HEAD UUT AASTAT!

...

...

Viies märksõna... Ahvenamaa

...

Lõpetasin just raamatu "Minu Ahvenamaa".

Janne Kütimaa 

Tuhande saare rahu.

Laenutasin raamatukogust, aga ostan endale ka.

Et saaksin kätte võtta, kui hing rahutu.

Et saaksin endasse seda saarte rahu.

Ma ju tean küll neid saari.

Pisut-pisut.

2007 käisime...

 

... ja 2014 käisime ka.

Minu Ahvenamaa pole sama, mis autori Ahvenamaa.

Aga mida lehekülg edasi, seda rohkem hakkasid nad kattuma.

Ja siis juba tulid mõtted, mida tahtsin üles kirjutada.

Autori mõtted ja tema poolt mujalt nopitud mõtted.

Mõtted, mis panid mõtlema.

Mõne kirjutasin välja.

Kõik saab korda.

Ära karda aeglaselt edeneda, ainult paigalseisu pelga (Hiina vanasõna)

Ema jäi kõikidest päikeseloojangutest ilma, sest arvas alati, et peab kõigepealt nõud ära pesema (Gisela Linden)

Hea tunne sellest, kui miskit saab korda tehtud, on loomulikus seoses päevadega, mil mitte miskit ei saa tehtud (Tomas Sjödin)

Sammhaaval kirikule lähemale. 

Autor.

Raamat.

Ja ma ise ka.

Ka iga raamatu jaoks on oma aeg.

Punkt mereaastale.

...
Ja siis veel see laul.

Hem till Dalarna.

...
Teemasse "100 head asja".
Viikümne kolmas.
Ahvenamaa.
...

Neljas märksõna... käsitöö

...

Minu käsitöö sel aastal on kuidagi poolik. 

Palju tehtud tööd, aga kokku klapitamata.

Mitu kotitäit lappe, ja mitu mõtet, mida teha.

Paar hädapärast kevadel siiski kokku sai klopsitud.

Kaks kotti kingituseks.

2 kotti... aga tegelikult on lappe vähemasti ühe teki jagu.

See-eest nägin ära teki, mille Ritsikas hiljuti valmis sai.
Imeline!

 Temalgi see vanade teksade taaskasutus.

Ilus, ilus... aga ega ma kade ole.

Ma teen ikka oma teki valmis... uuel aastal. 

Kui veel mõni sõna käsitööst rääkida, siis need on vahvad kuusekaunistused, mis mulle kingitud.

Ilus lõpetus selle aasta käsitööjutule.
...

Kolmas märksõna... traditsioonid

...

Üks selline läbi aastate.

Jõululaupäeval meenutame neid, kes lahkunud.

Küünlad lähedaste haudadele. 

Traditsioon selline.

Nii ka seekord.

Kõige rohkem valgust oli Türi surnuaias, aga küünaldesoojust jagus mujalegi.

Metsakalmistule ja Liivale.

 kell 18.10

kell 20.20

kell 21.50

Nende  lähedus, kes kunagi olnud.

Olulised olnud.

Läinud... aga ikka olulised.

...
Teemasse "100 head asja"
Viiekümne teine.
Eestlaste komme käia jõuluõhtul kalmistul.
...

Teine märksõna...ilmad

...

No neist ilmadest ei saa üle ega ümber.

Praegu just vaatasin, väljas on 6 kraadi sooja.

Natuke talve meil ikka on olnud, see pilt on tehtud 12. detsembril.

...

Aga ei midagi uut siin Eestimaa talves, see pilt on tehtud 20. detsembril 2015.

...

Eelmisel aastal võis siiski öelda: lõpp hea, kõik hea.

Aasta lõpp andis talvele õige ilme... kuigi väga pealiskaudse, ja aasta viimasel päeval oli seda veelgi napimalt.

30. detsember 2015

8. jaanuaril 2016 oli pakane platsis.

