Elus on mõnikord seotud sõlmi, mida lahti enam harutada ei saagi... mis parata...
...
Aga muidu... sõlm kuklas sobib nii neidudele kui ka noormeestele...
...
Ja lõpuks... üks väga oluline sõlmpunkt Stockholmis.
....
laupäev, 27. märts 2010
reede, 19. märts 2010
Fotojaht: veidi mööbeldamist...
...
Vaadanud üle oma pildid, tuli tunnistada tõde... et istumine mulle istub.
Istun mina siin ja istun mina seal...
... üks istumise pilt isegi omast kodust.
...
Siis veel üks kapp...
... ja ongi selleks korraks kõik.
...
Siiski, siiski...
Kaks välivoodit leidsin ka.
Mõlemad täiesti kasutuskõlblikud...
...
Teised mööbeldajad
...
Vaadanud üle oma pildid, tuli tunnistada tõde... et istumine mulle istub.
Istun mina siin ja istun mina seal...
... üks istumise pilt isegi omast kodust.
...
Siis veel üks kapp...
... ja ongi selleks korraks kõik.
...
Siiski, siiski...
Kaks välivoodit leidsin ka.
Mõlemad täiesti kasutuskõlblikud...
...
Teised mööbeldajad
...
Kiidulaul spermatosoidile
pühapäev, 14. märts 2010
Igal päeval oma märk
...
Päevadele sellest veel vähe, et neile nimed antud.
Esmaspäev ja teisipäev ja nii seitse päeva järjestikku. Perekonnanimed on neil ka, ole sa lahke!
Pühapäev, 14. märts :)
Aga pole seegi veel kõik, et säravam välja paistaks, on veel igasugu kulinad külge riputatud.
Tänase päeva ehtivaks nimeks on emakeelepäev. Midagi on ehk veel, aga suure sära kõrval tuhmuvad tagasihoidlikumad ehted.
Oma nime võib tänane päev küll uhkusega kanda. Selle ehte nimel on palju pingutatud. Kui minu vanaisa veel koolis käis, siis tema pidi õppima vene keeles. Eesti keele tund oli küll ka, ma ei tea, kas seda anti eesti keeles. Pole kelleltki küsida, sellest ajast varsti juba 100 aastat möödas.
Nii et oleme uhked, et ajad enam sellised ei ole.
...
Eilsele päevale oli ka kulin külge riputatud. Ise kuulsin, et nimepäv ja nimepäevalised kõik, kel nimeks Ernst, Erni, Erno ja kes iganes veel. Nii et neid kulinaid siis kohe hulgem, vali aga, mis sobib.
Ma ka valisin. Mõtlesin välja, et minu elus on kaks Ernsti olnud.
...
Üks on tegelikult kogu mu pika elu minu kõrval, on senini.
"Kuu paistab, tähed säramas, öö katab ilmamaad;
kukk õrrel juba tukkumas ja kanad magavad"
Küllap ema luges, aga võib-olla et vanaema.
Hiljem lugesin juba ise:
"Õhtu köitis jutuheided unejätkuks puhkama,
pimedus käib väljas ringi, laulab, nutab tuulega.
Tiksub kell ja ahju taga kilgid tasa laulavad,
vanaema kustund silmad hangund pilgul vaatavad."
Ja nüüd tuleb raadiost lauluna:
"Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel..."
Ernst Enno siis.
...
Et asi liiga luuleliseks ja isamaaliseks ei läheks, siis meenutan seda teist Ernsti ka.
Tegelikult polnud ta mingi Ernst, oli Pärna Erts.
Ma käisin lapsena nende talust mune toomas. Ja nende lehm oli suviti meil sööma peal. Nuumati priskeks ja anti sügisel, kui vanaema linna läks, perele tagasi. Piima saime omale, kas mingid lisatasud ka mängus olid, seda mina ei tea.
