pidu ja pillerkaar. Meri ja romantika.
Siis hiljem veel käisime sõbrantsi ja õeraasuga. Tollest korrast on kuskil isegi mõned pildid. Noored piigad ausammast toetamas.

Neil aegadel me naersime palju, ja sellele, mis Sõrves tegelikult toimus, me tõenäoliselt üldse ei mõelnud. Palju me sellest üldse teadsime või endale teadvustasime. Nii rumal olin ma siis, isegi küsida ei osanud. Vanaema oleks kindlasti rääkinud.
...

No ja nüüd Saaremaal, ostsin sealse kohaliku lehe ja lugesin.
"Miljonär Tõrre Juss Vabaduse saarelt"
Kohe pikk lugu oli.
Vägev mees ja tema kirev elu. Isegi saare tegi endale ise.

Tehumardi lahingu ajal oli ta 4aastane. Nende pere ei jõudnud laevale, nii tuli ellujäämine ise välja võidelda. Kuulide eest reheahju peitu pugeda.

Tõrre Juss rajas Lagedile sõjaajaloo muuseumi. See on eramuuseum, Tõrs on juht ja Tõrs on tööline. Tema muuseumi relvad on osalenud ka filmides, "Nimed marmortahvlil" näiteks.

Nüüd on Johannes Tõrs võtnud pähe mõtte rajada muuseum Tehumardile. Sellise, mis kõige muu kõrval kajastab ka Tehumardi öölahingut. Et kui kaugelt vaatad - täpselt lahinguväli.

Ma olen kindel, et teeb ära.
Saarlased on visad vennad.
...

Sai käidud laulupeol...

2011-07-06T17:18:00.009+03:00

...

Kuna kõik on pidu ja laulu ja tantsu ise piisavalt nautinud, siis jätan need emotsioonid paberile panemata.

Räägin ära selle käimise osa.
2 x tund rongisõitu pole rääkimist väärtki.

Nii et kõigepealt käisime Balti jaamast Viru hotelli juurde. Sest mis laulupidu see on, kui rongkäigule ei saa kaasa karjuda ja lehvitada. Mine tea, millal järgmine kord on. Ja kas ma enam üldse viitsin, palju mugavam on emotsioone teleka ees vabaks lasta.

Aga seekord tuli kõik korralikult läbi teha.

Mitte enda pärast, mul selline noor seltsiline.

Õnneks oli veel nõus tulema.
Kaasa tegema.

Sõbrants oli ka, nii et kolmekesi kõndisime.

Kui omad olid mööda marssinud...

...ja paljud võõrad ka, hakkasime astuma Lauluväljaku suunas.

...
Kontserdi alguseks oli juba 3,5 tundi seistud/käidud, Solarises söömise/istumise aeg muidugi maha arvata.

Kui me Lauluväljakule jõudsime, olid kõik kohad juba hõivatud ja muruplatski rahvast tulvil. Laotasime oma kilekotid kõnniteeserva, 40 cm laiusele rohuribale, taguots võttis muidugi rohkem ruumi, mis oli võrdne võõrale territooriumile tungimisega.
Õnneks ei oldud vaenulikud.

Kuna istumine on selle jutu juures kõrvalteema, siis mainin ära, et 6tunnise kontserdi jooksul sai ka käidud. Juua toomas, jäätist toomas. Midagi oli veel, aga ei mäleta.

Igatahes, kui pidu läbi oli, siis sai jälle käidud.
Lauluväljakult Ülemiste raudteejaama.

See oli küll selline lugu, et tegime luike ja haugi (vend vähk oli leplik, tema lonkis kaasa mõtlemata kaasa).
Loogiliselt võttes, sõbrantsiga me kaks kala, oleks küll ühte suunda pidanud kulgema. Aga minu jalad vedasid mind Tartu maantee trammipeatuse poole, sõbrantsi omad Ülemiste raudteejaama suunas... vastavalt esialgesele plaanile.
Siis juhtus see, mis juhtuma pidi, sai ikka väga palju liiga palju käidud, need 2 trammipeatuse vahet trammisõitu pole rääkimist väärt.

