...
Miski pole igavene. Aasta 2023 jäi päris mitmele Eesti tuntud tegijale viimaseks.
Mina ei arva, et surmast ei tohi rääkida. Eks ma olen juba piisavalt vana ka, ja mul on aeg-ajalt kombeks rääkida sellest, mida parasjagu mõtlen.
Näiteks surmast.
Mingil ajahetkel said mulle tuttavaks kaks mõtet.
Mitte et ma neid päris omaks oleks võtnud.
Kui ämm paarkümmend aastat tagasi meile kolis, ütles ta, et nüüd tuleb aeg, mille kohta vanad eestlased ütlesid: toidab lähedase surnuks. Antud juhul siis ämma.
Päris õõvastavalt kõlab, aga kui ma praegu guugeldasin, siis leidsin selgituse, et sellisel jutul on tõepõhi all. Fraseologism selline... Söödab vanemad surnuks - toidab vanemaid surmani. Ämm oli peaaegu 15 aastat meil, aga mitte siiski surmani. Jäi voodihaigeks ja vajas rohkem hooldust, nii jõudis hooldekodusse, kus üsna varsti suri. See oli 4 aastat tagasi novembris, nüüd detsembris oli tema 100. sünniaastapäev. Nii et päris pika elu elas, peaaegu 96 aastat oli talle antud.
Teine sõnapaar, selle kuulsin Pilvilt. Surmaeelne koristamine. Proovisin selle kohta ka midagi seletavat leida, kuid esialgu ei õnnestunud. Aga siis tuli appi Õhtuleht* artikliga "Mis imenähtus on Rootsi surmakoristamine?"
Selge siis, et Pilvi Rootsis teadis, aga mina Eestis polnud kuulnudki!
Kuigi nimi hirmutav, on tegemist päris aruka toiminguga. Eeskätt on eesmärgiks vanemaealiste julgustamine enne kõrgesse vanusesse jõudmist oma asjad ära korraldada, rämps minema visata ja tarbetutest esemetest vabanemine.
Lõik artiklist.
Kui rääkida rootsi surmakoristamisest just kõrges eas, siis soovitab Magnusson sellega algust teha neil, kes on üle 65 aasta vanad. Kindlasti tasuks eakatel koristajatel otsida välja ning panna ühte kindlasse kohta kõik olulised dokumendid. Sinna võiks panna ka pangaväljavõtted, info olemasolevate võlgade ja finantskohustuste kohta ning erinevad paroolid, et saaks sulgeda surmajärgselt ebavajalikud meiliaadressid ja muud kontod. Ning mis kõige olulisem, east hoolimata: ära kuhja kodu igasugust kraami täis. Rootsi surmakoristamise karm filosoofia on see, et pärast sinu surma ei taha sinu asju mitte keegi.
Kuid artiklis on mõte, et seda toimingut nimega döstädning võiksid harrastada ka need, kes noored ja täie elu-tervise juures.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. See oli sissejuhatus ;)
In memoriam 2023 nimekirjas leidsin 34 nime. Need, kelle eluküünal läinud aastal kustus.
5 vanuses 90+
11 vanuses 80+
6 vanuses 70+
5 vanuses 60+
5 vanuses 50+
2 vanuses 40+
Numbrid, mis hirmutavad? Tegelikult ei peaks, vanuses 90+ on seljataga pikk ja sisukas elu. Eks see on nii, kuidas kellelegi on antud.
Lahkunutest vanim, Helvi Jürisson (94) oli kunagi minu ema klassiõde. Ema oli 63 kui suri.
Aga sellest döstädningist peaks lastega rääkima. Kas teevad ise kunagi ära või on neil targem appi tulla ja juba tasapisi tegutsema hakata.
...
* Artikkel ilmus 08.01.2018.
...
5 kommentaari:
Rootslased on selle sõnaga "döstädning" väga sirgjoonelised ja ausad. Tegelen just "efterdöstädning'iga" ehk siis peale surma koristusega. Võin kinnitada et lahkunu poolt oleks siiajääjate jaoks äärmiselt tänuväärne kui koristus oleks tehtud. Paraku kui inimesel mentaalne seisund enne füüsilist lahkuma hakkab ei saa oodata mõtestatud korrastamist.
