Vanaisa päevaraamat

 ...

"Südame sõber"... nii on päevaraamatule nimeks pandud.

Päevaraamat aastast 1921.

Vanaisa on sündinud 1904. aastal, seega oli ta napilt 17 (kuna sünnipäev aprillis, siis paar kuud veel puudu), kui abiellus vanem õde Elfriide*.

See lugu** on võetud tema päeviku esimesest raamatust.

1921.a. 25. veebruar

Need päevad on mitu korda seda väärt, et neid põhjalikumalt kirjeldada.

Minu vanem õde Elfriide arvas omas elus muudatuse teha: mehele minna ühele venelasele (Kolotilin) versta 25 Kitaist taiga sisse, Tseilotõ küla.

Laupäeva õhtul, 12. veebruaril sõitis Elfriide koos oma peigmehega, Ivan Nikolajevitšiga linnast (Irkutskist) meie vanemate juurest tagasi Kitaisse. Ka sõitsid: onu oma naisega ja tütre Mildaga***  linnast võõrsilt koju.

Esmaspäeval, 14. veebruaril, öösel, sõitsid linnast Eedi ja August (Treimund), kes olid laupäeval linna sõitnud mingi ülesandega. Sõitis ka ema tütre pulma.

Pulmad pidivad sealsest ajast “tuleval nädalal” olema, nagu nad ka olivad. Nädal aega kestsivad pulmade valmistused ja muud kodused toimetused. Mina tegin ka kingsepa tööd ja kandsin tuppa vett. Nädala lõpul sõitis onu kodunt välja teenistuse asjade pärast.

Laupäeva õhtul pidivad pulmalised pruudi majasse sõitma. Aegsasti seati kõik valmis. Toad seati korda. Inimesed panivad end korralikult riidesse ja istusivad ootama. Kogu perekond asus suurde tuppa laua ümber istuma ja igaüks asus millegi ameti juurde: kes lugema, kes kirjutama, kes nii muidu juttu ajama. See oli armas õhtu. Ma saan seda vist kaua mäletama. Eediga kirjutasime kumbki salmikese Elfriide abiellumise mälestuseks. Lugesime, kirjutasime, tegime nalja, naersime. Laual seisis elektrilamp, tuba oli puhas, valgust täis ning mõnus soe. Südames asus kodune tunne.

Pea kogu õhtu mängis muusikakoor: balalaika, kitarr ja mandoliin. Mängisivad August, Eedi ja Vanda. Aeg ruttas edasi. Kell oli vist juba üheteistkümne peal, kuid pulmalisi polnud kuulda. See tõi ärevust. Korraga teadustatakse, et poole tunni pärast kustutatakse valgus. Signaaliks kolm korda vilgutab tuli: vaja magama minna. kui õigel ajal ei tulnud, siis las oodata! Heidame magama ja enne hommikut ei tõuse, las oodata ukse taga! … naljatlevad kõik ja üks haaval läheb pere puhkama. Elekter kustub…

Vaevalt läks viis minutit mööda kui koerad hakkasid haukuma. Tulivad! Peigmees ühe mehega ainult. Tulivad järel kuulama, kas võivad sõita. (teised jäivad külasse)

Ei aita muud, kui peab üles tõusma. Kõik panevad endid riidesse: “Aitab juba, saime une otsa!”

Varsti jõudsid ka teised pulmalised kohale ja pidu algas.

Kesk südaöö tunnil, mil ajal igal muul ööl kõik magavad, ei tea maast ega ilmast, on täna elav liikumine – pidu, pulmad! See on nagu unenägu. Muul ööl sel ajal kuuldub ainult nohin ja vahel mõned muud hääled, ehk õigust öelda ei kuule keegi midagi. Täna aga ei tea, kuidas tuli inimestel veel meelde lõunat süüa, kõht läks tühjaks!… Söödi ja joodi, lauldi ja mängiti, naerdi ja räägiti juttu kuni kella kolmeni, siis sõitsivad võõrad tagasi külasse, omad, ühes ka peigmees, heitsivad magama. Äratati kella kuue ajal. Pulmalised tulevad alles kell 11-12, kuna pidivad juba kell 8 tulema. Ruttu söödi keskhommik ära ja nüüd algas sõit peigmehe majasse. 

Hobuseid kogus umbes kümme. Meilt sõitsivad: esimesena muidugi Elfriide, onunaine, ema, Heinrih, Vanda ja Ella, Eedi, Oskar (kes alles laupäeva õhtupoole siia sõitis) ja mina – üheksa inimest. Ella kutsus Eedi omale saatjaks, kuna Vanda mind. Eedil oli oma hobune ja kutsar. Ja ka mina ei jäänud temast maha. Heinrih lubas mulle oma noore hobuse – see oli mulle väga meele järele. Kahjuks istus ka ema esiteks meie juurde. Noorele hobusele sai väga raske koorem. Tee peal leidsime emale teise koha ning meie jäime Vandaga kahekesi. Hea oli sõita. Teel jutustasime Vandaga mitmest asjast ning saime üksteist põhjalikumalt tundma.

Õhtul, päikese veeru ajal oli laulatus. Vene papp luges ja täitis kirikus kõik tarvilikud kombed masinlikult ära täitsa nagu masin. Oh, kus on usk ja Jumala teenistus.

Kirikust sõitsime otsekohe peigmehe majasse, kus meid kohe söögilaua taha asetati, mis üleni kõiksugu maiusroogasid täis oli. Tuba oli kuhjaga külarahvast täis, kes pulmalistele õnne tulivad soovima. Kella ühe-kaheni öösel kestsid tantsud ja lõbustused, sai lõbusõitudel käidud. Kui hea oli vaiksel kuuvalgel ööl mööda küla uulitsaid sõita. Kellad helisevad, laulud kõlavad… magama sai heidetud, kui kell juba kahe ümber oli. Eedi oli kaunis punane poiss. Samogonkat oli volipärast võtta, ehk ta küll lahja oli, kuid pähe hakkas ta siiski. Kui palju sai Eedi üle naerda! Kõigile tegi ta lõbu.

Esmaspäeval sai päev otsa ühest majast teise käidud. Umbes kümnes majas sai käidud. Igal pool söö, joo; joo, söö – aina ära tüütas. Eedi ja Vanda said tublisti väsida. Ühtelugu olid nemad tantsijad. Eedil kulusid isegi saapa tallad katki…

* Elfriede Masik 17.01.1893 (Metsaküla, Iisaku) - 6.12.1925 (Irkutsk. Russia). Andmed ja foto Genis.

** Tekst on vanaisa kohendatud ja tema enda käega ümber kirjutatud umbes 50 aastat hiljem, 1970ndatel, seepärast ei kattu sõna-sõnalt päeviku tekstiga.

*** Geni põhjal oletan, et tütar Milda täpne nimi on Miralda.

**** Siin veel lood vanaisast, tema noorusest Venemaal, koduigatsusest, tema vanematest ja päevaraamatust.

...