Vahepeal oli nii, et lehma perenaine Helja käis ise meie heinamaal lüpsmas, võimalik, et siis oli mõni loom veel meil sööma peal. Ükskord pidid nad Ertsuga linna teatrisse minema, siis ta istus seal lehma all, teatririided seljas ja kingad jalas, ja lüpsis oma lehma. Edasi jooksuga (või külgkorviga mootorrattal vist ikka) kolhoosi bussi peale ja teatrisse.
Vanaema ei jõudnud ära imestada.
Ja siis mängis Erts Helja ja vanaperemehega pooled ööd bridži. Ma ei tea, kas neil "neljas käsi" ka oli. Ei mäleta, et meie omadest keegi oleks käinud.
Erts sõitis ringi külgkorviga mootorrattaga. Sellega tegi ta veel ühe traagiliste tagajärgedega avarii.
Nende talu on nüüd lagunenud, vanad surnud ja lapsed ilma mööda laiali.
...
Aga ta tuli mulle meelde, kui eilne nimepäev maha hõigati.
...
Esmaspäev ja teisipäev ja nii seitse päeva järjestikku. Perekonnanimed on neil ka, ole sa lahke!
Pühapäev, 14. märts :)
Aga pole seegi veel kõik, et säravam välja paistaks, on veel igasugu kulinad külge riputatud.
Tänase päeva ehtivaks nimeks on emakeelepäev. Midagi on ehk veel, aga suure sära kõrval tuhmuvad tagasihoidlikumad ehted.
Oma nime võib tänane päev küll uhkusega kanda. Selle ehte nimel on palju pingutatud. Kui minu vanaisa veel koolis käis, siis tema pidi õppima vene keeles. Eesti keele tund oli küll ka, ma ei tea, kas seda anti eesti keeles. Pole kelleltki küsida, sellest ajast varsti juba 100 aastat möödas.
Nii et oleme uhked, et ajad enam sellised ei ole.
...
Eilsele päevale oli ka kulin külge riputatud. Ise kuulsin, et nimepäv ja nimepäevalised kõik, kel nimeks Ernst, Erni, Erno ja kes iganes veel. Nii et neid kulinaid siis kohe hulgem, vali aga, mis sobib.
Ma ka valisin. Mõtlesin välja, et minu elus on kaks Ernsti olnud.
...
Üks on tegelikult kogu mu pika elu minu kõrval, on senini.
"Kuu paistab, tähed säramas, öö katab ilmamaad;
kukk õrrel juba tukkumas ja kanad magavad"
Küllap ema luges, aga võib-olla et vanaema.
Hiljem lugesin juba ise:
"Õhtu köitis jutuheided unejätkuks puhkama,
pimedus käib väljas ringi, laulab, nutab tuulega.
Tiksub kell ja ahju taga kilgid tasa laulavad,
vanaema kustund silmad hangund pilgul vaatavad."
Ja nüüd tuleb raadiost lauluna:
"Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel..."
Ernst Enno siis.
...
Et asi liiga luuleliseks ja isamaaliseks ei läheks, siis meenutan seda teist Ernsti ka.
Tegelikult polnud ta mingi Ernst, oli Pärna Erts.
Ma käisin lapsena nende talust mune toomas. Ja nende lehm oli suviti meil sööma peal. Nuumati priskeks ja anti sügisel, kui vanaema linna läks, perele tagasi. Piima saime omale, kas mingid lisatasud ka mängus olid, seda mina ei tea.
Vahepeal oli nii, et lehma perenaine Helja käis ise meie heinamaal lüpsmas, võimalik, et siis oli mõni loom veel meil sööma peal. Ükskord pidid nad Ertsuga linna teatrisse minema, siis ta istus seal lehma all, teatririided seljas ja kingad jalas, ja lüpsis oma lehma. Edasi jooksuga (või külgkorviga mootorrattal vist ikka) kolhoosi bussi peale ja teatrisse.