Tegelikult polegi mõtet seada mingeid ajalimiite, millal peaks sellega tegelema hakkama. Esiteks me ei tea me ette millal lahkume, vahel väga ootamatult või saame teada, et nii vähe elada, et tähtsamaidki asju teha ja siis pole lihtsalt vormis koristusega tegeleda. Peaks elama nii, et omame ainult tõepoolest vajalikku kraami ja ka muud asjad organiseeritult korras, nii finants kui paroolid. Aga see vist ulme kahjuks.
Koroona kõrgajal teatas doktor Vassiljev:
Kui sind pannakse reanimatsiooni, siis asjad ja mobiil antakse elukaaslase kätte. Ja ta otsib seal välja kõik su armukesed. On seda jama vaja? Mine vaktsineerima!
Seetõttu vaktsineerisingi end kibekiiresti ning pole mu mobiili kõneloetelus ühtegi Pauli, kes tegelikult on Paula, rääkimata Viktorist, kes on hoopis Viktoria:)
Mehel peab mälu olema! Ja kui enam pole, pole ka kõrvalnaisi vaja:)
Ammuse naistuttava kirekirjad põletasin kohe peale lugemist koduses kaminas!
Ühe teise intiimtuttava kingitud särgi viskasin võõrasse prügikasti, aga talle luuletasin, et unustasin jõusaali (kus ma pole elu sees käinud).
Saunaõhtud ning joogid autosse loomulikult sularahas.
Mu kadunud abikaasal jäi see kõik tegemata ning pool aastat peale naise lahkumist avastasin voodipesu riiulist (mitte et ma poleks pool aastat voodipesu vahetanud) tema pangaväljavõtted, mis olid üsna huvitavad uurida:D
Mu see postitus on vähemasti nädalake mustandites olnud, nüüd panin pildi juurde ja tegin avalikuks. Aga enne seda olin lugenud TT postituse pisut valusat, aga jumalast õiget juttu.
Kõik see on väga keeruline. Isegi olulisi asju on liiga palju, kui väheolulised või mitteolulised juurde liita, ei käigi lõpuks jõud üle. Isegi kui mõistus veel enam-vähem paigas on ;)
Aga vanadest kirjadest võib ajalooline tõde välja tulla, nii et tark tegu, et lõket tegid! Tõde võib olla valus... Samas muidugi tore ju, kui elukaaslased (aga miks mitte ka vanemad või vanavanemad) on hoolitsenud, et huvitavat lugemismaterjali ikka jaguks ;) Lood elust enesest...
Kui ma 10 aastat tagasi oma eelmist elamist kokku tõmbasin ja Pärnusse kolisin, siis tuli teha väga põhjalik selekteerimine, millel on tähtsust ja millel mitte. See oli väga mahukas ettevõtmine. Käisin läbi kõik kirjad, dokumendid, fotod jm. Viskasin ära, mida pidasin vajalikuks. Jagasin albumid ja muu memory ära vendade vahel(3). Riided, raamatud, nõud - see jäi teises järjekorras teha- Aga siis tabas mind haigus, mis oleks võinud jääda minu elu viimaseks. Ja kolida oleks tulnud hoopis teise ilma, mitte pärnusse.
Läks hästi ja ma elan ikka veel. Jälle on mul kogunenud liiga palju asju. Loomuse viga - ära visata on nii raske.
Dokumentidega vist olen ühel pool. Võlgu pole. Kõik on avalik, st tütrele teada.
Oh, ei tahagi süvitsi minna. Olen väga nõus seisukohaga, et oma rämpsu ei tasu järglastele koristada jätta. Aga kuidas talitada nende asjadega, mis minu arvates on tähtsad, aga surmajärgsetele koristajatele täielik rämps?
Parem selle peale praegu mitte mõelda.
Päris kindlasti oli Pärnusse kolimine kõige parem valik :)
Ja muidu ka... kolimine aitab mittevajalikust loobuda. Siis on see paratamatus.
Mina ei koli, ja nii seda koli kuhjub. Tasapisi sorteerin, aga üleliia ei muretse
Postita kommentaar