Kõige ilusam aed lähiminevikus.
Ja üldse ka, kui nüüd kaugemalegi mõelda.
Kokkutulek Tiina juures.
Selge ju, miks 15 õitsvat ilutaime ümber oma maja jätsin pildistamata...
...
Aiad teistel ka
...
reede, 29. juuli 2011
Fotojaht: aed
...
Kõige ilusam aed lähiminevikus.
Ja üldse ka, kui nüüd kaugemalegi mõelda.
Kokkutulek Tiina juures.
Selge ju, miks 15 õitsvat ilutaime ümber oma maja jätsin pildistamata...
...
Aiad teistel ka
...
Kõige ilusam aed lähiminevikus.
Ja üldse ka, kui nüüd kaugemalegi mõelda.
Kokkutulek Tiina juures.
Selge ju, miks 15 õitsvat ilutaime ümber oma maja jätsin pildistamata...
...
Aiad teistel ka
...
teisipäev, 26. juuli 2011
Kuidas soodustada sadu
...
Too kohe hommikul kastekann tuppa.
Kööki.
Ootele.
Et meeles oleks lilli kasta.
Siis ta tuleb.
Sadu.
Selline korralik.
Kuidas soodustada korduvat äikest?
Ikka samamoodi.
Oota, kui müristamine kaugele on läinud.
Siis tee arvuti uuesti lahti.
Võid päris kindel olla - tagasi tuleb.
Pean vist jälle kinni panema.
...
Too kohe hommikul kastekann tuppa.
Kööki.
Ootele.
Et meeles oleks lilli kasta.
Siis ta tuleb.
Sadu.
Selline korralik.
Kuidas soodustada korduvat äikest?
Ikka samamoodi.
Oota, kui müristamine kaugele on läinud.
Siis tee arvuti uuesti lahti.
Võid päris kindel olla - tagasi tuleb.
Pean vist jälle kinni panema.
...
reede, 22. juuli 2011
Fotojaht: magusam kui mesi
...
Et mõista, mõista, mis see on... magusam kui mesi?
Kuna vastust ette pole antud, on ka valed vastused lubatud.
Ja mis vale... kui ühele vale, siis teisele õige.
...
Jäätis on igatahes magusam kui mesi.
Ja mõni musi on kindlasti magusam kui mesi...
...
Teiste magus
...
Et mõista, mõista, mis see on... magusam kui mesi?
Kuna vastust ette pole antud, on ka valed vastused lubatud.
Ja mis vale... kui ühele vale, siis teisele õige.
...
Jäätis on igatahes magusam kui mesi.
Ja mõni musi on kindlasti magusam kui mesi...
...Teiste magus
...
esmaspäev, 18. juuli 2011
Laenatud lapsed
...
Suvi on sellepärast tore, et siis saab endale lapsi laenata.
Laenatud lapsed, see pole see, mis oma laps.
Laenatud lapsed lähevad pärast oma emmede ja isside juurde tagasi.
Laenatud lastest lugesin Pilvi kirjast. Kui nende poja oli vahetusõpilane Ameerikas, kirjutas "uus pere" hiljem: "Looja on meid sellel aastal eriti õnnistanud, kuna oleme saanud Juhanit laenata."
See oli ammu, ehk 40 aastat tagasi.
Mina laenan lapselapsi. Ja see meeldib mulle väga.
On suur vahe, kas laps tuleb külla koos oma ema-isaga või on ta mulle nö laenuks antud, sest siis me teeme igasuguseid asju, mida ema-isaga koos kindlasti ei teeks.
Näpime riidekapis ja otsime, mida vahelduseks selga-jalga-pähe panna.
Vanaema sall ja eiteakelle püksid...
Vanaema pontšo ja sall ...
Tibinatega on lahe, vist sai omal ajal nukkudega liiga vähe mängitud :)
Noorte meestega on hoopis teistmoodi tegemised.
Tööd teeme. Ilmaasju räägime.
Käime maailma avastamas.
...
Mõnes mõttes on tore, kui tibusid mitmekaupa jagatakse, siis nad toimetavad isekeskis ja mina saan oma asju teha.
Teisest küljest... ma ikka tahan, et mind ka mängu võetakse.
...Laenatud lapsed, see pole see, mis oma laps.
Laenatud lapsed lähevad pärast oma emmede ja isside juurde tagasi.
Laenatud lastest lugesin Pilvi kirjast. Kui nende poja oli vahetusõpilane Ameerikas, kirjutas "uus pere" hiljem: "Looja on meid sellel aastal eriti õnnistanud, kuna oleme saanud Juhanit laenata."
See oli ammu, ehk 40 aastat tagasi.
Mina laenan lapselapsi. Ja see meeldib mulle väga.
On suur vahe, kas laps tuleb külla koos oma ema-isaga või on ta mulle nö laenuks antud, sest siis me teeme igasuguseid asju, mida ema-isaga koos kindlasti ei teeks.
Näpime riidekapis ja otsime, mida vahelduseks selga-jalga-pähe panna.
Vanaema sall ja eiteakelle püksid...
Vanaema pontšo ja sall ...
Tibinatega on lahe, vist sai omal ajal nukkudega liiga vähe mängitud :)Noorte meestega on hoopis teistmoodi tegemised.
Tööd teeme. Ilmaasju räägime.
Käime maailma avastamas.
...Mõnes mõttes on tore, kui tibusid mitmekaupa jagatakse, siis nad toimetavad isekeskis ja mina saan oma asju teha.
Teisest küljest... ma ikka tahan, et mind ka mängu võetakse.
Mida külas pakutakse
...
Igasugu põnevaid asju pakutakse.
Üks lõunasöök...
Üks õhtusöök...
Rootsis olin.
Aga see oli juba ammu, päris suve alguses.
3.-5. juuni
...
Igasugu põnevaid asju pakutakse.
Üks lõunasöök...
Üks õhtusöök...
Rootsis olin.Aga see oli juba ammu, päris suve alguses.
3.-5. juuni
...
laupäev, 16. juuli 2011
Muna või kana
...
Muna või kana... kumb siis enne oli?
Mina küll ei oska öelda, see nii kauge minevik.
Ma ei tea isegi seda, mis mu endaga minu elu jooksul juhtub.
Kumb on põhjus ja kumb tagajärg.
Kogu oma lapsepõlve olen kõik suved metsas veetnud. Vanaema-vanaisa maja oli keset metsa, järv oli keset metsa. Ja see, et ma hommikul korviga metsa läksin ja õhtupoole tagasi jõudsin, oli üsna igapäevane.
Imetlen oma vanaema, kes ei paanitsenud.
Või ei näidanud seda välja.
Aga sellise metsiku eluviisi juures ma ei mäleta, et mul kunagi oleks puuk küljes olnud, et keegi teinegi oleks selle pärast muretsenud või ennast peale metsaskäiku üle vaadanud. Mõnest puugist aeg-ajalt ikka räägiti, eriti sellistest, mis end igasugustesse põnevatesse kohtadesse kinni kasvatasid, nii et oli vaja kõrvalist abi kätte saamisel.