Näis, kuidas seekord kujuneb.
Lubatavat nüüdki külmade ilmade saabumist.
...

Esimene märksõna... lapsed

...

Siin pole muud öelda, et lapsed on suureks kasvanud.

Esimene neist lõpetas kooli.

Nüüd peab aru, kuidas edasi...

Teine koolilaps teab juba suurepäraselt, et koolivaheaega peab nautima.

Tema sai suvel juba 10 aastaseks.

Kolmas koolilaps alles astub esimesi samme kooliteel. Katsetab oma võimeid ja avastab andeid.

Aga ega mänguline maailm ka veel kuhugi kadunud ei ole.

Poisslapsed, teadagi, leiavad võimaluse saavutada automajandusega võimalik tihe lähedussuhe.

Algul autopesu, pärast võimalus rooli keerata.

Sellest pole suurt lugu, et auto ei liigu.
Laps 4 meil selline...

Tegelikult on laps 5 ka tehnikahuviline, ainult veidi lühema staažiga. Mis teha, mis teha... aastaid veel napivõitu.
Aga silmavaaade on sügav :)

Laps 6 on tõeline väike särasilm.
Ja nii suureks juba kasvanud!

Aasta tagasi olid nad kõik ikka alles väikesed :)
Või vähemasti aasta nooremad...

Detsember 2015

...

Kaks olulist last veel.

Üks tibu tegi minust sellel kevadel vanatädi!

Nüüd juba 9 kuud vana, 28ndal käisime sünnipäeval.

...

Ja siis väike pöial-Liisi, kes sündides oli vaid napilt 900 grammi raske... pigem kerge.

Olen neist pisikestest kirjutanud.

See foto on tehtud 5.augustil 2016.

Pisike ime... selline väike tragi rõõmurull.

Meie 41. pulma-aastapäeval selle aasta augustis sai tema üks aasta vanaks.

Minu ristitütre pisem piiga.

Ja kui rääkida  juhuslikkusest, siis ristitütar ise sündis just minu sünnipäeval... millalgi... aastaid tagasi... veebruaris.

...

Igatsugu targad sõnad

...

Uuel aastal anname me igasuguseid lubadusi... millest mõned ehk saavad ka täidetud.

Enamus kipub õhku jääma. Vähemasti minu puhul.

Hea näide oleks kaalust alla võtmine, sest kui ma oma sagedased uue aasta lubadused võtta kaalus mõned kilod alla oleks ellu viinud... ilmselgelt oleks ma juba modellikaalu saavutanud.

Nende paljude aastate jooksul vähehaaval kaalu langetades.

Aga mida poole, on kaal.

Modellikaal. 

Välimusest rääkimata. 

Tõenäoliselt tuleks uus kaal muretseda.

Seda enam, et kaasa hiljuti kurtis, et minu kaal karjub appi, kui tema peale astuda.

Ma nüüd ei mäleta, kas tema astumisel või minu astumisel.

Aga vahet ju pole. 

See oli sissejuhatus.

Põhilugu on siin.

Ega ma neid 20 õpetussõna kõiki meeles pidada ei suuda, ammugi siis teostada.

Ma lugesin need läbi.

Leidsin, et mõned on väga õiged.

Ja mõned võiks meelde jätta.

Eelneva jutu jätkuks ehk see:

Lase minna enesehaletsemisel. Sa ei ole oma kehakuju ega see number kaalu peal. Sinu isik on oluline ning maailma vajab sind just sellisena nagu oled. Väärtusta ennast!

Sel aastal ma mingeid kaalulangetamise lubadusi ei anna!

Lase minna mõtetel, et sa pead teadma, kuidas midagi korda saata - me õpime oma teed tundma sellel kõndides.

Lase lahti vajadusest teha rohkem ja olla enamat. Praeguseks hetkeks oled teinud enda parima ja sellest piisab.

See on see, millega saab ehk mõned tegemata jätmised välja vabandada?