Vanaema ei jõudnud ära imestada.
Ja siis mängis Erts Helja ja vanaperemehega pooled ööd bridži. Ma ei tea, kas neil "neljas käsi" ka oli. Ei mäleta, et meie omadest keegi oleks käinud.
Erts sõitis ringi külgkorviga mootorrattaga. Sellega tegi ta veel ühe traagiliste tagajärgedega avarii.
Nende talu on nüüd lagunenud, vanad surnud ja lapsed ilma mööda laiali.
...
Aga ta tuli mulle meelde, kui eilne nimepäev maha hõigati.
...
reede, 12. märts 2010
Fotojaht... kaardus elu-olu
...
Kaarjad sisse- ja väljapääsud mõjuvad suurejooneliselt...
...isegi siis, kui nad ainult keldrisse viivad.
Ja kaarutamas käisid meie esiemad ja esiisadki... kes siis mida kaarutas...
Mulle kaared meeldivad.
Ma tõmbaks kõik sirgjooned kõveraks, isegi porgandiseemne panen peenrasse sinka-vonka. Korrapära teeb mind närviliseks.
Kuigi... tuleb tunnistada, et kaar on ka korrapärane kujund. Õnneks ikka natuke kõver ka.
Aga need laekaared oma süsteemsuses mulle sobivad.
Ma tõmbaks kõik sirgjooned kõveraks, isegi porgandiseemne panen peenrasse sinka-vonka. Korrapära teeb mind närviliseks.
Kuigi... tuleb tunnistada, et kaar on ka korrapärane kujund. Õnneks ikka natuke kõver ka.
Aga need laekaared oma süsteemsuses mulle sobivad.
Kaarjad sisse- ja väljapääsud mõjuvad suurejooneliselt...
...isegi siis, kui nad ainult keldrisse viivad.
...
Ja päris kindlasti mõjub kaardus uss hoopis vähem hirmuäratavalt kui miski pulksirge roomaja... kui see just surnud ei ole.
...
Laulukaareta ei kujuta Eestimaa elu üldse mitte ette.
Eks seda kaare all olemist hakatakse ka õige vara juba harjutama...Ja päris kindlasti mõjub kaardus uss hoopis vähem hirmuäratavalt kui miski pulksirge roomaja... kui see just surnud ei ole.
...
Laulukaareta ei kujuta Eestimaa elu üldse mitte ette.
Ja kaarutamas käisid meie esiemad ja esiisadki... kes siis mida kaarutas...
kolmapäev, 10. märts 2010
Mul käisid vargad...
......
Kui ma poleks teadnud, et mardipäev on ammu möödas, oleks arvanud - mardisandid.
Nemad ei aimanud, et ma neid vaatan... läbi koridoriakna. Enne kui ukse lahti tegin.
Mardi varbad valutavad, mardi küüned külmetavad... ma tundsin lõpuks ära ka. Kuidas sa ikka oma küla inimesi ei tunne, mis sest, et kodutud.
Nende kodu mäletan ka. Polnudki teab-mis-kaugel vanaisa-vanaema talust. Olin siis alles laps, vanaema ikka ütles, kui neid Paju-poisse jälle liikumas nägi, et ei tea, mis neil seekord näppu jääb. Sellised näppajad poisid olid.
On vist praegugi, mõned neist vabanesid alles hiljuti kinnipidamiskohast.
Kodu teistel lagunenud, osaliselt ehk kokkugi kukkunud. Igatahes on nad kodutud, hea inimene on aidanud ajutise peavarjuga.
Kodutute kodu.
Aga nüüd neil veevarustuskoha torud jääs ja joogiveega kriis. Kaks 10-liitrist plastmasspudelit näpus, nii nad mu ukse taga kössitasidki. Eelnevalt kõik veranda nurgad läbi nuuskinud - ma ju aknast nägin.
Mardid tulnud kauge-elta, mardid joogivett paluvad...