Kui mu omad lapsed väikesed olid, siis jah, mõnikord nad said puugi. Mereäärsetes padrikutes ja heinamaadel kolades.
Aga mingit erilist paanikat see ei tekitanud. Ei osanudki nagu eriti midagi karta, kuigi juba jutud käisid. Et üks tuttav oli saanud ja raskesti põdenud.
Nüüd on nii, et pole suve, kus ma endale puuki ei nopi. Kaelapealset käisin isegi tohtri juures välja kangutamas.
Ja nüüd ma kardan. Lapsukesi metsa viia ei julge.
Ise ka, olen hoolikas, kolan pool päeva metsas, siis viskan riided pesusse ja ise ennast duši alla.
Hirm on.
Saaremaal kalmistuvahilt küsisin, et kas neil puuke ka on. Mingit erilist massilisusest juttu ei olnud.
Ja kellel meist seitsmest oli õhtul puuk küljes? Eks ikka sellel, kes endale õnnetust kaela kraaksus. Minul siis.
Nüüd ma ei teagi, kas puugid tulevad sellepärast, et ma neid kardan.
Või kardan ma sellepärast, et nad tulevad.
Ja nad tulevad. Üks jalutas alles üleeile mu õlal, olin just maasikalt tulnud.
Ja duši alt.
...
Mina küll ei oska öelda, see nii kauge minevik.
Ma ei tea isegi seda, mis mu endaga minu elu jooksul juhtub.
Kumb on põhjus ja kumb tagajärg.
Kogu oma lapsepõlve olen kõik suved metsas veetnud. Vanaema-vanaisa maja oli keset metsa, järv oli keset metsa. Ja see, et ma hommikul korviga metsa läksin ja õhtupoole tagasi jõudsin, oli üsna igapäevane.
Imetlen oma vanaema, kes ei paanitsenud.
Või ei näidanud seda välja.
Aga sellise metsiku eluviisi juures ma ei mäleta, et mul kunagi oleks puuk küljes olnud, et keegi teinegi oleks selle pärast muretsenud või ennast peale metsaskäiku üle vaadanud. Mõnest puugist aeg-ajalt ikka räägiti, eriti sellistest, mis end igasugustesse põnevatesse kohtadesse kinni kasvatasid, nii et oli vaja kõrvalist abi kätte saamisel.
Kui mu omad lapsed väikesed olid, siis jah, mõnikord nad said puugi. Mereäärsetes padrikutes ja heinamaadel kolades.
Aga mingit erilist paanikat see ei tekitanud. Ei osanudki nagu eriti midagi karta, kuigi juba jutud käisid. Et üks tuttav oli saanud ja raskesti põdenud.
Nüüd on nii, et pole suve, kus ma endale puuki ei nopi. Kaelapealset käisin isegi tohtri juures välja kangutamas.
Ja nüüd ma kardan. Lapsukesi metsa viia ei julge.
Ise ka, olen hoolikas, kolan pool päeva metsas, siis viskan riided pesusse ja ise ennast duši alla.
Hirm on.
Saaremaal kalmistuvahilt küsisin, et kas neil puuke ka on. Mingit erilist massilisusest juttu ei olnud.
Ja kellel meist seitsmest oli õhtul puuk küljes? Eks ikka sellel, kes endale õnnetust kaela kraaksus. Minul siis.
Nüüd ma ei teagi, kas puugid tulevad sellepärast, et ma neid kardan.
Või kardan ma sellepärast, et nad tulevad.
Ja nad tulevad. Üks jalutas alles üleeile mu õlal, olin just maasikalt tulnud.
Ja duši alt.
reede, 15. juuli 2011
Fotojaht: vana ja uus
...
Ajapikku muutub iga asi vanaks.
Ja siis muretsetakse vana asemele uus.
Üks väga oluline maja sai sel suvel uue katuse.
Minu lapsepõlve mängumaa.
...
Teiste tehtud uus ja vana.
...
Ajapikku muutub iga asi vanaks.
Ja siis muretsetakse vana asemele uus.
Üks väga oluline maja sai sel suvel uue katuse.Minu lapsepõlve mängumaa.
...
Teiste tehtud uus ja vana.
...
neljapäev, 14. juuli 2011
Õnnelik lõpp
...
Mulle meeldivad muinasjutud, sest enamasti lõpevad nad õnnelikult. Et kui surnud ei ole, siis elavad õnnelikult edasi. Ja kaua veel.
Mulle meeldivad ka filmid, mis lõpevad õnnelikult. Mulle isegi meeldiks, et ma selle õnneliku lõpu enne teada saaks, sest siis on hea rahulik vaadata.
Kriminullid meeldivad mulle ka, sest enamasti saadakse kurjategija kätte ja see on ka ikka miskitmoodi õnnelik lõpp.
Mul on tõeliselt hea meel, et 7 jalgratturit said pantvangist eluga välja. Sellelgi lool on õnnelik lõpp.
Mina olen teada paanitseja, ma igatahes tundsin muret.
...
Mulle meeldivad ka filmid, mis lõpevad õnnelikult. Mulle isegi meeldiks, et ma selle õnneliku lõpu enne teada saaks, sest siis on hea rahulik vaadata.
Kriminullid meeldivad mulle ka, sest enamasti saadakse kurjategija kätte ja see on ka ikka miskitmoodi õnnelik lõpp.
Mul on tõeliselt hea meel, et 7 jalgratturit said pantvangist eluga välja. Sellelgi lool on õnnelik lõpp.
Mina olen teada paanitseja, ma igatahes tundsin muret.
...
Pärnusse, läbi Vigala
...
Tegelikult läksime Vigala surnuaeda, sinna kaasal vanavanemad maetud.
Emapoolsed vanaema-vanaisa.
Aksel 1900-1980
Linda 1902-1987
Isa poolt ainult vanaema.
Mari 1880-1959
Oskar, minu äiapapa, oli Mari poeg.
Nii seisis passis - Mari poeg.
Mari oli juba 33, kui Oskar, tema ainuke laps, sündis.
...
Surnuaedades käia mulle meeldib.
Riste vaadata.
Nimesid lugeda.
Täna hommikul, kui sõbrantsiga kohalikul kalmistul käisin, sain aru, et seal mulle ei meeldi. Liiga palju tuttavaid.
Liiga palju noori.
Liiga palju mõttetut surma. Vägivaldset minekut.
Justkui surmal oleks mõte...
Ehk ongi, siis kui seljataga pikk elu ja väsimus peal.
Igaveses unes, pikas puhkuses.
...
Aga Vigalast edasi läksime Pärnusse.
Suveõhtud on ikka mõnusad küll, kui neid sääski ainult vähem oleks.
Ja pimedaks on ka hakanud liiga vara minema.
...