Igatahes arvan, et neist kolmest piisab.

Esialgu.

20. detsember 2016... laste uus pisi-kiisu.

Õpib tundma oma teed sellel kõndides.

 ...
Teemasse "100 head asja"
Viiekümne esimene.
Elutarkused.
...

Ei anna alla

...

Kui mu kõige "nõrgem" aasta oli 121 postitust (ja kõige edukam 155), siis ilmselgelt tundub, et selle aastaga jään kahjumisse.

Mis mulle iseenesest absoluutselt ei meeldi.

Samas... 7 postitust ühe päeva jooksul oleks ilmselgelt parim tulemus kõigi mu 8,5 bloggeris veedetud aastate jooksul.

See on võimalik, kui ühendada.

Arvuti ja kohvitass.

Arvuti ja teler.

Kusjuures, ainult toksimise vaev, sest postitused on peas olemas, fotodest arvutis rääkimata.

Ainult üles peab leidma.

Märksõnad ja fotod.

Jeee... päeva lõpuni on veel 12,5 tundi aega!!!

27. detsember 2016 Elviine juures Haapsalus.

...

Mokteil... näiteks õunamahlast

...

Ega ma enne ei teadnudki, et selline jook nagu mokteil olemas on.

Nüüd siis tean... et kui alkoholiga, siis kokteil.

Kui ilma alkoholita, siis mokteil.

Moctail.

Ja mis kõige huvitavam: mokteil ei pea sugugi külm olema.

Võib vabalt läbi keeta.

Vist lausa peab.

Keetma.

Näiteks õunamahla, millele lisatud igasugust põnevat.

Kaneeli koort.

Kardemoni.

Muskaatpähklit.

Vanillikauna.

Riivitud apelsini koort. 

Mandlisiirupit.

Ja ei pea olema sugugi just õunamahl, misiganes mahl sobib.

Palju maitseaineid annavad joogile jõululise värvingu.

Lusikaga mett klaasipõhja annab tervislikkust juurde.

Enne valamist võiks lasta pisut jahtuda.

Täna hommikul raadiost kuulsin.

Ah jaa, pisut brändit võib juurde valada, ainult et siis pole vist enam mokteil, siis vist juba kokteil.

Coctail.

Nii et pühade jätkuks võiks pisut katsetamist endale lubada!

...
Panen selle    m o k t e i l i    ka tuttavasse teemasse.
"100 head asja"
Viiekümnes.
Huvitavad joogid.
Pidi päris hea olema, Sirje oli teinud  ja andis teada.
Et oli hea.
...

80 aastat tagasi

...
Umbes-täpselt.

80 aastat tagasi.


Mõni aasta ehk rohkemgi.

Olid jõulud, oli aastavahetus.

Ehiti kuuske.

Oldi koos lähedastega.

Nii nagu praegugi.

Umbes-täpselt.

1930ndate algusaastad.
Erinevad.
....

Kurguaugunitäistunne

...

Mõnikord on ikka täiega täiskõhutunne, aga see pole midagi selle kõrval, kui on kurguaugunitäiskõhutunne.

Sellest on raske rääkida, seda peab tundma.

Või parem muidugi, kui suudaks vältida.

Et ei peaks tundma.

Kui suudaks...  aga see polegi nii lihtne.

Vältimine.

Püüame ju küll vabandada, et jõuluaeg  ja traditsioonid.

Ja et uuest aastast algab uus elu.

Seni peab lihtsalt välja kannatama.

Ja nautima seda, mida pakutakse. 

Elviine juures ka.

Haapsalus.

Alates praetud peekonist ja lõpetades vahukoorelise magustoiduga.

 ...

Parem olgu parem naaber

...

Kas keegi teab, mitu õde-venda oli Krõõdal, Andresel, Maril või Pearul? 

Ammugi seda, mis nende nimed olid.