Aga ajastus oli suurepärane, 10 min enne rongi väljumist olime kohal.

Nii saigi käidud laulupeol.
...

Juunikuu käib tagurpidi II

2011-07-06T10:20:00.006+03:00

...
Juunikuu pole blogimiskuu.

Vähemasti minu jaoks.

Eks ma siis nüüd vaatan veel tagasi. Tuletan meelde, et mis oli, kes oli ja kus oli.

Üks lahkumise lugu sai lõplikuks.

Saaremaal käisin. Isegi kui ma enne veidi jörrasin, et praamid ja järjekorrad ja muu jörr-jörr-jörr, siis nüüd ütlen, et väga hästi oli. E-pileti süsteem toimis 100%, autost polnud vaja väljagi tulla, ainult helista ja juba juhitakse praami peale. Valgusfoorid ja sõbralikud teenindajad.

Ja tormi oli.

suvaline reisija praamil

Laevasõit ilma loksutamata polegi miski laevasõit, olgu see kasvõi ainult üle Suure väina.

See oli neljapäeval, 23. juunil.

Õhtul istusime aias ja küpsetasime liha. Nii nagu kõik üle terve Eestimaa.
Reedel küpsetasime ka.

Lõke ämbris tekitas lopsaka suitsusamba, kartsin juba, et Kuressaare päästeamet tuhiseb kohale. Aga ju oli tossu mujalgi, ja ilmselt mitte vähe.

Ega me väga pikalt ka ei tossutanud.
...

Jumalaga jätmine

2011-07-05T18:20:00.008+03:00

...

Tädi Ilse ja onu Alfi

Kui on kahekesi koos elatud ligi kuus aastakümmet, siis on õige minna ka kahekesi.
Surma aastad küll erinevad, aga puhkama korraga ja kõrvuti.
Igavesele unele.
Padjaks jugapuu igihaljad oksad oma koduaiast.

Kahjuks ei saanud päris koos, ühte urni kokku heita.

...
Kui eluküünal kistutet,
rist kääpä pääle istutet,
sis olemegi koon.
(Artur Adson)

...
See haru Vesikuid on sidemed maise maailmaga lõplikult katkestanud.

Isa Aleksander 1874-1957
Ema Kristiina 1874-1931

Lapsed
Mihail-Mihkel 1903-1947
Feodor 1908-1966
Orest 1909-1916
Alfi 1915-2004

Sealt edasi lapsi... neid ei olnud.

On vaid kaunis haud Reo kalmistul.
Haud, mille Ilse ja Alfi ise kujundasid, kindlasti juba paarkümmend aastat tagasi.

Nüüd on siis ka need viimased puhkajad kohale jõudnud, viimased aasta-arvud kivisse raiutud.

Jumalaga jäetud.
25.juuni 2011

Nii ajaratas ringi käib...
...

Täna tähistatakse Võidupüha

2011-06-23T07:56:00.003+03:00

...
Täna kõik lipud lehvima.

Mina juba heiskasin.
Lipp õues tuule toimetada.

...
Peaproovi tegime nädal aega tagasi.

...

Juunikuu käib tagurpidi

2011-06-23T00:05:00.008+03:00

...

Et tagasi algusesse jõuda, tuleb tagurpidikäik sisse lükata. Muidu ei meenu, et mis oli... 3 nädalat tagasi, 2 nädalat tagasi, nädal tagasi.
Traditsiooniliselt pole ma juunikuus blogimise lainel...

Midagi ma siiski mäletan. Kasvõi seda, et täna oli viimane tööpäev enne puhkust.
Nagu alati, jäi midagi jälle lõpetamata.
Ja õhku lubadus, et ära ma selle teen, enne veel, kui kuu läbi saab, teen ära... teen ära... ära.

Aga eile vaatasin näitust.

Jahitrofeed.