Tegelikult läksime Vigala surnuaeda, sinna kaasal vanavanemad maetud.
Emapoolsed vanaema-vanaisa.
Aksel 1900-1980
Linda 1902-1987
Isa poolt ainult vanaema.
Mari 1880-1959
Oskar, minu äiapapa, oli Mari poeg.
Nii seisis passis - Mari poeg.
Mari oli juba 33, kui Oskar, tema ainuke laps, sündis.
...
Surnuaedades käia mulle meeldib.
Riste vaadata.
Nimesid lugeda.
Täna hommikul, kui sõbrantsiga kohalikul kalmistul käisin, sain aru, et seal mulle ei meeldi. Liiga palju tuttavaid.
Liiga palju noori.
Liiga palju mõttetut surma. Vägivaldset minekut.
Justkui surmal oleks mõte...
Ehk ongi, siis kui seljataga pikk elu ja väsimus peal.
Igaveses unes, pikas puhkuses.
...
Aga Vigalast edasi läksime Pärnusse.
Suveõhtud on ikka mõnusad küll, kui neid sääski ainult vähem oleks.
Ja pimedaks on ka hakanud liiga vara minema.
...
kolmapäev, 13. juuli 2011
Suve keskel saame kokku
...
Algul ei saanud vedama, aga nüüd juba viiendat korda annab kokkutulek suvele värvi.
Seekord eriti värviline.
Jõgevamaal, Tiina juures.
Kümme oli meid sedakorda,
on olnud rohkem, on olnud vähem.
Kursakaaslased ära kallistatud, olulised vaatamisväärsused vaadatud,
vorstid grillitud, veinid joodud, jutud räägitud, õhtul jälle kodus tagasi.
Kas järgmisel aastal jälle?
Kindlasti, head traditsiooni pole mõtet rooste lasta minna.
...
Algul ei saanud vedama, aga nüüd juba viiendat korda annab kokkutulek suvele värvi.
Seekord eriti värviline.
Jõgevamaal, Tiina juures.Kümme oli meid sedakorda,
on olnud rohkem, on olnud vähem.
Kursakaaslased ära kallistatud, olulised vaatamisväärsused vaadatud,
vorstid grillitud, veinid joodud, jutud räägitud, õhtul jälle kodus tagasi.
Kas järgmisel aastal jälle?
Kindlasti, head traditsiooni pole mõtet rooste lasta minna.
esmaspäev, 11. juuli 2011
Ühesugused mantlid
...
Usun, et see pilt võib olla aastast 1942. Ema oli siis 13, Pilvi aasta vanem.
Pilvilt küsisin, et miks ühtemoodi, kas mingi tüdrukute vorm.
Miks ühesugused mantlid. Mul on hästi meeles. Kui Maailmasöda läks lahti 1939, siis oli ette näha, mis tuleb. Igast asjast puudus. Tiiul kallil önnestus veel leida mantliriiet, mis jätkus nii Öiele kui minule. Toora ömbles need valmis ja fantaasia puudusel jäid mölemad samasugused ja see meid ülepea Öiega ei seganud .
Samal korral , see pidi olema kunagi 39-40, ostis Tiiukene veel kaks mantlitäit talvemantli riiet. Öie sai omale sinakashalli musta elegantse kraega talvepalitu. Minu mantliriie oli veidi öhem , tumesinine ja must krae oli ka lihtsam. Tegumood oli jälle sama. Toora ömbles.
Kui mina laps olin, siis mulle õmbles Itty-tädi.
Toora-tädi kudus mulle nii mõnegi kampsuni.
...
.
Usun, et see pilt võib olla aastast 1942. Ema oli siis 13, Pilvi aasta vanem.Pilvilt küsisin, et miks ühtemoodi, kas mingi tüdrukute vorm.
Miks ühesugused mantlid. Mul on hästi meeles. Kui Maailmasöda läks lahti 1939, siis oli ette näha, mis tuleb. Igast asjast puudus. Tiiul kallil önnestus veel leida mantliriiet, mis jätkus nii Öiele kui minule. Toora ömbles need valmis ja fantaasia puudusel jäid mölemad samasugused ja see meid ülepea Öiega ei seganud .
Samal korral , see pidi olema kunagi 39-40, ostis Tiiukene veel kaks mantlitäit talvemantli riiet. Öie sai omale sinakashalli musta elegantse kraega talvepalitu. Minu mantliriie oli veidi öhem , tumesinine ja must krae oli ka lihtsam. Tegumood oli jälle sama. Toora ömbles.
Kui mina laps olin, siis mulle õmbles Itty-tädi.
Toora-tädi kudus mulle nii mõnegi kampsuni.
...
pühapäev, 10. juuli 2011
Kartulivõtmisega algust tehtud
...
Üle mitme aasta tegelen jälle kartulikasvatusega. Oma 100 mugulat panin mulda, seeme siit ja sealt kokku krabatud.
Isegi õitsema pole hakanud, õiepungad kuivavad ja pudisevad niisama.
Uudishimulik mina, ei suutnud vastu panna ja tõmbasin eile ühe pesa üles. Et mis selle kuiva liiva sees üldse olla saab.
Üllatus, üllatus! Mina oma lõunase kartulinormi sain kätte.
100 pesa, 100 lõunat. Kolme kuu talvevarud olemas... kui ma teistele makarone pakun.
Ja täna kartulivõtmise korraldaks.
Aga ma ei korralda.
Ja kui aus olla, siis ma ise armastan makarone vähemasti sama palju kui kartuleid. Ehk rohkemgi.
Nii et las nad kasvavad, eile sadas vihma ka.
Esimene korralik vihmasabin üle pika aja.
Müristas ka, aga see oli kaugemal.
...
Isegi õitsema pole hakanud, õiepungad kuivavad ja pudisevad niisama.
Uudishimulik mina, ei suutnud vastu panna ja tõmbasin eile ühe pesa üles. Et mis selle kuiva liiva sees üldse olla saab.
Üllatus, üllatus! Mina oma lõunase kartulinormi sain kätte.
100 pesa, 100 lõunat. Kolme kuu talvevarud olemas... kui ma teistele makarone pakun.
Ja täna kartulivõtmise korraldaks.
Aga ma ei korralda.
Ja kui aus olla, siis ma ise armastan makarone vähemasti sama palju kui kartuleid. Ehk rohkemgi.
Nii et las nad kasvavad, eile sadas vihma ka.
Esimene korralik vihmasabin üle pika aja.
Müristas ka, aga see oli kaugemal.
...
laupäev, 9. juuli 2011
Fotojaht värvidest... violett ja oranž
...
Violett ja oranž... lilli ei tahtnud, aga muud ei arvanud ka olevat.
Vale puha!
On nii lillat kui oranži, mõne pildi peal isegi rohkem kui vaja.
Sedapuhku siis lapsed.
...
Teiste värvid
...
Violett ja oranž... lilli ei tahtnud, aga muud ei arvanud ka olevat.
Vale puha!