Tammsaare pole neist nagu midagi kirjutanud, see-eest teame väga hästi, kes olid vargamäelaste kaugemad või lähemad naabrid, teame üht-teist naabrite lastest ja loomadest.

Ja seda teame, millised suhted naabrite vahel valitsesid.  Kes kellest hoolis, kes keda mõnitas ja kes keda abistas.

Nii et juba kirjandusklassikast koorub välja tõde: naabrid mõjutavad meie elu rohkem kui sugulased.

Miks ma sellest räägin.

Lihtsalt, kui proua raamatukogust küsis näituse jaoks vana käsitööd ja lugu juurde, tuli meelde see vana linik. Ja vanaema naabrinaine tädi Anni.

Johanna tegelikult.

Aga kõigi jaoks oli ta ikka Anni. Või tädi Anni.

Tädi Anni oli vanaema naabrinaine, elas alumisel korrusel, vasakult teine uks.

Kui tänavapoolsest välisuksest sisse tulla. 

Mina tädi Annist eriti ei hoolinud, ta oli kogu aeg nagu natuke pahur.

Anni oli vanaemast vanem, aga tol ajal, kui tädi Anni juba üksi oli jäänud ja ise kodus peaaegu et voodihaige oli, oli ka vanaema juba päris vana.

Tädi Annil ja tema mehel lapsi ei olnud, olid mingid kauged sugulased ainult, kes aeg-ajalt üle ukse tere käisid ütlemas.

Vanaema, kelle liikumine vilets ja selg haige, hooldas teda, viis süüa ja aitas pesu pesta. Teadagi, voodihaige inimene, palju ta enam ise, ikka oli abi vaja.

Ja nad olid aastakümned naabrid olnud.

Vanaema elas küll ülemisel korrusel.

Selle liniku oli tädi Anni kunagi vanaemale kinkinud. Kelle käsitöö see on, kes seda enam teab.

Aga liniku juured ulatuvad päris kindlasti esimese vabariigi aegadesse.

Ega vanaema seda kasutanud, temal oli kapis teiste oluliste asjade kõrval. 

Hulgas.

Mingil hetkel jõudis linik minuni.

Mina kasutan küll.

Mul üks tool ootab restaureerimist, nii kaua on hea tooli vanadust liniku alla peita.

Pilt, mille leidsin, on aastast 2008.

Paistab natuke linikut ja natuke tooli.

 

 ...
02.01.2017
Leidsin oma toolist ühe terviklikuma pildi ka... kindlasti mitte parema.
Selline elutu pilt ;)

 ...

Meil kevad algab peale jõule juba...

...
Mutid, tundub, on juba talveunest ärganud.

Ja just meie aias, naabrite maa puhta puhas... mis pole muidugi mingi ime.

Naaber 2 ja idanaaber on spetsialiseerunud mutipüügile, ikka nii, et lõksud väljas ja igahommikune jahisaagi kokku kogumine.

Jaht kui harrastus.

Naaber 1 põristab traktorit, tema majaesine maapind tihedasti kokku pressitud.

Saan muttidest aru, ma ka tuleks pigem meie turvalisse vähehooldatud keskkonda. Pinnas pehme ja õhk puhas. Pole siin verejanulisi rotipüüdjaid, õhutamata pinnast ega tapvat traktori küttetossu. Ise ka, tegin mõned pildid ja  evakueerusin ruttu tuppa tagasi. 

Õues oli võimatu hingata.

Tegelikult mul tagataskus plaan.

Ostan mutipeletaja ja hakkan mutte tagasi peletama.

Iga roju oma koju, ja meie omad võivad neile külla minna.

Aga muidu, väljas on kena küll.
Nagu ikka kevadel.

...

Jõulupuu taaskasutuses

...

Kui lapsed olid jõulupuhkusele suundunud, muutus kuusk sügavalt süngeks.

Neli päeva keset melu, jõulumuusika hommikust õhtuni okastes helisemas.