Tegelikult vaatasime juba reedel natukene.
Aga siis polnud veel päris, siis oli avamata.
Siis tuli pisut ise juurde mõelda.

...

Kas sina polegi Saaremaal?

2011-06-22T21:30:00.010+03:00

...

...
Täna sõidavad kõik Saaremaale.

Et kus ma tean?

Lihtsalt mõni lähedane istub ja ootab. Juba neljandat tundi.
Algul Virtsu lähistel, nüüd A/O kaupluse juures.
Meri pidi juba paistma, ju siis on lootust täna veel üle saada.

Kusjuures, avalikkust informeeriti miski paar nädalat tagasi, et praamid uued, suured ja tihti käivad, järjekorras passimise ajad on läbi.

Niipaljukest siis seda.

Aga kes oleks osanud karta, et täna kõik Saaremaale sõidavad.

Peaaegu kõik, sest mina sõidan homme.

...
Miski siin elus püsib muutumatuna. Tundidepikkune praamijärjekord näiteks.

Miski on muutunud ka.

Praamid.

Autod.

Ja pilet.

Minu e-pilet sai täna suures paanikahoos ära ostetud... et äkki ikka täna kõik veel ei sõitnud, äkki jäid pooled homseks. Ja äkki ma siis ei mahugi praami peale.

Nii et sina, kes sa veel Saaremaal ei ole, siis homme on viimane võimalus.
Jaanipäevaks Saaremaale.

...
Aga praamisõitudest võiks nii mõndagi pajatada. Ajast, mil omad lapsed veel väikesed olid. 5-6 tundi ootamist oli tavaline, saarlased ise meenutavad, kuidas nad nädal aega Virtsus passisid, sest polnud "lennuilma".
Aga see oli veel varem, siis kui mina alles väike olin.
...

Sinised ja kollased

2011-06-11T09:09:00.005+03:00

...
Sinine ja kollane on Rootsi riigi värvid, seepärast sedapuhku sealtkandist pildidki.

Esimesel pildil on esmatähtsad kollased püksid ja kollane särk, teisel pildil sinised mundrid.

Annab kokku küll, et 2 kollast ja 2 sinist.
Fotojaht selline.
...

Fotojaht: horisont

2011-06-06T19:26:00.005+03:00

...
Päike läks looja.
Päev läks silmapiiri taha.

Minu meelest on silmapiiri ainult merel näha.

Kui sealgi.

Igal pool mujal on ikka midagi ette nihutatud ja horisont ei paista välja.
...
Hiljaks jäin, sest käisin kaugel pildistamas ja alles täna jõudsin koju.
Teised tegid juba ammu ära.
...

Üks nukulugu veel

2011-05-29T15:24:00.011+03:00

...

Mul on kodus ikka mõni nukk veel.
Igavene vahva on nukke osta, eriti kui suurem osa elust olen pidanud poes autosid, klotse ja kilpe-mõõku näppima.

Aga mis jama, et ma ei mäleta, mis nuku nimi oli.
Roosiga pole probleeme, Roosi on algusest peale Roosi olnud.

See nukk vahetas nimesid, võimalik et praegugi veel vahetab. Naiste asi, nemad ju võivad. Nemad saavad isegi perekonnanime vahetada.
Eesnimega peaks lihtsamgi olema, ei pea põhjapanevaid elumuutusi ette võtma.

Eks ma küsin üle. Ega maailmas nimed otsas pole, kui vana ei meenu, saab sujuvalt uue panna.

Ma ei arva, et see pupe just eraldi postitust vääriks. Pole tal mingit erilist lugu. Ostsin teise paar aastat tagasi Maximast, et kui tüdruk-lapsed maale tulevad, on kedagi riidesse panna ja lahti riietada.
Siis ma natuke nikerdasin oma rohelise lõnga jääkidest. Sai selline kena talvine kostüüm.

...
Nüüd kevad käes, peaks midagi kergemat olema.
Pitsilist-satsilist.

Aga otsustasin, et teen enne selle rohelise lõngaga sotid selgeks. Natuke kollast ka, et pisutki suvisem välja näeks.