On nii lillat kui oranži, mõne pildi peal isegi rohkem kui vaja.
Sedapuhku siis lapsed.
...Teiste värvid
...
Ilus aed
...
Mõni aed on väga ilus.
Mõni kohe oskab. Ja tahab ka.
Mina ei oska. Ja ega väga ei üritagi.
Aga mõnikord ma ikka.
Täna võtsin ette marjapõõsad. Umbrohtu kasvanud, kuivanud oksi juurde tulnud.
2 x 2 tundi on tehtud, nüüd on võhm väljas. 2 x 2 tundi tuleks veel teha.
Ilm on ka selline nagu on, 33 kraadi sooja (vilus!), ümberringi kõmiseb hoiatavalt.
Aga kui ilusatest aedadest rääkida, siis tädi Ilse ja onu Alfi aed.
Oli väga ilus.
Linna heakorrakonkursside laureaat.
1979 III koht
1994 I koht
Aed oli neile lapse eest, kogu hool ja armastus kuulus kodule ja aiale.
See aed oli nii korras ajal, kui nad jaksasid. Vähem korras siis, kui enam ei jaksanud.
Ja praegu ootab uut võimalust.
1994. aastal jaksasid. Ja said preemia.
Ilse oli siis 75- ja Alfi 79-aastane.
29. septembril 1994 on Ilse kirjutanud:
"Meie käisime 28.-30. augustil Soomes meie suurel preemiareisil. Laevasõit oli nii tore, ei tundnudki, et sõidad laeval. "Georg Ots" on küll vana laev. Meil oli siit linna peaaednik kaasas, noor mees, enne Tammisaaris käinud. Tuttavad juba ees, kõrgemas kihtkonnas. Meie olime nii nagu lapsed, kõik paberitega toimetused korraldati. Ainult siit Tallinna ja tagasi bussisõidu eest tasusime ise. Tehti viisad ja muud sõidud seal, ööbimine hotellis mugavas kahetoalises, telefoni, Jaapani teleka, vanniga ja puha. Veekraanid annab nuputada, kuidas käsitleda. See kõik on välismaa elu.
Takso oli Helsingis laeva vastas, sõit oli 180 marka(?) läbi Soome, samuti tagasi. See kõik läks Kuressaare sõpruslinnale õigede maksma, meie kahe vana kodu pärast.
Tammisaari on ilus väike puhas suvituslinn. Nemad säilitavad kõike vana: elamud, kõrged plankaiad, kuid kõik ilusti puhas ja värvitud. Vana linn, täpselt selline kui meie Kuressaare oli enne 1941. aastat. Nii tuttav, omane tuli ette.
Meil lõhuti kõik ära, aiad maha, kaunid paekivist aiad ja väravapostid. Nüüd hakatakse uuesti taastama, kuid see pole enam see.
Seal rajatakse uued linnaosad ühekordsed, nemad tahavad ka vanaduses jalgupidi maa peal olla. Ütlevad nemad."
...
Aasta hiljem, juuni 1995
"Ikka kiiruse tähe all. Kui seda kiiruseks nimetada saab. Eks see on häda, et jõud ütleb ülesse. See teeb elu kiireks, lihtsalt ei jõua enam, väsid, puhkad ja hakkad uuesti, seega aeg kaob. Olen turul käinud, kus ikka lisa saanud, oleme tänavu tublilt juurde saanud, ära väsitanud on küll see kevad.
Ilmastik on palju aega viitev olnud.
Kuid siiski, kartul mullatud, varajane näitab õisi. Kasvumajas tomatil mugulad peal, kurk hakkab õisi näitama, õied on, kuid isaspoolt pole. Viinamarju näib ka tulevat.
Alfil on 16.juulil 80 aastane sünnipäev. Te ei saanud talvel tulla, kuidas suvel? Kulukad on need sõidud muidugi. Tõendeid siiasõiduks pole vaja.
Praamisõit olevat nädalavahetusel poole kallim ja olevat juba 5-6 tundi järjekorras olnud, isegi saarlased, kellel peaks olema eelisjärjekord."
...
Märts, 1999
"Aeg on jõudnud kevadesse, kuid talvist lund ja külma jätkub. Kui oli talvekuud, siis sadas vihma, nüüd sajab lund ja külmakraadid võimutsevad.
Olgu kuidas on, ega talv taeva jäe ega kevad tulemata jäe. Praegu on lund paksult aias ja kõikjal.
Tomatitaimed pikeerisin ära, täna külvasin sibula musta seemne kasti, nii on kevadmured käes. Aiatöö hakkab kummitama. Loodame, et tuleme toime, eks vähendame tööd ja tegemist vastavalt vajadusele kui ka jõule."
...
Märts, 2000
"Meil siin on selline olukord et olen üksinda kodus. Alfi on teist nädalat haiglas. Aastad teevad oma töö, kõik hädad kimbutavad. Süda peamine omadega läbi.
Kahju küll, kuid peame tõsioludele silma vaatama. Kuniks meid! Käin iga päev haiglas, olen ka vilets, väsin ära. Kui koju tulen, olen puruväsinud. Näib, kui kaua me siin vastu peame, Alfi rääkis täna juba surmajuttu, mida siis ette pean võtma. Arvas, et arstid ainult pikendavad elupäevi. Eks näis.
Ma olen abiga toime tulnud, tomatid kasvavad, täna külvasin kapsa, sibulaseeme mulda, natuke lilli ka, ju näeb, kas edaspidi nende kõigega toime tulen.
Alfi ütles, et mul on ikka veel mõte sees, ikka püüan. Hea on, kui suvel aiast võtta on."
...
Mõni kohe oskab. Ja tahab ka.
Mina ei oska. Ja ega väga ei üritagi.
Aga mõnikord ma ikka.
Täna võtsin ette marjapõõsad. Umbrohtu kasvanud, kuivanud oksi juurde tulnud.
2 x 2 tundi on tehtud, nüüd on võhm väljas. 2 x 2 tundi tuleks veel teha.
Ilm on ka selline nagu on, 33 kraadi sooja (vilus!), ümberringi kõmiseb hoiatavalt.
Aga kui ilusatest aedadest rääkida, siis tädi Ilse ja onu Alfi aed.
Oli väga ilus.
Linna heakorrakonkursside laureaat.
1979 III koht
1994 I koht
Aed oli neile lapse eest, kogu hool ja armastus kuulus kodule ja aiale.
See aed oli nii korras ajal, kui nad jaksasid. Vähem korras siis, kui enam ei jaksanud.
Ja praegu ootab uut võimalust.
1994. aastal jaksasid. Ja said preemia.
Ilse oli siis 75- ja Alfi 79-aastane.