Loomulikult, peaaegu naabri teised.
Tuppa ei kutsunud, lauda ei palunud. Jätsin verandasse ootama. Natuke kõhe tunne oli küll, aga ega midagi olulist nagu ripakil polnud ka.
Pärast tundus, et kõik on alles. Küttepuud. Tühi taara. Mõned lipid-lapid riidetükid.
Alles järgmine päev avastasin... tuhatoos oli konidest tühjaks tehtud. Valetan, paar kõhnemat siiski suitsukatteks mulle jäetud.
Eks mu oma viga, viimasest suitsetajast-külalisest juba pea nädal möödas, kes mul käskis koristamata jätta...
Kaasa küsis küll, et kas mul on kahju. No ei ole, aga küsida oleks ikka võinud ju...
Ma oleks kõik andnud.
...
Nemad ei aimanud, et ma neid vaatan... läbi koridoriakna. Enne kui ukse lahti tegin.
Mardi varbad valutavad, mardi küüned külmetavad... ma tundsin lõpuks ära ka. Kuidas sa ikka oma küla inimesi ei tunne, mis sest, et kodutud.
Nende kodu mäletan ka. Polnudki teab-mis-kaugel vanaisa-vanaema talust. Olin siis alles laps, vanaema ikka ütles, kui neid Paju-poisse jälle liikumas nägi, et ei tea, mis neil seekord näppu jääb. Sellised näppajad poisid olid.
On vist praegugi, mõned neist vabanesid alles hiljuti kinnipidamiskohast.
Kodu teistel lagunenud, osaliselt ehk kokkugi kukkunud. Igatahes on nad kodutud, hea inimene on aidanud ajutise peavarjuga.
Kodutute kodu.
Aga nüüd neil veevarustuskoha torud jääs ja joogiveega kriis. Kaks 10-liitrist plastmasspudelit näpus, nii nad mu ukse taga kössitasidki. Eelnevalt kõik veranda nurgad läbi nuuskinud - ma ju aknast nägin.
Mardid tulnud kauge-elta, mardid joogivett paluvad...
Loomulikult, peaaegu naabri teised.
Tuppa ei kutsunud, lauda ei palunud. Jätsin verandasse ootama. Natuke kõhe tunne oli küll, aga ega midagi olulist nagu ripakil polnud ka.
Pärast tundus, et kõik on alles. Küttepuud. Tühi taara. Mõned lipid-lapid riidetükid.
Alles järgmine päev avastasin... tuhatoos oli konidest tühjaks tehtud. Valetan, paar kõhnemat siiski suitsukatteks mulle jäetud.
Eks mu oma viga, viimasest suitsetajast-külalisest juba pea nädal möödas, kes mul käskis koristamata jätta...
Kaasa küsis küll, et kas mul on kahju. No ei ole, aga küsida oleks ikka võinud ju...
Ma oleks kõik andnud.
...
reede, 5. märts 2010
Fotojaht: omadega kimpus
...
Kimp...
kimpu siduma... kimpus olema...
kimbutama...
kimbakas... kimbatus...
Kimp kimbule liiga ei tee, küll võib seda teha kamp kambale... jne jne
Minagi kimpus... suisa kimbatuses.
Et kes kimbu kokku paneb.
Midagi ikka leidsin, mõned kimbutajad on oma kimpudega kenasti hakkama saanud.
Kimp...
kimpu siduma... kimpus olema...
kimbutama...
kimbakas... kimbatus...
Kimp kimbule liiga ei tee, küll võib seda teha kamp kambale... jne jne
Minagi kimpus... suisa kimbatuses.
Et kes kimbu kokku paneb.
Midagi ikka leidsin, mõned kimbutajad on oma kimpudega kenasti hakkama saanud.
...
Kimp juubilarile...
Suvine kimbuke lillevaasi...
...ja sügisene kimbuke kasele ehteks.