Kollane lõng on eriline lõng, koos ühe teise rohelisega oli see 25 aastat tagasi mu pisi-poja heegeldatud-vateeritud talvejope.
Ise tegin.
Narmastehnikas, igavene soe ja karvane sai.
Kahjuks ühtegi pilti olemas ei ole.
Jopest rääkimata, sellest sai harutamisel jälle hulga lõnga.
Ega sellist jopet tänapäeval vist ükski ema enam oma lapsele selga ei paneks, aga siis oli täitsa äge :)

Nüüd on kollane lõng ka otsas. Ja pupel külma kevadilma jaoks sobiv kleit valmis.

Ega muud, kui oodata, kui väikesed "riidesse ja riidest lahti" näpud maale tulevad.

...

Maikuu otsakorral

2011-05-28T21:59:00.023+03:00

...
Võiks teha kokkuvõtte.
Maikuu otsakorral, mõned päevad veel seda sabaotsa.
Kokkuvõtte tegemiseks hea aeg.

1. mail sai mul 6 aastat blogimist. Pisut hilisem... 4. juuni postitus aastast 2005.

7. juunil saab mul 3 aastat seda blogi. Esimene postitus siin.

Ja siin ma siis nurisen, et maikuu läbi. Ei taha leppida, et aeg nii ruttu läheb.
Täna sattus pihku kalender-märkmik aastast 1982. Appikene, loe ja imesta. Mida ma tegin ja kus ma käisin.

Seepärast ma nüüd siis siia ka. Et mida ma tegin ja kus käisin.
Pärast hea lugeda ja imestada.
30 aastat hiljem...ihhihhiii.. juba praegu raske uskuda :)

... ... ...
Mai algab ikka tavapäraselt. Juba 18 aastat.
Metsakalmistul.
1. mai sünnipäevalaps. Sündinud 1929.
Nimeks sai Õie.
Eks ta omamoodi lillelaps oligi.

...
8. mai sünnipäevalaps.
Juba teine suur sünnipäev.
Kingitus kui suur heleroosa unistus :)

...
Türi lillelaadal... aga lilli ma ei vaadanud.

...
Paide vallitornis... teistkordselt sel kevadel

...
Õppisin pokkerit mängima... selgeks ei saanud
(ausõna, bridž meeldib rohkem)

...
Kamandasin noort kaardiväge

Suured poleks minu kamandamist välja kannatanud...

Aga ikkagi... ära tegid :)

...

Kuidas Roosi meile tuli

2011-05-28T17:34:00.011+03:00

...

Lugu sai alguse eelmisel suvel. Kuklas kummitas juba ammu mõte, et kui katsuks ühe kaltsunuku valmis saada.

Tasapisi nikerdasin.

... aga äkki läks kiireks.

Pisike piiga tuli külla ja nõudis. Et kohe. Ja valmis.

Katsu sa õmmelda, kui 100 muud asja käsil. Läbi häda ta siiski valmis sai. Juba õhtuks.
Algul küll kiilakas,

aga nüüdseks on ka juuksed täitsa olemas.

Eelmisel suvel jagasid veel kahekesi ühte kleiti.

Uus suvi tulemas, näis, mida see kaasa toob.

...

Fotojaht: kaks pruuni ja kaks rohelist

2011-05-27T19:15:00.006+03:00

...
Pilt tehtud.

Lähen ja söön ära.
...
Teistelt ka.
...

Fotojaht: avatud

2011-05-20T20:25:00.006+03:00

...
Täna on avatud akende ja uste päev.

Kui aken on lahti, siis on ta lahti sellepärast, et aknast oleks parem välja vaadata.

...
Kui uks on lahti, siis on ta lahti sellepärast, et parem oleks sisse piiluda.

...

Mõnikord polegi enam oluline, kas ust üldse on. Kui seinadki enam õieti püsti ei püsi.

Metsloomade söögikoht aegade hämarusest.

...
Teised avatud.
...