29. septembril 1994 on Ilse kirjutanud:
"Meie käisime 28.-30. augustil Soomes meie suurel preemiareisil. Laevasõit oli nii tore, ei tundnudki, et sõidad laeval. "Georg Ots" on küll vana laev. Meil oli siit linna peaaednik kaasas, noor mees, enne Tammisaaris käinud. Tuttavad juba ees, kõrgemas kihtkonnas. Meie olime nii nagu lapsed, kõik paberitega toimetused korraldati. Ainult siit Tallinna ja tagasi bussisõidu eest tasusime ise. Tehti viisad ja muud sõidud seal, ööbimine hotellis mugavas kahetoalises, telefoni, Jaapani teleka, vanniga ja puha. Veekraanid annab nuputada, kuidas käsitleda. See kõik on välismaa elu.
Takso oli Helsingis laeva vastas, sõit oli 180 marka(?) läbi Soome, samuti tagasi. See kõik läks Kuressaare sõpruslinnale õigede maksma, meie kahe vana kodu pärast.
Tammisaari on ilus väike puhas suvituslinn. Nemad säilitavad kõike vana: elamud, kõrged plankaiad, kuid kõik ilusti puhas ja värvitud. Vana linn, täpselt selline kui meie Kuressaare oli enne 1941. aastat. Nii tuttav, omane tuli ette.
Meil lõhuti kõik ära, aiad maha, kaunid paekivist aiad ja väravapostid. Nüüd hakatakse uuesti taastama, kuid see pole enam see.
Seal rajatakse uued linnaosad ühekordsed, nemad tahavad ka vanaduses jalgupidi maa peal olla. Ütlevad nemad."
...
Aasta hiljem, juuni 1995
"Ikka kiiruse tähe all. Kui seda kiiruseks nimetada saab. Eks see on häda, et jõud ütleb ülesse. See teeb elu kiireks, lihtsalt ei jõua enam, väsid, puhkad ja hakkad uuesti, seega aeg kaob. Olen turul käinud, kus ikka lisa saanud, oleme tänavu tublilt juurde saanud, ära väsitanud on küll see kevad.
Ilmastik on palju aega viitev olnud.
Kuid siiski, kartul mullatud, varajane näitab õisi. Kasvumajas tomatil mugulad peal, kurk hakkab õisi näitama, õied on, kuid isaspoolt pole. Viinamarju näib ka tulevat.
Alfil on 16.juulil 80 aastane sünnipäev. Te ei saanud talvel tulla, kuidas suvel? Kulukad on need sõidud muidugi. Tõendeid siiasõiduks pole vaja.
Praamisõit olevat nädalavahetusel poole kallim ja olevat juba 5-6 tundi järjekorras olnud, isegi saarlased, kellel peaks olema eelisjärjekord."
...
Märts, 1999
"Aeg on jõudnud kevadesse, kuid talvist lund ja külma jätkub. Kui oli talvekuud, siis sadas vihma, nüüd sajab lund ja külmakraadid võimutsevad.
Olgu kuidas on, ega talv taeva jäe ega kevad tulemata jäe. Praegu on lund paksult aias ja kõikjal.
Tomatitaimed pikeerisin ära, täna külvasin sibula musta seemne kasti, nii on kevadmured käes. Aiatöö hakkab kummitama. Loodame, et tuleme toime, eks vähendame tööd ja tegemist vastavalt vajadusele kui ka jõule."
...
Märts, 2000
"Meil siin on selline olukord et olen üksinda kodus. Alfi on teist nädalat haiglas. Aastad teevad oma töö, kõik hädad kimbutavad. Süda peamine omadega läbi.
Kahju küll, kuid peame tõsioludele silma vaatama. Kuniks meid! Käin iga päev haiglas, olen ka vilets, väsin ära. Kui koju tulen, olen puruväsinud. Näib, kui kaua me siin vastu peame, Alfi rääkis täna juba surmajuttu, mida siis ette pean võtma. Arvas, et arstid ainult pikendavad elupäevi. Eks näis.
Ma olen abiga toime tulnud, tomatid kasvavad, täna külvasin kapsa, sibulaseeme mulda, natuke lilli ka, ju näeb, kas edaspidi nende kõigega toime tulen.
Alfi ütles, et mul on ikka veel mõte sees, ikka püüan. Hea on, kui suvel aiast võtta on."
...
reede, 8. juuli 2011
Traditsiooniline rabaskäik
...
Ikka nii et juulikuu ühel kõige palavamal päeval, ja selle päeva kõige kuumemal ajal.
Kuskil südapäeval.
Traditsiooniline murakalkäik.
Ei sest polnud miskit, et murakaid ei saanud. See klaasitäis pisikesi, mis eelmiste korjajate poolt põlatud, seda ei saa saagiks pidada.
Vahepeatus onu juures. Külma veega turgutamine mõjus ülihästi, koduteel kobisin ratta pealt maha ja korjasin pool liitrit maasikaid.
Eneseõigustuseks. Justkui kodus vähe teha oleks.
...
Kuskil südapäeval.
Traditsiooniline murakalkäik.
Ei sest polnud miskit, et murakaid ei saanud. See klaasitäis pisikesi, mis eelmiste korjajate poolt põlatud, seda ei saa saagiks pidada.
Vahepeatus onu juures. Külma veega turgutamine mõjus ülihästi, koduteel kobisin ratta pealt maha ja korjasin pool liitrit maasikaid.
Eneseõigustuseks. Justkui kodus vähe teha oleks.
Ah, mine metsa...
...
Aga mitte niimoodi nagu mina.
Mina käin metsas täitsa omamoodi.
Leian rikkaliku maasikaplatsi, natuke nopin, siis lähen vaatan, et kas seal kaugemal ka on.
No ei ole.
Esimest platsi ka enam üles ei leia.
Aga vahet pole, saigi juba maasikakorjamisest isu täis. Seal eemal on mustikametsa moodi mets, vaataks, kas mustikaid on.
No natuke ikka on, aga kaua ei viitsi korjata, igavesed kribalad, vaataks, kas seal rabaservas on suuremad.
No ei ole oluliselt suuremad, aga see-eest on seal murakaid.
Korjaks siis vahelduseks murakaid, neid hea korjata, suured marjad ja hajali asustus, ei pea ühe koha peal käputama.
Aga fotoka- ja mobla kotti eriti ei mahu.
Tuleb ikka mustikaid edasi korjata. See on kõige tüütum, nende korjamiseks võtan järgmine kord tabureti kaasa. Muidu istuks niisama maha, aga pärast on taguots mustikane.
Või munane.
...
Aga kordaläinud päev ikkagi. Poolteist liitrit mustikaid, pool liitrit maasikaid, pool liitrit murakaid.
Mustikad piimaga, ah küll maitseb hästi see...
See oli eile.
...
Aga mitte niimoodi nagu mina.
Mina käin metsas täitsa omamoodi.
Leian rikkaliku maasikaplatsi, natuke nopin, siis lähen vaatan, et kas seal kaugemal ka on.
No ei ole.
Esimest platsi ka enam üles ei leia.
Aga vahet pole, saigi juba maasikakorjamisest isu täis. Seal eemal on mustikametsa moodi mets, vaataks, kas mustikaid on.