Pole ka ime, esimene uks vasakult viib lauluklassi.

Tilise, tilise aisakell. Lumi hell, lumi hell.

Tegelikult paneb see ohkama, sest õigupoolest kipub elu hetkel pigem porikarva hall olema.

Mitte lumeraasugi enam õues.

Nii et need viimased metsamälestused kuusel vast ka kõige valgemad polnud.

See-eest uus elu oli helge.

Laste rõõm kuusest, kuuse ehtimisest ja sellele eelnenud jõulukaunistuste tegemisest, põnevus enne jõulupidu, mitmekordsed hoolega teostatud peaproovid, nii mõnigi ettevaatlik puudutus või teadlik müks... kõik see täitis kuuse jõuluärevuses päevi.

Ja  korraga vaikus.

Kirikus käidud, jõuluvorstid kõhtu täitmas, jõulupuhkus käes.
Peod peetud, laulud lauldud.

Lastel.

Kuuse jaoks kukkus aeg.

Roll tehtud, etendus antud.

Mahakanne.

Õuekanne.

Kui mulle pakuti: kui tahad, vii koju... ma kohe tahtsin.

Mulle meeldivad murtud mured.

Kuusemuretsemise mure sai hoobilt lahenduse.

Nüüd ta mul siin nurgas ootab, millal tulevad ehted.

Kingid kuuse alla.

Lapsed kuuske katsuma, põnevus silmis, pakke piiluma... et mida päkapikk neile pakkidesse on poetanud.

Ja mitte ainult lapsed.

Pole ju vahet, ole sa suur või ole sa väike, kes siis kingitust ei ootaks.

Ootab, ootab, olgu või kõige salajasemas hingesopis.

Mina olen esimesed kingid kätte saanud, kõik omamoodi erilised.

Aga see on juba uus lugu.

...

Selle loo paneme teemasse "100 head asja".
Jõulupuu taaskasutuses.

Arvult vist neljakümne üheksas.
...

Antud aega

...
Kuidas kellelegi.
On.
Antud aega.

Ämmale on antud.
Tänasega 93 aastat.

Sündinud 1923.

Pildil on Marta 30 aastat vana.

Kõik mu noored miniad on tänaseks vanemad kui nende laste vanavanaema 63 aastat tagasi.
...

Raadiorahva pidu

...

Täna hommikul kuulsin, et ringhäälingul sünnipäev.

Tegelikult ma teadsin ju küll. 

Et on. 

Sünnipäev.

Juba mitu päeva kuulen raadiost saateid.

Aga et just täna. 

Minu jaoks on raadio olnud läbi aegade üks suur mõistatus (telerist ei hakka rääkimagi).

Kuidas ikka tuleb hääl siis, kui häälitseja tont-teab-kus?

Onu proovis mulle  raadio-värki millalgi selgeks teha, kiri polegi teab mis vana, ehk aastatagune... mis on ilmselge märk, et müstilised asjad on aastatega minu jaoks hoopis paremini arusaadavamaks saanud kui kõik see, mis teaduslik.

Müstiline on näiteks see, et onu kiri just täna mulle koristustööde käigus pihku sattus.

Onu on raadioinimene. Tema teab.

Nii nagu vanaisagi oli.

Mina mäletan seda, kuidas vanaisa Soome uudiseid kuulas. Ikka iga päev, ja mitu korda päevas. 

Ameerika Häält kuulati ka, aga need kuulamised seostuvad rohkem isaga. 

Vanaisa oli see, kes kõik rahvusvahelised uudised jõudis meile enne ära rääkida kui kohalik ringhääling.

Vanaisa oli ikka tõeline raadioinimene. Kuigi raadioringhääling eeldab häält, on elementaarne, et raadioaparaat peab ka olema.

Nende tootmine on minu jaoks samasugune "hiinaime" ... aga vanaisa tegeles sellega juba paarkümmend aastat enne minu sündi.

