Ristitud ma ei ole, ristivanemaid ka ei ole.
Lusikas mul on.
Hõbelusikas.
Hõbelusikas.
Ootab parandamist.
Ma isegi ei suuda meenutada, kas ma olen kunagi teadnud, kes lusika kinkis.
Aga lapsest peale tean, et lusika lugu on seotud minu sündimisega.
Vanaemalt-vanaisalt ehk?
"Hõbedale on vanadest aegadest saadik omistatud nii kaitsvat kui tervendavat funktsiooni. Inimese kohta, kellel elus veab, kes on rõõmsameelne ja kelle ettevõtmised ikka õnnestuvad, öeldakse, et ta on sündinud, hõbelusikas suus."
Raamatu 19. peatükk "Ristimislusikas" räägib pika juttu ristsetest ja vaderitest.
Hambarahast ja hõberahast.
Ristimislusikast, mis elab pikema elu kui tema omanik.
Kuigi sündinud EW ajal, nii ema kui kaks tema kolmest vennast, jäid selle pere lapsed ristimata. Ma isegi ei tea, mis oli põhjus, et vanaisa vaated nii muutunud olid, teismelise eas kirjutas ta pikki jutte usust ja Jumalast.
Lapsed jäid ristimata, lapselapsedki vist kõik ristimata.
Aga lusikas mul on.
Ja pilt ligikaudsest ajast, kui mulle lusikas kingiti.
oi milline tita ja lusikas. Meie kodus on papakoiga, see ilmselt hilisem väljalase.
VastaKustutaka minu lastel on oma nimelised hõbelusikad, kuigi nad ristitud pole. 70-ndatel läks moodi anda kätte pidulikult laste sünnitunnistused ja valida vaderid.
olen kusagilt kuulnud, et 1930-ndatest sai lapsi vallavalitsuses kirja panna, siis paljud jätsid kirikus ristimata. Oma isa kohta s. 1932 pole ma Simuna kirikuraamatust ristimiskannet leidnud ja kuna ema-isa ei laulatatud, siis nii see jäigi. Ema ja tema vend (1927, 1925) on küll samas koguduses ristitud
vigade parandus: muidugi pole papal koid :)))))
VastaKustutaMeilgi kodus paar lusikat hilisemast ajast, aga need pole nii omaks saanud.
VastaKustutaPapagoiga lusikas tundub ka tuttav, ega tol ajal suurt valikut ei olnudki, kõigil sarnased tassid-taldrikud-noad-kahvlid... ja lusikad :)