No natuke ikka on, aga kaua ei viitsi korjata, igavesed kribalad, vaataks, kas seal rabaservas on suuremad.
No ei ole oluliselt suuremad, aga see-eest on seal murakaid.
Korjaks siis vahelduseks murakaid, neid hea korjata, suured marjad ja hajali asustus, ei pea ühe koha peal käputama.
Aga fotoka- ja mobla kotti eriti ei mahu.
Tuleb ikka mustikaid edasi korjata. See on kõige tüütum, nende korjamiseks võtan järgmine kord tabureti kaasa. Muidu istuks niisama maha, aga pärast on taguots mustikane.
Või munane.
...Aga kordaläinud päev ikkagi. Poolteist liitrit mustikaid, pool liitrit maasikaid, pool liitrit murakaid.
Mustikad piimaga, ah küll maitseb hästi see...
See oli eile.
neljapäev, 7. juuli 2011
Midagi 90ndatest...
...
Kadunud aega otsimas.
Pildistada asju, mis 90ndad tagasi kätte toovad.
Selline ülesanne oli Isetegijate fotonurgas.
Ühtegi head mõtet niisama ei tulnud. Siis aga vaatasin ringi ja ennäe... see on kindlasti 90ndatest.
Lüpsipink.
Ämber on vanem.
Kuskil peab olema lüpsik ka, aga ei hakanud otsima.
90ndate algul olin ma lehmaomanik. Isegi lüpsmise õppisin selgeks, kuigi eluseeski varem ei olnud proovinud.
90ndatel tagastati endistele omanikele nende vara.
Vanaema-vanaisa lehmad ja hobune viidi kolhoosi 40ndate lõpus. Nüüd siis, ole lahke ja võta oma lehmad.
Vanaema andis ühe mulle. Oli selline noor tiine mullikas, taltsutamatu kui väike põrguline. Aga kui 4 km läbi metsa tulin, kõndis mullikas kui talleke paela otsas, ise ka tagantjärgi ei usu.
Pärast oli meil vasikas Peedu, ja lehm, keda tuli 3 korda päevas lüpsta.
Õnneks on see ajajärk mu elus läbi. Lõplikult, ma loodan.
...
90ndate algul oli teisigi edasi-tagasi minemisi. Post CCCP-st sai Eesti Post.
Tempel peale, ja asi tehtud.
...
1996. aastal oli suurem poja sõjaväes.
Ajateenija tasuta kiri. Kuupäev on kinnituseks templil.
Ma ei tea, ehk praegused kutsealused saadavad samasuguseid kirju.
Või kasutavad nemad hoopis e-maile ja Skype`i?
...
Aga igasugused vidinad 90ndatest, nad tunduvad nii ajatud.
Ma ei leidnudki midagi põnevat.
...Kadunud aega otsimas.
Pildistada asju, mis 90ndad tagasi kätte toovad.
Selline ülesanne oli Isetegijate fotonurgas.
Ühtegi head mõtet niisama ei tulnud. Siis aga vaatasin ringi ja ennäe... see on kindlasti 90ndatest.
Lüpsipink.
Ämber on vanem.
Kuskil peab olema lüpsik ka, aga ei hakanud otsima.
90ndate algul olin ma lehmaomanik. Isegi lüpsmise õppisin selgeks, kuigi eluseeski varem ei olnud proovinud.
90ndatel tagastati endistele omanikele nende vara.
Vanaema-vanaisa lehmad ja hobune viidi kolhoosi 40ndate lõpus. Nüüd siis, ole lahke ja võta oma lehmad.
Vanaema andis ühe mulle. Oli selline noor tiine mullikas, taltsutamatu kui väike põrguline. Aga kui 4 km läbi metsa tulin, kõndis mullikas kui talleke paela otsas, ise ka tagantjärgi ei usu.
Pärast oli meil vasikas Peedu, ja lehm, keda tuli 3 korda päevas lüpsta.
Õnneks on see ajajärk mu elus läbi. Lõplikult, ma loodan.
...
90ndate algul oli teisigi edasi-tagasi minemisi. Post CCCP-st sai Eesti Post.
Tempel peale, ja asi tehtud.
...1996. aastal oli suurem poja sõjaväes.
Ajateenija tasuta kiri. Kuupäev on kinnituseks templil.
Ma ei tea, ehk praegused kutsealused saadavad samasuguseid kirju.
Või kasutavad nemad hoopis e-maile ja Skype`i?
...
Aga igasugused vidinad 90ndatest, nad tunduvad nii ajatud.
Ma ei leidnudki midagi põnevat.
kolmapäev, 6. juuli 2011
Tehumardi
...
...
...
...Tehumardi lahing toimus 1944. aasta 8. oktoobri hilisõhtul.
Kakskümmend kolm aastat hiljem, 1967. aastal lasi Nõukogude võim Tehumardi tapluspaiga merepoolsesse serva püsti panna mõõgakujulise betoonist ja dolomiidist mälestussamba. Selle lähedale aga mälestuskivide rea ligikaudu kahesajale Tehumardi lahingus hukkunud punaväelasele.
Kakskümmend kolm aastat hiljem, 1967. aastal lasi Nõukogude võim Tehumardi tapluspaiga merepoolsesse serva püsti panna mõõgakujulise betoonist ja dolomiidist mälestussamba. Selle lähedale aga mälestuskivide rea ligikaudu kahesajale Tehumardi lahingus hukkunud punaväelasele.
Kulus veel pea pool sajandit, kui oma mälestusmärgi said Sõrves avada ka Saksa sõjaveteranid.
Et miks selline jutt?
Käisin seal hiljuti.
Ausammmas püsib endiselt. Lilledki samba juures. Meenutused. Mälestused.
Minul on minu mälestused. Kuuldud jutud, oldud olemised.
Käisin seal hiljuti.
Ausammmas püsib endiselt. Lilledki samba juures. Meenutused. Mälestused.
Minul on minu mälestused. Kuuldud jutud, oldud olemised.
...
Vanaema oli üks neid saarlasi, kes viidi lahingutegevuse eest ära, Saksamaale. Siis, kui toimusid ettevalmistused tõsiseks lahinguks.
Ära viidi kogu Sõrve Sääre elanikkond.
Vanaema oli siis 51aastane. Laev viis neid Saksamaale, kus siis elamine ja töötamine väga vaestes ja kitsastes tingimustes.
Aga ta tuli tagasi.
Isa on rääkinud, kuidas tema sõjale jalgu jäi. Ta oli siis napilt 14. Ootas laeva, et Rootsi pageda.
Laev jäigi tulemata.
Kuna põgenemine ei õnnestunud, aga lahingutegevus Sõrves oli juba üsna lähedal, tuli midagi ette võtta. Poiss lasi tühjaks oma rattakummid, et venelased ratast ära ei võtaks, ja asus teele Kiratsile õe ja õemehe juurde, ratas käekõrval.