Tootis kõrgekvaliteedilisi raadioaparaate ja üksikosi.

Olen sellest siin kirjutanud.

Ülo Raadio nime saamise aeg on seotud minu teise onu sünnipäevaga.
Arvi Ülo, temagi on raadioinimene.
Tema on jätnud on märgi ringhäälingusse.

Tegelikult on üks tema tehtud intervjuu päris tihedalt seotud tänase raadioringhäälingu sünnipäevaga.
Vestlus Raadioteatri ajaloost.

Mis sai Ülo Raadiost?
Teadagi mis...

Tänapäeval selliseid raadioid enam vist polegi.
Sellised, nagu olid nõuka-ajal: jalad all ja plaadimängija peal.
Või nagu oli Tere raadio.

Nüüd on igasugused Hiina imed ;)

Asi seegi...

Mina fännan raadiot rohkem kui telerit.

...

Jõuluärevus

...

Kogu aeg oli aega küll.

Jõuludeni.

Mina ei arva, et jõul peaks juba detsembri alguses algama.

Ikka oli aega küll. 

Aga täna oli täielik jahmatus... detsembrist üle poole juba läbi!

Kuhu ometi ta kadus, kuidas ometi nii kiiresti...

Alles see oli, kui jäine hommik ja jäised maalingud.

Täna räästad tilkusid.

Üritasin siis endale jõulu  ja pühalikkust sisse lasta.

Elu esimest korda tegin valmis jõulupärja.

Kohe teine olemine!

...

Kui vaatad, siis näed

...

Seal aknaklaasil nad olid.

Külma ilma jäälilled.

Selge ilma päikesekiired.

Päikese tekitatud vari. Jugapuu jäälilli varjutamas.

Ja õhk täis hõbedasi killukesi.

See ei olnud lumi, sest lumi ju sajab.

Need killud heljusid õhus, pigem oli nende suund kõrgustesse, sinnapoole, kus säras päike ja polnud pilveraasugi.

Ilus oli.  

Õhk hõbedat täis.

...

Veere, veere kakukene!

...

Sügisel nad veeresid... mitte mingid väikesed kakukesed, hoopis kaks kõrvitsat veeresid meile verandasse. Ühe veeretas idapoolne naabrimees ja teise naabrimees läänest.

Kuna hoog oli sees, siis üks kõrvits veeres sujuvalt kilomeetrike edasi ristitütrele. 

Mul on alati paanikahäire, kui midagi suurt peab ette võtma...  kõrvitsasalati tegemise näiteks. 

Suurest kõrvitsast. 

Või mis veel hullem: suurtest kõrvitsatest.

Seepärast andsingi hoogu juurde.

Ühele kahest.

Olgu saatus talle soodne ja saagu temast palju põnevat ;) 

Et ei läheks nii nagu teisel, sellel, mis mulle jäi.

Lõikusin lihtsalt pisut peenemaks, panin potti ja keetsin läbi.

Püreeks.

Panin kotikestesse ja sügavkülma. 

Ühe purgitäie jätsin kasutusse.

Nüüd panen igale poole kuldset värvi juurde: pudru sisse ja salatisse, supi sisse ja kastmesse.

Väga hea on, mõne päevaga purk peaaegu tühi.

Idanaaber, 1. dets 2014.

...

Kuidas saada otsale

...

Nii lihtne on libastuda.... aga katsu sa uuesti otsale saada. 

Kui üldse saab. 

Dieet näiteks, kõik kulgeb eduliselt ja siis äkki tuleb üks kena sünnipäev.

Edasi läheb kõik nii nagu vanasti, no et dieeti enam ei ole. 

Mitte et mul dieediga probleemi oleks.

Mida pole, seda pole.

Ei dieeti, ei probleemi.

Joomisega libastumist on ehk lihtsam vältida kui söömisega libastumist.

Kui ikka tilkagi ei võta, siis ei libastu. 