Ära viidi kogu Sõrve Sääre elanikkond.
Vanaema oli siis 51aastane. Laev viis neid Saksamaale, kus siis elamine ja töötamine väga vaestes ja kitsastes tingimustes.
Aga ta tuli tagasi.
Isa on rääkinud, kuidas tema sõjale jalgu jäi. Ta oli siis napilt 14. Ootas laeva, et Rootsi pageda.
Laev jäigi tulemata.
Kuna põgenemine ei õnnestunud, aga lahingutegevus Sõrves oli juba üsna lähedal, tuli midagi ette võtta. Poiss lasi tühjaks oma rattakummid, et venelased ratast ära ei võtaks, ja asus teele Kiratsile õe ja õemehe juurde, ratas käekõrval.
Sõja jälgi olid kõik teeääred täis – tankid, autod, surnud loomad ja surnud inimesed. Enamik viimastest siis saksa sõjaväelased.
Need on tema mälestused.
Need on tema mälestused.
Tema vanem vend Viktor pääses juba varem laevale. Tema läks Rootsi. Läks ja jäi. 90ndatel alles pääses käima, kodumaale ja kodusaarele.
Mina käisin sealkandis peale keskkooli lõppu.
Meil oli tüdrukute klass, teadagi, et koos kohalike poistega oli pidu ja pillerkaar. Meri ja romantika.
Siis hiljem veel käisime sõbrantsi ja õeraasuga. Tollest korrast on kuskil isegi mõned pildid. Noored piigad ausammast toetamas.
Neil aegadel me naersime palju, ja sellele, mis Sõrves tegelikult toimus, me tõenäoliselt üldse ei mõelnud. Palju me sellest üldse teadsime või endale teadvustasime. Nii rumal olin ma siis, isegi küsida ei osanud. Vanaema oleks kindlasti rääkinud.
...
No ja nüüd Saaremaal, ostsin sealse kohaliku lehe ja lugesin.
"Miljonär Tõrre Juss Vabaduse saarelt"
Kohe pikk lugu oli.
Vägev mees ja tema kirev elu. Isegi saare tegi endale ise.
Tehumardi lahingu ajal oli ta 4aastane. Nende pere ei jõudnud laevale, nii tuli ellujäämine ise välja võidelda. Kuulide eest reheahju peitu pugeda.
Tõrre Juss rajas Lagedile sõjaajaloo muuseumi. See on eramuuseum, Tõrs on juht ja Tõrs on tööline. Tema muuseumi relvad on osalenud ka filmides, "Nimed marmortahvlil" näiteks.
Nüüd on Johannes Tõrs võtnud pähe mõtte rajada muuseum Tehumardile. Sellise, mis kõige muu kõrval kajastab ka Tehumardi öölahingut. Et kui kaugelt vaatad - täpselt lahinguväli.
Ma olen kindel, et teeb ära.
Saarlased on visad vennad.
...
Meil oli tüdrukute klass, teadagi, et koos kohalike poistega oli pidu ja pillerkaar. Meri ja romantika.
Siis hiljem veel käisime sõbrantsi ja õeraasuga. Tollest korrast on kuskil isegi mõned pildid. Noored piigad ausammast toetamas.
Neil aegadel me naersime palju, ja sellele, mis Sõrves tegelikult toimus, me tõenäoliselt üldse ei mõelnud. Palju me sellest üldse teadsime või endale teadvustasime. Nii rumal olin ma siis, isegi küsida ei osanud. Vanaema oleks kindlasti rääkinud.
...
No ja nüüd Saaremaal, ostsin sealse kohaliku lehe ja lugesin.
"Miljonär Tõrre Juss Vabaduse saarelt"
Kohe pikk lugu oli.
Vägev mees ja tema kirev elu. Isegi saare tegi endale ise.
Tehumardi lahingu ajal oli ta 4aastane. Nende pere ei jõudnud laevale, nii tuli ellujäämine ise välja võidelda. Kuulide eest reheahju peitu pugeda.
Tõrre Juss rajas Lagedile sõjaajaloo muuseumi. See on eramuuseum, Tõrs on juht ja Tõrs on tööline. Tema muuseumi relvad on osalenud ka filmides, "Nimed marmortahvlil" näiteks.
Nüüd on Johannes Tõrs võtnud pähe mõtte rajada muuseum Tehumardile. Sellise, mis kõige muu kõrval kajastab ka Tehumardi öölahingut. Et kui kaugelt vaatad - täpselt lahinguväli.
Ma olen kindel, et teeb ära.
Saarlased on visad vennad.
...
Sai käidud laulupeol...
...
Kuna kõik on pidu ja laulu ja tantsu ise piisavalt nautinud, siis jätan need emotsioonid paberile panemata.
Räägin ära selle käimise osa.
2 x tund rongisõitu pole rääkimist väärtki.
Nii et kõigepealt käisime Balti jaamast Viru hotelli juurde. Sest mis laulupidu see on, kui rongkäigule ei saa kaasa karjuda ja lehvitada. Mine tea, millal järgmine kord on. Ja kas ma enam üldse viitsin, palju mugavam on emotsioone teleka ees vabaks lasta.
Aga seekord tuli kõik korralikult läbi teha.
Mitte enda pärast, mul selline noor seltsiline.
Õnneks oli veel nõus tulema.
Kaasa tegema.
Sõbrants oli ka, nii et kolmekesi kõndisime.
Kui omad olid mööda marssinud...
...ja paljud võõrad ka, hakkasime astuma Lauluväljaku suunas.
...
Kontserdi alguseks oli juba 3,5 tundi seistud/käidud, Solarises söömise/istumise aeg muidugi maha arvata.
Kui me Lauluväljakule jõudsime, olid kõik kohad juba hõivatud ja muruplatski rahvast tulvil. Laotasime oma kilekotid kõnniteeserva, 40 cm laiusele rohuribale, taguots võttis muidugi rohkem ruumi, mis oli võrdne võõrale territooriumile tungimisega.
Õnneks ei oldud vaenulikud.
Kuna istumine on selle jutu juures kõrvalteema, siis mainin ära, et 6tunnise kontserdi jooksul sai ka käidud. Juua toomas, jäätist toomas. Midagi oli veel, aga ei mäleta.
Igatahes, kui pidu läbi oli, siis sai jälle käidud.
Lauluväljakult Ülemiste raudteejaama.
See oli küll selline lugu, et tegime luike ja haugi (vend vähk oli leplik, tema lonkis kaasa mõtlemata kaasa).
Loogiliselt võttes, sõbrantsiga me kaks kala, oleks küll ühte suunda pidanud kulgema. Aga minu jalad vedasid mind Tartu maantee trammipeatuse poole, sõbrantsi omad Ülemiste raudteejaama suunas... vastavalt esialgesele plaanile.
Siis juhtus see, mis juhtuma pidi, sai ikka väga palju liiga palju käidud, need 2 trammipeatuse vahet trammisõitu pole rääkimist väärt.