Aga katsu sa elada, et suutäit ei ampsa. 

Söömata ju ei suuda.

Mul on ka raske otsale saada.

Söödud saan ja joodud ka mitte üleliia.

Aga mõned otsad on käest libisenud.

Kastitäis poolikut käsitööd, mitu kuud pole muud teinud, kui tolmulapiga üle käinud.

Nüüd ladusin ajalehed kastile peale, pole vaja tolmugi võtta, iga päev uus ajaleht otsa.

Lugemise otsa olen ka ära kaotanud.

Kohustusliku kirjandusena töötasin läbi "Minu Läti" ja panin ootele "Minu Ahvenamaa", aga see pole see. Polnudki ammu, kui mitu ööpoolikut kriminullide peale kulutasin. Närisin küüsi ja muudkui lugesin kuni viimanegi kuritöö oli lahenenud.

Nüüd ei saa alatudki, lõpetamisest rääkimata.

Jõulukaartide saatmise ots kadus ära juba mitu aastat tagasi, igas detsembris ostan mõned kaardid, mõned margid ja mõned ümbrikud... aga kuna otsa pole, jäävad kaardid kirjutamata, saatmisest rääkimata.

Kirjutamise otsa otsin ka. Aasta hakkab läbi saama, aga paarkümmend postitust blogis puudu, et tavapärast keskmist kätte saada. Mitte et see eluküsimus oleks, pigem pahandab see, et ei saa otsale.

Kui juba korra on käest libisenud.

Pildistamine niisamuti.
Mitte et huvi oleks otsa saanud, hoopis lemmik-fotokas andis otsad. 

Aastagi on otsakorral ja enam nagunii ei jõua kõiki otsi kokku korjata.

Mõned otsad jäävad lahtiseks, mõni ots libiseb käest, mõni  ots pole saanud otsa peale.

Mõned asjad on lihtsalt otsas.

Nii lihtne see ongi.

...

Jätkuvalt koos Lätiga

...

Täna kindlasti jõuan raamatuga lõpule.

Nii mõnigi lätlane sai tuttavamaks. Ma ju pole teadnud grammigi Läti kirjandusest.

Välja arvatud  Vilis Lācis ja "Kaluri poeg"... ma ei usu, et ma sedagi lugenud olen.

Nüüd siis mõned nimed siia.

Eduards Veidenbaums (1867—1892), siin temas pikem jutt.

Aasta õppis Tartu Ülikoolis, suri juba 24 aasta vanusena.

Ja tõlge tema ühest luuletusest.

Kus rikkad söövad uhkeldades,

Sa nende jalge ette lange

Ja mesikeelselt mehkeldades

Neid austama sa ole kange.

Kuid jumal hoidku, alamsooga

Et koos sind kunagi ei nähtaks.

Neid parem põrmu talla hooga,

Peab tark vaid enda olu tähtsaks.

Luuletuse leidsin siit.

Ja loomulikult meeldivad mulle kõik vanad fotod.

Foto 

 

...

Üks nimi veel.

Aspazija (õieti Elza Pliekšāne, sünninimi Johanna Emīlija Lizete Rozenberga)

1865 - 1943 

Luuletaja ja näitekirjanik.

Järva Teatajas on kirjutatud:

Aspazija – päikese ja armastuse laulik. Suure Läti naiskirjaniku surma puhul... 

november 1943

Foto siit.

...

Ja siis veel Rainis.

Aspazija abikaasa.

Rainis, õieti Jānis Pliekšāns (1865 – 1929), oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ja poliitik. 

1929.aastal ta suri, 1929.aasta Loomingus on temast pikk artikkel.

 Foto siit.

...

Ja kõige lõpus raamat, mille lugemise võtan plaani.

Midagi kaasaegsemat.

Nora Ikstena, "Neitsi õpetus".

Aga nüüd loen Contra raamatu läbi.

Veel selle päeva sees.

...