Aga ajastus oli suurepärane, 10 min enne rongi väljumist olime kohal.
Nii saigi käidud laulupeol.
...
Räägin ära selle käimise osa.
2 x tund rongisõitu pole rääkimist väärtki.
Nii et kõigepealt käisime Balti jaamast Viru hotelli juurde. Sest mis laulupidu see on, kui rongkäigule ei saa kaasa karjuda ja lehvitada. Mine tea, millal järgmine kord on. Ja kas ma enam üldse viitsin, palju mugavam on emotsioone teleka ees vabaks lasta.
Aga seekord tuli kõik korralikult läbi teha.
Mitte enda pärast, mul selline noor seltsiline.
Õnneks oli veel nõus tulema.
Kaasa tegema.
Sõbrants oli ka, nii et kolmekesi kõndisime.
Kui omad olid mööda marssinud...
...ja paljud võõrad ka, hakkasime astuma Lauluväljaku suunas.
...Kontserdi alguseks oli juba 3,5 tundi seistud/käidud, Solarises söömise/istumise aeg muidugi maha arvata.
Kui me Lauluväljakule jõudsime, olid kõik kohad juba hõivatud ja muruplatski rahvast tulvil. Laotasime oma kilekotid kõnniteeserva, 40 cm laiusele rohuribale, taguots võttis muidugi rohkem ruumi, mis oli võrdne võõrale territooriumile tungimisega.
Õnneks ei oldud vaenulikud.
Kuna istumine on selle jutu juures kõrvalteema, siis mainin ära, et 6tunnise kontserdi jooksul sai ka käidud. Juua toomas, jäätist toomas. Midagi oli veel, aga ei mäleta.
Igatahes, kui pidu läbi oli, siis sai jälle käidud.
Lauluväljakult Ülemiste raudteejaama.
See oli küll selline lugu, et tegime luike ja haugi (vend vähk oli leplik, tema lonkis kaasa mõtlemata kaasa).
Loogiliselt võttes, sõbrantsiga me kaks kala, oleks küll ühte suunda pidanud kulgema. Aga minu jalad vedasid mind Tartu maantee trammipeatuse poole, sõbrantsi omad Ülemiste raudteejaama suunas... vastavalt esialgesele plaanile.
Siis juhtus see, mis juhtuma pidi, sai ikka väga palju liiga palju käidud, need 2 trammipeatuse vahet trammisõitu pole rääkimist väärt.
Aga ajastus oli suurepärane, 10 min enne rongi väljumist olime kohal.
Nii saigi käidud laulupeol.
...
Juunikuu käib tagurpidi II
...
Juunikuu pole blogimiskuu.
Vähemasti minu jaoks.
Eks ma siis nüüd vaatan veel tagasi. Tuletan meelde, et mis oli, kes oli ja kus oli.
Üks lahkumise lugu sai lõplikuks.
Saaremaal käisin. Isegi kui ma enne veidi jörrasin, et praamid ja järjekorrad ja muu jörr-jörr-jörr, siis nüüd ütlen, et väga hästi oli. E-pileti süsteem toimis 100%, autost polnud vaja väljagi tulla, ainult helista ja juba juhitakse praami peale. Valgusfoorid ja sõbralikud teenindajad.
Ja tormi oli.
Juunikuu pole blogimiskuu.
Vähemasti minu jaoks.
Eks ma siis nüüd vaatan veel tagasi. Tuletan meelde, et mis oli, kes oli ja kus oli.
Üks lahkumise lugu sai lõplikuks.
Saaremaal käisin. Isegi kui ma enne veidi jörrasin, et praamid ja järjekorrad ja muu jörr-jörr-jörr, siis nüüd ütlen, et väga hästi oli. E-pileti süsteem toimis 100%, autost polnud vaja väljagi tulla, ainult helista ja juba juhitakse praami peale. Valgusfoorid ja sõbralikud teenindajad.
Ja tormi oli.
suvaline reisija praamilLaevasõit ilma loksutamata polegi miski laevasõit, olgu see kasvõi ainult üle Suure väina.
See oli neljapäeval, 23. juunil.
Õhtul istusime aias ja küpsetasime liha. Nii nagu kõik üle terve Eestimaa.
Reedel küpsetasime ka.
Lõke ämbris tekitas lopsaka suitsusamba, kartsin juba, et Kuressaare päästeamet tuhiseb kohale. Aga ju oli tossu mujalgi, ja ilmselt mitte vähe.
Ega me väga pikalt ka ei tossutanud.
...
teisipäev, 5. juuli 2011
Jumalaga jätmine
Kui on kahekesi koos elatud ligi kuus aastakümmet, siis on õige minna ka kahekesi.
Surma aastad küll erinevad, aga puhkama korraga ja kõrvuti.
Igavesele unele.
Padjaks jugapuu igihaljad oksad oma koduaiast.
Kahjuks ei saanud päris koos, ühte urni kokku heita.
...
Kui eluküünal kistutet,
rist kääpä pääle istutet,
sis olemegi koon.
(Artur Adson)
...
See haru Vesikuid on sidemed maise maailmaga lõplikult katkestanud.
Isa Aleksander 1874-1957
Ema Kristiina 1874-1931
Lapsed
Mihail-Mihkel 1903-1947
Feodor 1908-1966
Orest 1909-1916
Alfi 1915-2004
Sealt edasi... lapsi Ilsel ja Alfil ei olnud.
On vaid kaunis haud Reo kalmistul.
Haud, mille Ilse ja Alfi ise kujundasid, kindlasti juba paarkümmend aastat tagasi.
Nüüd on siis ka need viimased puhkajad kohale jõudnud, viimased aasta-arvud kivisse raiutud.
Jumalaga jäetud.
25.juuni 2011
Nii ajaratas ringi käib...
...
Surma aastad küll erinevad, aga puhkama korraga ja kõrvuti.
Igavesele unele.
Padjaks jugapuu igihaljad oksad oma koduaiast.
Kahjuks ei saanud päris koos, ühte urni kokku heita.
...
Kui eluküünal kistutet,
rist kääpä pääle istutet,
sis olemegi koon.
(Artur Adson)
...
See haru Vesikuid on sidemed maise maailmaga lõplikult katkestanud.
Isa Aleksander 1874-1957
Ema Kristiina 1874-1931
Lapsed
Mihail-Mihkel 1903-1947
Feodor 1908-1966
Orest 1909-1916
Alfi 1915-2004
Sealt edasi... lapsi Ilsel ja Alfil ei olnud.
On vaid kaunis haud Reo kalmistul.
Haud, mille Ilse ja Alfi ise kujundasid, kindlasti juba paarkümmend aastat tagasi.
Nüüd on siis ka need viimased puhkajad kohale jõudnud, viimased aasta-arvud kivisse raiutud.
Jumalaga jäetud.
25.juuni 2011
Nii ajaratas ringi käib...
...